KOMMENTAAR ⟩ Tehingute diplomaatia pole midagi uut, vaid ära unustatud vana

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ja USA president Donald Trump skandaalsetel läbirääkimistel Valge Maja ovaalkabinetis 28. veebruaril. Foto: CNP/AdMedia/SIPA

Tehingute diplomaatias pole mitte midagi uut. Tegelikult isegi vastupidi, see on püüdlikult ära unustatud vana. Või vähemalt meie siin kultuuriruumis, mida märgistatakse kui «kollektiivne lääs», oleme üritanud seda ära unustada kui midagi iganenut ja isegi kahjulikku.

Peale maailmasõdade veriseid kogemusi sündis arusaam, et koostööline diplomaatia (cooperative diplomacy) on midagi turvalisemat, et mitte öelda tsiviliseeritumat kui varasem tehingute diplomaatia (transactional diplomacy). Et kollektiivsete reeglite, omamoodi idealistlike põhimõtete järgimine on turvalisem kui otseste kahe- või mitmepoolsete kauplemiste/survestamiste kombinatsioon.

Tehingupõhine läbikäimine naabritega on iidne ja arusaadav suhtlusvorm alates ammustest aegadest, mida rahvusvahelisi suhteid uurivate akadeemiliste munapeade kõnepruugis nimetatakse eelmodernseks, riikide-eelseks. Olgu selleks siis lihtsalt kauplemismudel «meie poolt on odaotsad, teie poolt karusnahad». Või pisut keerukam ühistegevus, mis vaatas kaugemalt ühekordsest transaktsioonist, midagi esmaste liitudeni välja (teene teene vastu, sina liitud minuga sellel sõjakäigul, mina toetan sind teisel.)