/nginx/o/2022/09/30/14867686t1h8bcb.jpg)
Armeenia üritab sulatada üles suhteid Türgiga ja jõuda lähemale rahule Aserbaidžaaniga, kes aga rahuleppele kaikaid kodaraisse loobib.
Armeenia ja Aserbaidžaan ei ole Leedu, Läti ja Eesti, kes hoiavad kätest kinni, nendib Regionaalsete Uuringute Keskuse juht Richard Giragosian kevadises Jerevanis Postimehele. «Armeenia ja Aserbaidžaani suhted on politiseeritud ja keerulised,» ütleb Giragosian.
Eestiga sarnast nõukogudemaa taaka kandval kolme miljoni elanikuga Armeenial ei ole küll ühist piiri Venemaaga, ent NATOsse kuuluval Türgil silma peal hoidmiseks pargib Vladimir Putini Venemaa Jerevani lähedal Erebunis oma hävitajaid. Nõukogude aja pärandina asub Armeenias Gjumris ka sõjaväebaas, kus Kreml hoiab siiani ligi 70 000 sõdurit.
Enne Märgi-Karabahhi sõja kaotamist 2023. aasta sügisel usaldas Jerevan ka Armeenia ja Türgi piiri kaitsmisel Vene piirivalvureid, keda oli riigis kokku kuni 4000.
«Enam mitte,» ütleb Giragosian, kes saabus Ameerika Ühendriikidest Armeeniasse 18 aastat tagasi, pärast töötamist Kongressi majanduskomisjoni ja USA relvajõudude erioperatsioonide üksuse heaks.
Türgi piiri avanemine
Türgi ja Armeenia piir on vaid veidi lühem sellest, mis lahutab Eestit Venemaast. Paarkümmend aastat on too Taga-Kaukaasias asuv piirilõik olnud aga vastastikuse vimma tõttu täiesti suletud.
Selle aasta alguses tegid kaks riiki märgilise sammu ja otsustasid ajutiselt avada Margara-Alicani piiripunkti, et vahendada selle kaudu humanitaarabi Süüriasse. Paar aastat tagasi tehti piiriväravad korraks lahti selleks, et abisaadetised jõuaksid Türgi maavärinaohvriteni.
«Türgi ja Armeenia suhete normaliseerimine ei ole veel sama, mis leppimine. Praegu käib jutt diplomaatiliste suhete taastamisest ja piiri avamisest, mis on miinimum,» sõnab Giragosian, lisades, et see on ka üks põhjus, miks Armeenia genotsiidi küsimus on lükatud vaiba alla ehk hilisemaks.
Lõpuks sõltub Giragosiani hinnangul ikkagi palju Aserbaidžaanist, kes on üks Türgi olulistest välisinvestoritest ja kel on seetõttu Ankaras märkimisväärset mõjuvõimu.
Viimase kahekümne aastaga on aserid investeerinud Türki üle 20 miljardi euro, ilmneb Türgi välisministeeriumi andmetest. See on umbes samaväärne Eesti tänavuse riigieelarvega. Märtsi alguses võis Aserbaidžaani president İlham Əliyevit kohata Türgis, sest toimus pidulik kahte riiki ühendava gaasitoru avamine.
/nginx/o/2025/04/07/16762265t1h7edb.jpg)
«Edasiminekuks Armeeniaga vajab Türgi rahulepet või sellega võrdväärset protsessi,» märgib Giragosian.
Välistatud ei ole aga ka stsenaarium, kus türklased otsustavad end Aserbaidžaani traditsioonilise liitlase rollist lahti tõmmata ja kristlikus lähinaabruses iseseisvamalt asju ajada.
«Pärast Bashar al-Assadi kukkumist Süürias on näha Türgi enesekindluse kasvu, sest tegemist on Ankara välispoliitika viimaste aastate suurima võiduga,» ütleb Giragosian.
Armeenia peaminister Nikol Pašinjan üritab Türgiga kontakte taastades muuta Mägi-Karabahhi kaotuse võiduks ja puhastada oma kodumaa pinna lõplikult Vene sõdurite ja piirivalvurite jalajälgedest.
«Otsustati, et Mägi-Karabahh on läinud. Ei hauta kättemaksu. Ei taheta alustada uut sõda. Nad mängivad nõrkade kaartidega hästi, realistlikult,» räägib Giragosian.
Võimaluste aken suunamuutuseks on pärani, sest Kremli 1992. aastal loodud Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni kaitsegarantiisid ei usalda pärast Mägi-Karabahhis toimunut enam ükski tervemõistuslik armeenlane.
«Isegi Vene kultuurilises fluidumis ja nõukaaja nostalgias püsinud vanem armeenlaste generatsioon ei toeta Putinit,» ütleb Giragosian.
Oma osa armeenlaste hoiakute muutmisel mängisid ka Venemaalt Ukraina sõja alguses välja pekstud liberaalsed kodanikuaktivistid ja mobilisatsiooni eest Armeeniasse pakku tulnud noored Vene mehed.
