REPORTAAŽ ⟩ Soome jäämurdjal on iga päev esmaspäev

«Jääs ei tohi ankruid kasutada, sest kui jää liigub, ei saa neid sealt enam kätte,» räägib Soome jäämurdja Sisu kapten Ville Suni, kelle laev rammib talvisesse Läänemerre veeteed ööl ja päeval vahet tegemata.

Botnia lahte katab veebruari lõpus piimjas udukuppel. Lapimaa rannikulinna, Haapsaluga võrreldava suurusega​ Kemi sadamakai ääres käivitab oma mootoreid kõige põhjapoolsemates Soome vetes jääd lõikav murdja.

Erinevalt naiste nimedega ristitud laevadest kannavad jäämurdjad meeste omi, kapten Suni poja nimi on Sisu, ja nii ta jäämurdjagi.

Külma sõja ajal ehitatud Sisu süsimust ankrupaar kaalub kokku veidi vähem, kui möödunud jõulupühade lõpus Soome lahte kukkunud ja kaableid äestanud Vene varilaevastiku naftatankeri Eagle S-i oma. «Meil on võrreldes jäämurdja enda massiga suhteliselt kerged ankrud,» ütleb Suni.

Kokku on murdjal neli ankrut. Kaks 4,5-tonnist ankrut paiknevad sinepikollase värviga ehitud aluse vööris ja kaks ahtris.

Alusele nelikveolise masina manööverdamisvabaduse andvad sõukruvid peidavad end kohe ankrute all asuvas jääkuubikuteks purustatud veemassis.

Suni märgib, et vanem rahvas ei julge ankruid vette lasta ka kartusest, et need lähevad laeva sõukruvidesse.

«Ma tean oma kolmekümneaastasest meresõidukogemusest üle kümne juhtumi, kus ankur tilkus ära. See on täiesti võimalik,» viskab Sisu kapten, lisades, et on ka ise algaja meremehena saanud kurjustada kehvasti kinnitatud ankru pärast.

«Kui ankrukett on kinnitamisel jäänud kuidagi keerdu või lahti, siis võite ette kujutada. Kui on kümnetonnine ankur, lisaks keti raskus. See kukub. Peab olema ikka väga tugev lukk, et seda siis kinni hoida,» selgitab Suni.

Sisu meeskonna ohutus­varustuse demonstratsioon. Päästerõivad hoiavad inimese keha kuus tundi külmas temperatuuris soojana. Foto: Madis Veltman

Sillal on valmisolek ja oskus kasutada ka paberist kaarti, kus peal jäävaba tee kontuurjooned ning Põhjalahe madalikud. Jäämurdjate töö ei katke Soomes isegi siis, kui kõik muud navigatsioonitööriistad on rivist väljas. Foto: Madis Veltman

Lainete asemel maavärin

Merehaigus kedagi jäämurdjal ei ohusta. Küll aga raputab ja kolistab laev täie võimsusega jääd eest rammides sama kõvasti kui väikest mõõtu maavärin.

Väärika kümme kilomeetrit tunnis tempoga ööpimedusele vastu sõitva Sisu tekil ei näpista kanged külmakraadid meremeeste ninasid otsast ära. Küll aga teevad seda paukuva pakase asemel nõelteravad põski ja sõrmeotsi torkivad tuuleiilid.

Aeg-ajalt paistavad jäävallide tagant hüljeste tumedad kujud, mis pöörduvad mööduvat laeva vaatama. On hüljeste poegimise aeg.

Kemist avamerele pääsemiseks on vaja ületada ligi 80 kilomeetrit marutuultest teravaks ja ebaühtlaseks küntud jäävälja, mille keskmine paksus jääb alla meetri. Klaassiledaid jäälaike võib põgusalt näha vaid udu alla mattunud tuulikutega rannikul.

80 kilomeetrit mahub ka Tallinna ja Helsingi vahele, ent Soome lahel 12 kuud loksuvatel lainetel kohtab jäämurdjad tänapäeval sama harva kui mõnda Läänemerre eksinud vaala.

