INTERVJUU ⟩ Afgaani naisõiguslane: NATO aeg polnud helge

Mursal Sayas esines Tallinnas inimõiguste aastakonverentsil. Foto: Egert Kamenik

Mursal Sayas oli üks neist kümnetest tuhandetest afgaanidest, kes tunglesid 2021. aasta augusti lõpus Kabuli lennuväljal, et pääseda Talibani režiimi küüsist.

Kodumaal inimõiguste kaitsega tegelenud Sayasil õnnestus pääseda lennukile ja alustada uut elu Prantsusmaal. Ta tunnistab, et ei suuda sellest lennujaamaepisoodist veel rääkida, ning kahtleb, kas naaseb kunagi kodumaale, kus koos tema endise abikaasaga elavad ka lahutusega kaotatud tütar ja poeg.

Tallinnas inimõiguste aastakonverentsil säravvalges minikleidis lavale astudes meenutas Sayas pigem modelli Prantsuse Vogue’i lehekülgedelt. Sinine burka ei ole meie kultuur, ütleb ta.

Kui võrdlete oma praegust elu sellega, mis teil oli Kabulis, siis kui palju on muutunud?

Väga palju. Tahaksin öelda, et tunnen end turvalisemalt, aga asi pole ainult julgeolekus. Isegi enne Talibani naasmist polnud Kabulis ega Afganistanis naistel turvaline. Pidevalt toimusid plahvatused ja rünnakud ning juba enne Talibani tulekut muutusid rünnakud inimõiguslaste ja ajakirjanike vastu igapäevaseks.

Ka seksuaalne ahistamine tänavail oli igapäevane, naistel ei olnud vabadust end väljendada, nagu nad tahtsid, ega kanda riideid, mida tahtsid. Isegi kui Afganistani seadustes polnud kirjas, kuidas naised peaksid riietuma või end katma, eeldas ühiskond, et me oleksime teatud kastides, mis nende jaoks defineerisid head naist ja head tüdrukut.

Praegu ei ütle keegi mulle, mida ma selga peaksin panema, kuhu minema, kellele mida ütlema, millal koju naasma või sealt väljuma. Isegi kui Prantsusmaal pole kõik sada protsenti ideaalne, saan ma minna tänavale, ilma et keegi mind käperdaks või ahistaks.