Pašinjani valitsus pakkus Putini-vastastele venelastele turvalise sadama. Türgiga suhete paranemise abil toob armeenlaste liider oma riigi lähemale ka ELi ühisturule.
/nginx/o/2025/04/07/16762264t1h7c8e.jpg)
Aserite dünastia heitlus
Märtsi keskel andsid Armeenia ja Aserbaidžaani võimud teada, et poolteist aastat läbi räägitud rahuleppe tekst on koos. Räägitakse 17 artikliga dokumendist, mida avalikkuse silmad veel näinud ei ole.
Möödunud nädala keskel kõlas aga Aserbaidžaanist nõudmine, et rahulepet on võimalik allkirjastada ikkagi alles siis, kui Armeenia muudab põhiseadust ja saadab laiali konflikti rahvusvaheliste vahendajate rühma.
«Pall on Armeenia väljakupoolel,» ütles Aserbaidžaani president Əliyev 2. aprillil. «Kui Armeenia tõesti tahab rahulepet allkirjastada, peab ta nõustuma Bakuu varasemate nõudmistega.»
/nginx/o/2025/04/07/16762259t1h2132.jpg)
Tegelikult on rahulepe ka Aserbaidžaani huvides, kinnitab Giragosian, rõhudes muuhulgas psühholoogilisele mõjule.
«Rahulepe on aserbaidžaanlastele väga tähtis, sest see on nende diplom ehk nende saavutusi tõestav sertifikaat, mida seinale riputada,» selgitab ta. «Neil ei ole mitte ühtegi ÜRO resolutsiooni ega mõnda teist rahvusvahelist õiguslikku instrumenti, mis tunnistaks nende võitu.»
Isegi Vene kultuurilises fluidumis ja nõukaaja nostalgias püsinud vanem armeenlaste generatsioon ei toeta Putinit.
Regionaalsete Uuringute Keskuse juht Richard Giragosian
Giragosian ütleb, et Aserbaidžaan on noor riik ning rajaneb isalt pojale dünastial. «Esimest korda ajaloos astub Aserbaidžaani praegune president oma isa varjust välja. Rahulepe on tema au, mitte tema isa ülekantud võimu element,» räägib Giragosian.
Ometi on 2023. aasta sügisest kestnud rahuläbirääkimised läinud konarlikult.
«Rahuläbirääkimiste proovikiviks on olnud Aserbaidžaani maksimalistlik positsioon ehk soov võtta rahuläbirääkimistelt maksimaalselt siseriiklikke poliitilisi dividende,» sõnab Giragosian, märkides, et probleemid tulevad legitiimsusvajaku põhjustatud ebakindlusest.
«Nad vajavad konflikti, et juhtida oma rahva tähelepanu kõrvale demokraatia ja inimõiguste puudumiselt.»
Armeenlased saavad sellise sõnasõjaga hakkama, sest nad on harjunud Aserbaidžaani nõutud lõputute möönduste ja kompromissidega. «Pole ühtegi päästikut. Armeenlased on konfliktidest väsinud ja tahavad rahu,» lausub Giragosian.
Aserbaidžaan süüdistab praegu Armeenia piiril tegutsevat ELi vaatlusmissiooni luuramises, ometi pakkus EL võimalust paigutada oma n-ö tsiviilmundrites rahutagajad ka Aserbaidžaani.
Aserbaidžaan nõuab Armeenialt põhiseaduse muutmist, et aserid võiksid olla kindlad, et territoriaalseid nõudmisi Mägi-Karabahhile õiguslikult ei tule, ja Jerevan on öelnud: muudame.
«USA vaatest oleks tegemist olukorraga, kus Ühendkuningriik nõuaks, et ameeriklased muudaksid USA 1776. aasta iseseisvusdeklaratsiooni,» võrdleb Giragosian. «Armeenia peaminister on aga lubanud alustada põhiseaduse muutmise protsessi.»
Praegu on sõltumatule riigiorganile antud ülesanne valmistada põhiseaduse muutmine ette ja esitada 2026. aasta parlamendivalimiste järel selleks vajalik tegutsemiskava.
Armeenia valitsusel on 2018. aasta vabade ja õiglaste valimiste järel praegu legitiimsus, mida ei ole mitte ühelgi tema naabril, ja see on Giragosiani arvates tohutu eelis.
Venemaa välja lülitamine
Kokkuvõtteks ei tee Armeenia praegu Türgile lähenedes ja rahulepet otsides ei rohkem ega vähem, kui sõdib oma suveräänsuse taastamise eest. «Traditsiooniliselt Vene orbiidil tiirelnud Armeenia võitleb praegu Moskva gravitatsioonijõu vastu,» ütleb Giragosian.
Eelduse selliseks iseseisvussõjaks lõid 2018. aasta demokraatlikud valimised ning Moskva arrogantsus võtta armeenlasi iseenesestmõistetavana. 2018. aasta valimised tõid võimule demokraatliku valitsuse. Venemaa ei täitnud ootusi, mis olid Armeenial ühise julgeolekualliansi tõttu.
