POSTIMEES UKRAINAS ⟩ «Neil on ükskõik, keda tappa»

Pommitamine oli kõva, Anastassia nähes said kolm eramaja pihta. Aga ta oli rahul, ta päästis poegi ootava kassi. Kodus ootas teda samal ajal 11-aastane poeg. Noor naine on harjunud pidevalt nii riskima.

Kass oleks ju muidu surma saanud, ta ei saa ju, pojad kõhus, kuhugi põgeneda, ütleb 34-aastana Anastassia. Tema poeg mängib telefonis ja ei pane ema juttu üldse tähele. Kas ei saa aru või ei taha neid ema jutte kuulda.

«Ma ju vastutan nende loomade eest, nende peremehed on kõik põgenenud,» räägib naine.

«Poja eest ju vastutate ka? Mis tast saab, kui teiega midagi juhtub?» küsin.

Anastassia noogutab ja vaikib.

Veidi aja pärast ütleb: «Poeg ka vahel riidleb minuga.» Nii et poeg saab ikkagi väga hästi aru, mida ema teeb. Aga teistmoodi naine ka ei saa.

«Loomad on ka nagu lapsed. Nad on ka kaitsetud,» ütleb ta. «Nad pole süüdi, et nad maha jäeti.»

Anastassia elas oma poja ja emaga kuni eelmise aasta sügiseni Hersonis kõige ohtlikumas piirkonnas, otse Dnepri jõe kaldal. Tema kodust oli see Ukraina suurim jõgi hästi näha.

Dnepri jõgi on Hersoni oblastis juba kaks ja pool aastat rindejoon. Pärast seda, kui Ukraina väed sundisid Vene väed põgenema Hersonist teisele poole jõge. Anastassia poeg vaatas binokliga koduaknast teispool jõge Vene sõdureid nende positsioonidel. Venelased olid väga hästi näha.