Kliimamuutused on aga pikendanud ka põhja polaarjoone lähedal asuvas Läänemeres täiesti jäävaba aega. Külmunud vee kogupind on senisest kitsam, ent jäätingimused on sooja- ja külmakraadide vahel kõikuva temperatuuri ning tihedate tormide tõttu muutunud ebaühtlaseks, varasemast palju karmimaks.

«Kui on kõva talv, siis on kogu piirkond jääs ja jää liigub vähem. Nüüd on soojad ilmad ja kõvad tuuled. Terve jääväli liigub ja nii satuvad laevad jääsurve alla. Moodustuvad ka mitmemeetrised rüsijäävallid. Ühtlane 30–40 sentimeetrit paks jää poleks nii keeruline,» selgitab Suni.

Kell üheksa õhtul kaunistab Sisu võimsate prožektorite valgustriipe korraga lumehelveste tuisune ringmäng.

Kahe ööpäeva jooksul tuleb päästa kümme tankerit ja kaubalaeva, selleks töötab 21 meremehest koosnev Sisu meeskond 12-tunnistes vahetustes. Kui selle jäämurdja süda peksaks vahetpidamata, siis neelaks ta Kalevi ujula üheksa rajaga olümpiabasseini mõõtu hiigelsuurte paakide jagu diislikütust.

Peatumata keerulisi päästetöid tehes kulutab Sisu kahe päevaga samapalju, kui läks Eesti kahel jäämurdjal tarvis terve 2024. aasta jäämurdetöödeks. Keskmiselt sööb 1976. aastal Helsingi laevatehases ehitatud alus 100 000 liitrit kütust päevas. Ühe liitri eest pannakse Soome riigieelarvest välja üks euro.

Kaptenisillal on pimedal ajal kõik tuled kustus, sest nii näeb paremini merel toimuvat ja ka märkab kiiremini jääs kinni abivajajate valgust.

Udu on kohati nii tihe, et too laevasilmadest kiirgav tuli on ainuke, mis jäämurdja lõigatud teel kaasreisijate asukoha tekilt vaadates maha märgib.

Sillal hoiab esimene tüürimees kogu aeg rooli, sest automaatpiloodile vajutatakse Sisu pigem harva. Ainult siis, kui on vaja pikemalt otse sõita.

Teine tüürimees jälgib esimese selja tagant teraselt kõiki navigatsiooniseadmeid ja neid on Sisul palju. Kui venelased tahaksid GPS-ühendust rikkuda, siis soomlaste jäälõikamise töid nad rivist välja lüüa ei suudaks. Pilt tuleb ka radaritelt, satelliidilt.

Kapten Suni märgib, et paarkümmend aastat tagasi joonistati jääkaart Sisuga kaasa lennanud helikopterilt. Kopteri maandumispaik püsib praegu tühjana, justkui ootel.

Soome jäämurdja Sisu päästeoperatsioon laeva Roerborg jäävangist vabastamiseks. Sisu ahter on kaitstud kummimattidega. Roerborg võeti trossiga jäälõhkuja sleppi. Foto: Madis Veltman

Vaade jäätunud Põhjalahele jäämurdja Sisu kaptenisillalt. Jääolud on Põhjalahel keerulised, sest kliimamuutus on toonud tugevamad tormituuled ja sulamise tõttu pannud kogu jäävälja liikuma. Foto: Madis Veltman

Pootsman on väike pomo

Kottpimedas istub esimese tüürimehega paralleelselt asuvate kangide taga silla vasakpoolses tiivas käed põlvedel, sügava hääletämbriga laeva pootsman Veikko Yliraja. Ta püsib öövalves ja magab päeval, vastutab öövahetuses madruste töö eest.

«Öösel siin küll mitte mingisuguseid hülgeid ei näe,» seletab Yliraja. Sisu hiiglasuured esiprožektorid valgustavad krobelise hõbedase- ja valgeseguseid jääplaate, mis katavad külmunud veepinda, sekka üksteise peale kuhjatud jää ja lumevallide triipudega.

Vett on näha vaid niipalju, kui jäämurdja taha tekkinud muljutud vakku hetkeks maha jääb.

«Panen ehk aknasoojenduse peale?» küsib pootsman sillal käske jagavalt teiselt tüürimehelt.