Oma suveräänsuse taastamisel astub Armeenia realistlikke ja praktilisi samme.
«See, mida Armeenia praegu teeb, on realistlikum, kui Gruusia tegi minevikus. Armeenia ei otsi viise liituda NATOga. Venemaad ei taheta ähvarduste või NATO abil provotseerida, vaid otsitakse viise Venemaa tagasi hoidmiseks, Venemaa välja lülitamiseks,» sõnab Giragosian. «See on põhjus, miks mitmekesistatakse julgeolekupartnerlusi.»
/nginx/o/2025/04/07/16762262t1h8c33.jpg)
Vene armee tagasilöögid Ukrainas on julgustanud Vene lähiriike oma identiteeti ümber mõtestama.
Moskva nõrkust ja ülekoormust märgatakse Giragosiani sõnul Kasahstanist kuni Armeeniani. «On tunda üllatust, sest tunnistatakse Venemaa ebakompetentsust – korruptsioonivähkkasvajat ja suutmatust sõjalist võitu ära tuua,» räägib Giragosian.
Armeenial võib Venemaa rüpest lahkumine õnnestuda ja Venemaa sõjaline võimsus ei pruugi pärast Ukraina sõda enam mitte kunagi taastuda. Rahuprotsess ja suhete normaliseerumine Türgi ning Aserbaidžaani vahel mängivad suveräänsuse kättevõitlemise rajal määravat rolli.
«USA Vietnami sõja kogemus näitas, et relvajõudude taastamiseks läks terve generatsioon,» mainib Giragosian, oletades, et nii võib minna ka Venemaal.
Tähtsad verstapostid sõja lõpust rahuleppeni
/nginx/o/2025/04/07/16762263t1h4dc6.jpg)
20. septembril 2023 vallutavad aserite relvajõud armeenlastest separatistide kontrolli all oleva Mägi-Karabahhi.
Kaheksa päeva hiljem kirjutab Mägi-Karabahhi president Samvel Šahramanjan alla seadusele, mille tulemusel lakkab Mägi-Karabahh riikliku moodustisena alates 1. jaanuarist 2024 eksisteerimast.
Mägi-Karabahhi armeenlastest elanikele tagatakse võimalus liikuda Laçıni koridori kaudu Armeeniasse. 100 000 – 120 000 armeenlast sunnitakse kodudest lahkuma ja nad saavad õiguse taotleda Armeenia kodakondsust.
7. detsembril 2023 teevad Armeenia peaminister ja Aserbaidžaani president ühisavalduse, kus kinnitavad, et tahavad rahu ja sõlmivad selleks rahuleppe.
13. detsembril 2023 toimub sõjavangide vahetus, mil Aserbaidžaan vabastab 32 Armeenia sõjaväelast, Armeenia vabastab kaks Aserbaidžaani sõjaväelast.
Jerevan teatab juba novembris 2023, et Aserbaidžaani käes on 55 armeenlasest sõjavangi, kellest kuus on tsiviilisikud, 41 sõjaväelased ja kaheksa septembrisõja järel vangi võetud separatistide liidrid.
28. veebruaril 2024 kohtuvad Berliinis Armeenia, Aserbaidžaani ja Saksamaa välisministrid, et jätkata varem Müncheni julgeolekukonverentsil alustatud läbirääkimisi rahuleppe üle.
23. aprillil 2024 teatavad Armeenia ja Aserbaidžaan, et asusid maha märkima riigipiiri. Esialgu pandi paika 15–20 kilomeetrit piiripunkte riikide põhjaosas.
Nädal enne seda teatab Armeenia valitsus, et tagastab Aserbaidžaanile neli maha jäetud piiriküla, mis olid 1992. aastast armeenlaste kontrolli all.
Armeenia ja Aserbaidžaani piir on ligi 1000 kilomeetrit pikk, sealjuures Aserbaidžaani eksklaavi Nahhitševani ja Armeenia piir on 246 kilomeetrit.
10. juulil 2024 toimub Washingtoni NATO tippkohtumise raames Armeenia, Aserbaidžaani ja USA välisministrite kohtumine, mille järel antakse avalikkusele signaal, et pooled panustavad rahuleppe sõlmimisse ja protsess on järje peal.
Kolm välisministrit kohtuvad 26. septembril uuesti New Yorgis ÜRO Peaassamblee raames.
13. märtsil 2025 teatavad Armeenia ja Aserbaidžaani valitsus, et rahukõnelused aastakümneid kestnud konflikti lahendamiseks jõudsid lõpule ning pooled leppisid kokku võimaliku rahuleppe tekstis.
Läbirääkimised leppe üle on läbi, kinnitasid osalised, ent teksti pole siiani avalikustatud. Nüüd oodatakse leppele õiguslikku jõudu andvaid allkirju.
Autor viibis 12-13. märtsil Armeenias Eesti välisministeeriumi kutsel ja rahastusega.