Ukraina ohvitser: võitu sõjas hinnatakse hoopis teistes kategooriates kui inimelusid

Ukraina armee erupolkovnik Viktor Kevljuk. Foto: Erakogu

Vene vägede edu taga Kurski oblastis on nende kolossaalne arvuline ülekaal, eesmärgiga lüüa Ukraina väed maksku mis maksab Venemaalt välja enne lähenevat II maailmasõja lõpu 80. aastapäeva, ütles intervjuus Postimehele Ukraina kaitsejõudude peastaabi endine kõrge ohvitser Viktor Kevljuk.

Kevljuk oli Ida-Ukrainas käinud sõja ajal viis aastat (2014-2018) seal piirkonnas Ukraina armee operatiivstaabis vanemohvitserina. Hiljem töötas ta kõrgel kohal Ukraina kaitsejõudude kindralstaabis. Praegu on ta ekspert Ukraina mõttekojas Kaitsestrateegiate keskus, mida juhib Ukraina endine kaitseminister (2019-2020) Andrii Zagorodnjuk.

Kuidas hinnata täna Ukraina relvajõudude kaheksa kuud kestnud Kurski operatsiooni? Millised eesmärgid saavutati, millised mitte?

Mina suhtun Kurski operatsiooni ja saavutatud tulemustesse positiivselt. Tuleb aru saada, et see oli tegelikult kohalik operatsioon, mis viidi läbi piiratud vägede hulgaga väga piiratud territooriumil. Seetõttu ei ole õige oodata sealt strateegilise mastaabiga tulemusi. Keegi ei püüdnud ju näiteks Vladivostokki (Venemaa suurim linn Kaug-Idas Jaapani mere ääres, mis asub Kurski oblastist 9000 kilomeetri kaugusel – J.P.) vallutada.

Operatsiooni eesmärke teavad vaid need, kes operatsiooni korraldasid ja juhtisid. Laiem avalikkus, meie, saame ainult oletada. Minu arvates võisid operatsiooni eesmärgid olla, esiteks – vähendada survet teistele rindejoone lõikudele, suurendades rindejoone pikkust; teiseks – siduda vaenlase vägesid, mis on seotud võitlusega Kurski oblastis; kolmandaks – demonstreerida maailmale Venemaa sõjalis-poliitilise juhtkonna valelikkust selles suhtes, et tegelikult ei eksisteeri punaseid jooni rünnakute suhtes suveräänsele Venemaa territooriumile; neljandaks – demonstreerida maailmale Ukraina kaitsejõudude võimet läbi viia lahinguoperatsioone kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja sõjaõiguse normidega. Viimase all pean silmas seda, et ei rünnatud Kurski tuumajaama, ei juhtunud intsidente tsiviilisikutega, sõjavangidele oli tagatud inimlik kohtlemine.

See pole saladus, et Ukraina relvajõud kaotasid Kurski operatsioonis päris palju Lääne sõjatehnikat. Kuivõrd see tehnika ja kindlasti ka sõdurite kaotus vastab sellele, mida Ukraina saavutas selle operatsiooniga?

Hinnangud «palju või vähe» on subjektiivsed. Nagu mu tõenäosusteooria õpetaja ütles: üks juuksekarv peas on suhteliselt vähe, aga supikausis on see suhteliselt palju.

Kui Ukraina kaitsevägi sai USA-lt 31 tanki Abrams, siis kolme tanki kadu võrdub ligi kümne protsendi kaotusega sellest, mis saadi. Kuid kui me arvestame aga kõiki tarnitud Läänes toodetud tanke [mis Ukraina on saanud relvaabina], siis moodustavad Abramsi-tankid sellest viis protsenti ja omakorda kolme tanki kadu sellest on umbes 0,5 protsenti.

Sama kehtib ka liitlaste teiste relvatarnete kohta. See, mis ühe brigaadi kohta võib olla palju, on kogu kaitseväe mastaabis statistiline viga.

Hinnangud «palju või vähe» on subjektiivsed. Nagu mu tõenäosusteooria õpetaja ütles: üks juuksekarv peas on suhteliselt vähe, aga supikausis on see suhteliselt palju.

Mis puudutab [Ukraina] elavjõu kaotusi, siis see on salastatud teave. Vene allikate teatel ulatusid 1. jaanuarist 15. veebruarini Vene relvajõudude kaotused 15 470 inimeseni, suurimad kaotused olid Kurski, Pokrovski, Kramatorski ja Kupjanski suunal. Ukraina relvajõud kaotasid 4796 inimest, suurimad kaotused olid Pokrovski, Novopavlivka, Huljaipole ja Kurski suunal. Võib oletada, et veerand [Ukraina] kaotustest tuli Kurski oblastis.