Juhtohjad läksid nii tunniks üle tüürimehele, sest kapten läks parasjagu pessu ja naaseb poole üheteistkümneks, ajaks, mil tuleb taas ette võtta tõsisem manööver ehk anda rannikust kümne kilomeetri kaugusel kinni jäänud Kanada lipu all sõitva naftatankeri Ek-Streami ligi viis tundi väldanud päästmisoperatsioon avamerelt appi tulnud Rootsi jäämurdjale üle.

Pärast Ek-Streami ja Oulu lähedalt end selle taha sättinud väiksema kaubaaluse Marjatta rootslastele edasi andmist võtab Sisu oma hoole alla Kemi sadamasse pääsu igatseva soomlaste endi konteineraluse Wagenborgi.

Ek-Stream on 122. laev, mida Sisu sel aastal aitab. Päästjaid tuli tankeril appi oodata seekord kolm tundi.

Kolm Soome jäämurdjat on korraga Põhjalahel hätta jäänud laevade abistamiseks väljas. Kella kümne paiku öösel sõitis Sisu mööda Rootsi jäämurdjast Ymer, vahetades paar tervitussõna ja küsides raadiosaatjatel vastastikku, ega abi tarvis pole.

Kui teine tüürimees noogutab, siis tõuseb Yliraja püsti ja keerab sillal asuvalt murdja juhtimispuldi masinavärgilt nuppu number kolm.

«Ega tänapäeval kedagi tegelt pomoks ei peeta, ma näiteks annan lihtsalt ülesandeid ja vaatan, et kõik oleks tehtud. Ma olen selline väike pomo, vastutan kolme madruse töö eest,» räägib Yliraja aeglases rütmis.

Soome jäämurdjad pole iial ankruid kaotanud. Kui aga selline pauk käiks, siis erinevalt Eagle S-i tüüpi autoritaarse juhtimisega varilaevastiku meeskonnast, kel on oma juhtide ees kohati vist nagu surmahirm, annaksid Sisu tekimadrused sellest kohe Ylirajale teada ja jäämurdja peatuks viivitamatult viga parandama.

Yliraja on merel olnud juba 40 aastat ning Sisu peal 11 aastat.

«Lihtsalt on olnud väga huvitav, ega siit ei tasu nüüd mingit romantilisemat tagapõhja otsida. Ükski Sisu peal ametis meremees ära uppunud pole. Siin on olnud täiesti ohutu. Eks minu pensioniaeg nüüd ka läheneb. Kauaks seda enam,» rehmab Yliraja.

Vene allveelaevade eksimise kohta ööpimeduses Botnia lahe rahvusvahelistesse vetesse ütles Yliraja tuima näoga ja kiiresti, et Sisul mingit poliitikat ei aeta.

Laeva esimesel korrusel asuva kontoriruumi seinal asuvale tahvlile riputatud poster Vladimir Putini lõustaga, millel kiri «Wanted for War Crimes», räägib aga enda eest.

«Kui öösel võtame kellegi trossiga sleppi, siis ei tohi ahtrisse minna. See on väga ohtlik kõigile. See pole mingi mänguplats,» hoiatab Yliraja. «Helikopteri maandumisplatsilt saab seda muidugi jälgida.»

Tross on võimas. Üks Sisu tüüpi nn Atle-klassi jäämurdja suudab sleppi tõmmata korraga isegi mitu tankerit ja kaubalaeva. Selle klassi laevu on soomlastel kaks ja rootslastel kolm.

Ahtris kubiseb varu trossi hiigelketastest nagu niidirullidest. Tross kinnitatakse jäässe lõksu jäänud laeva külge konksuga, mille pead kutsuvad meremehed sellise nimega, mis trükimusta ei kannata.

«Jälgin abistatavaid laevu ja vaatan, millise võtame järgmiseks, suhtlen ja jälgin sadamat, täidan logiraamatut,» loetleb kell 6.00 varahommikul 12-tunnist tööpäeva alustanud teine tüürimees Juha Kajan oma ülesandeid, pilku tõstmata mitmesuguseid mereliikluse ja jää andmeid pakkuvatelt ekraanidelt. «Praegu ootab päästmist kolm laeva.»

Yliraja on selleks ajaks juba oma kajutis teki alla pugenud.

Uhke olekuga rebase moodi Kajanit näeb laeval kahe ööpäeva jooksul igas tähtsamas ametis.

Tema valvsa pilgu all kinnitatakse Kemi sadamast avamerele tagasiteel ja nüüd juba paksult konteinereid täis topitud Wagenborgi vööri Sisu terastross.

Tema võtab vastu Lapimaa pinnalt jäämurdjale astunud viis Soome ja kaks Eesti ajakirjanikku, näidates, kus on kaks päästepaati, mis moel pakkida end kuus tundi kehasoojust hoidvatesse kalipsode moodi päästeskafandritesse ja millistest ustest tuleb tekile kiirustada, kui kuskilt hakkab suitsu välja imbuma ning kostab häiresignaal.

Vaade jäätunud Põhjalahele jäämurdja Sisu kaptenisillalt. Põhjalahel kaob veebruari lõpus valgus veidi peale kella viit õhtul. Suurem osa päästetöödest tehakse pimedas. Foto: Madis Veltman

Soome jäämurdja Sisu päästeoperatsioon Norra naftatankeri EK-Stream jäävangist vabastamiseks. Pootsman Veikko Yliraja hoidis end pimeduse varjus. Ta on tööl öövalves ja päeval magab. Foto: Madis Veltman

Suurim oht on tuli

Kõige suuremat ohtu jäämurdjatele kujutavad kütusepaaki limpavad tuleleegid. Sisu kambüüs asub seetõttu laevasügavuses asuvast diislikütusest ja masinaruumist võimalikult kaugel.

Tähtsaim mees on laevas kapten, kohe tema järel tähtsuselt teine on laeva kokk, sest kui kokk on omal alal meister, siis pole palju porisemist karta ja meeskond püsib ka karmides oludes ning pikkades vahetustes heas tujus.

«Mul on vabadus keeta ja küpsetada mida iganes,» ütleb kokk Sami Kettunen, kes töötab köögis, mille söögisaali põrand läigib puhtusest. Kaptenite ja kokkade tähtsuse järjekorra kohta ei jäta Kettunen justkui möödaminnes lausumata, et mõnikord see vahetub.

Kettuneni keedetud kartulid on muredad. Ahjulõhe tükkidele soovitab kokk peale määrida praealuse kõrval klaaskausis ootava kreemja vahukoore mõõtu vahuse kastme, mis tasakaalustab kalasse masseeritud krõbeda soolasuse.

Söögisaalist ei kosta ühte piuksugi, kui inimesed rooga suhu kühveldavad. Kolm korda päevas teeb kokk laevaperele süüa. «Siis on veel öösöök, mida saab ise mikrouunis soojaks lasta,» sõnab Kettunen.

«Õhtul seitsmest paneme köögi kinni. Hommikusöök on kell 5.30, sest vahetuse aeg on kell 6.00.» Söögiaeg on Sisu pardal iga kuue tunni järel.

«Ära nüüd seda kohvi võta,» ütleb Kettunen sooja toidu ees seisva termoskannu juures. «Suurtes kohvipaakides on värske kohv. Anna see tops nüüd mulle, ma panen ära.»

Jäämurdja Sisu jõusaalis teeb trenni laeva kokk Sami Kettunen. Jõusaal asub laeva trümmis, mootoriruumi lähistel. Sisul on kaks sauna ja väike ujumisbassein. Foto: Madis Veltman

Sisu kokk Sami Kettunen laeva kambüüsis. Söögisaali seinal rippuvas nädalamenüüs ei kordunud mitte ükski roog. Foto: Madis Veltman

Soome laevakokkasid õpetatakse merekoolis välja eraldi just neile suunatud programmiga. Pärast tööd põrutab süsimustade tätoveeringutega Kettunen laeva trümmis asuvasse jõusaali kiirkõndi tegema.

«Mulle meeldib kõige rohkem valmistada liharoogasid,» sõnab Kettunen. Hommikusöögiks valmispandud omlett õitseb aga nagu kõige õnnelikumate võilillede kollane.