Me võime küsida, kas Kurski oblastis hukkuda võinud 1200 Ukraina sõduri elu on saavutatud eesmärke väärt? Võitu sõjas hinnatakse hoopis teistes kategooriates kui inimelusid. Praegu me räägime Ukraina kui riigi eksisteerimisest. Kaotus tähendab meie elanikkonna füüsilist, etnilist, rahvuslikku, vaimset ja keelelist surma. Ilmselt igaüks küsib endalt: kas 1200 sõduri elu eest tasub päästa 30–40 miljoni inimese elu? Kuid loomulikult tähendab iga surnud inimene tema perekonna jaoks sügavat ja korvamatut tragöödiat.

Venemaa relvajõud üritas Ukraina vägesid Kurski oblastist välja ajada kuude kaupa ja nüüd õnnestus see sisuliselt mõne päevaga. Mis põhjusel?

140 ruutkilomeetrit Venemaa territooriumi Kurski oblastis on veel Ukraina kaitseväe kontrolli all, mistõttu on operatsiooni lõpuleviimisest veel vara rääkida (intervjuu toimus täna hommikul – J.P.). See on liiga vara.

Ukraina armee erupolkovnik Viktor Kevljuk Foto: Erakogu

Vaenlase edu põhiaspektid on minu arvates järgnevad: jaanuaris ja veebruaris seadis Vene väejuhatus Kurski oblastis vägede mehitamise ja varustamise prioriteediks. See võimaldas vaenlasel luua eelise piirkondades, mis olid tema jaoks üliolulised – Malaja Loknja, Makarovka ja Kurilovka.

Venelased suutsid Ukraina relvajõud välja lüüa Sverdlikovost ja Lebedevkast läänetiival, sundida ukrainlasi taganema põhjas Pogrebkist ja Novaja Sorotšinast ning kahe Põhja-Korea rügemendi ning brigaadi ja mereväerügemendi jõududega vallutada idas Kurilovka.

Et mõista rünnakute taset: Kurilovka küla suurus on 2,3 kilomeetrit korda 900 meetrit. See tähendab, et selle hõivamiseks oleks tulnud kaasata maksimaalselt üks pataljon. Kaasati brigaad ja kolm rügementi, see tähendab 12 korda rohkem jõude ja vahendeid kui määrustikud nõuavad. See seletab Vene relvajõudude edu – kolossaalset arvulist eelist. Tuleb lisada veel ülemvõim õhus, sildade hävitamine, mis muutis logistika keeruliseks, ja ebasoodne soine maastik Vene-Ukraina piiril.

Kuidas hinnata Ukraina üksuste Kurski oblastist väljatuleku organiseerimist? Kas oleks pidanud seda tegema varem, kui selleks olid paremad võimalused?

Ukraina väed ei ole [tervikuna] taganenud Kurski oblastist, nad jätkavad sõjategevust, nii et ma ei saa sellele küsimusele vastata.

Kuivõrd on Vene vägede pealetung Sudža ümbruses seotud võimalike rahuläbirääkimistega? Eriti sellega, et USA tahab sõdivad pooled sundida 30-päevasele vaherahule.

Vaenlase pealetungil Kurski oblastis on kindlasti poliitilised põhjused ja see on seotud võimalike läbirääkimistega. Venemaa kõrgeima ülemjuhataja (s.o. president Vladimir Putini – J.P.) visiit kolmapäeval Kurski oblastisse räägib enda eest.

Ideoloogia ja propaganda küsimused on Vene Föderatsioonis alati võitnud loogikat ja tervet mõistust.

Minu arvates on aga märksa olulisem põhjus Vene Föderatsioonis laialdaselt tähistatava II maailmasõja lõpu 80. aastapäeva lähenemine. Kujutage ette, kuidas suhtub näiteks Hiina juht juttu «Venemaa suurusest», kui sa ei kontrolli füüsiliselt osa oma riigi territooriumist? Ideoloogia ja propaganda küsimused on Vene Föderatsioonis alati võitnud loogikat ja tervet mõistust.

Millised võivad olla sõjalised tagajärjed Ukraina vägede lahkumisele Kurski oblastist? Kas Vene väed jätkavad oma pealetungi suunaga Sumõ peale?

Vene grupeering Kurski oblastis võib praegu hõlmata kuni 70 000-75 000 võitlejat, arvestamata 12 000-mehelist Põhja-Korea kontingenti. Varem piisas vaenlasel 15 000 mehest, et kaitsta seal riigipiiri ja taktikalist tsooni pikki piiri. See tähendab, et Kurski oblastis võib vabaneda 50 000–60 000 [Vene] sõdurit, kes võidakse viia teistesse suundadesse, mis toob kaasa lahingutegevuse intensiivistumise seal.

Mis puudutab pealetungi Sumõ suunas, siis jah, see tundub üsna loogiline ega ole vastuolus sõjakunsti kaanonitega. Kuid on ebatõenäoline, et see juhtub, sest vaenlane ei ole saavutanud sõja sõjalis-poliitilisi eesmärke ja kõik need on teistes suundades (peab silmas Donetski oblastit – J.P.).