Jäämurdja kambüüsis on teistmoodi töötada kui laevades, kus kõigutab. Toidunõud, toolid, lauad ja muu kraam ei hakka laeva kõikudes ühest otsast teise veerema. Kööginõude tärin käib aga asjaga kaasas.

Iga kümne päeva järel sõidetakse sadamasse varusid täiendama. Ühe meremehe tööaeg merel kestab järjest kakskümmend päeva ning siis kümme vaba päeva maismaal.

Sisu on jäämurdmise tööks valmis igal aastal alates 1. novembrist ja lõpetades 31. maiga.

Suvekuudel seisavad kõik Soome riigile kuuluva ettevõtte Arctia üheksa jäämurdjat Helsingi Kajanokka saarel asetsevas sadamas. Siis saavad jäämurdjatel töötavad meremehed ka pikemalt puhata. See on põhjus, mis intensiivne talveperiood ära ei tapa. Suvel saab hõlpsamalt.

Kettunen töötab Sisul kümme aastat, aga merel kokku 15. Ta märgib samuti: «jäämurdjal on mitmekesine töö ja muidugi, suved on vabad.»

Koka käsutuses on ka ainuke jäämurdja pardal ametis olev naine – Minna Haapasaari, kes tööl majapidaja-abilisena.

Meremeeste ametiühingud on Soomes kõvad palgaläbirääkijad. Ent streigini viis võitlus viimati 2015. aastal. Kuus teenitakse Sisul praegu keskmiselt 2000–3000 eurot kätte, kõrgem palganäitaja ulatub 8000 euroni. Ületunnitasud arvutatakse siis palgale lisaks.

Soome jäämurdja Sisu mootoriruum. Jäälõhkujate süda asub laeva trümmis. Mootoriruumis töötab kümme meest, mehhaanikud ja elektrikud. Foto: Madis Veltman

Sisu teine tüürimees Juha Kajan jõuab igale poole, ent oma tegemistest räägib konkreetselt ja pigem vähe. Kõik tüürimehed unistavad kapteni ametist. Foto: Madis Veltman

Jäälõhkujalt tabab terav pilk hülgeid. Täiskasvanud hülgeid on valgelt jäält lihtne leida tumedate selgade tõttu. Noor hüljes kaamera ees on haruldasem. Foto: Madis Veltman

Seitse kõhna jääpurikat

Öötöö ja nädalavahetuste eest ekstra aga ei maksta. Jäämurdjal on iga päev esmaspäev.

Esimeselt tekilt mandrile tõstetud silla ees asuva kitsa laevakoridori vasakpoolsel seinal ripub punasele paberile trükitud hoiatus, et prügi ei tohi üle reelingu visata.

Vasakut seina ehib kõrge valge tahvel, kuhu on helerohelise vildikaga kirjutatud merele tagasi jääd lõikama põrutavate meeste ja ühe naise nimed ning nende kajutinumbrid.

Kemi tuulikuid polnud merele minnes väga näha. Tulles aimub udus samuti vaid tuulikute õrnu kontuure. Tundub, nagu ei jääks soomlaste talveilmas rannikule ja lahte tipitud meretuulepargid ette ka kõige tundlikuma närviga inimestele.

Ka sõjatrummide ärevust tekitav põrin kostab Põhjalahe jäämurdjale vaiksemalt kui Eestis. Mitte sellepärast, et Soome merekarud ignoreerivad maailmas toimuvat. Nad lihtsalt ei karda. Paljudel neist on mereväelase taust.

Laeva sillalt viipab kapten Suni hüvastijätuks. Jäämurdja käsipuu äärelt ripuvad ootamatult alla seitse kõhna jääpurikat. Õhus on korraga kevade hõngu. Märts on vaid päeva kaugusel.

Jäälõhkuja Sisu kapten Ville Suni on elava loomuga, kaptenisillal jääb ilma temata alati vaikseks. Suni on oma ameti üle väga uhke ja ütleb, et teab, kui uhked on ka Eesti jäämurdjal töötavad meremehed. Foto: Madis Veltman