Mobilisatsioon Ukrainas ei parane enne, kui Ukraina relvajõud murravad endas Nõukogude-aegse mentaliteedi. Paradoks: rahvas peab relvajõude Ukrainas kõige usaldusväärsemaks institutsiooniks, aga mehed kardavad sinna minna.

Näide elust. Postimees käis aprilli alguses Ida-Ukraina rindel ühes üksuses, muu hulgas soovisime rääkida selle üksuse rindelähedases hospitalis lebavate kergelt vigastatud sõduritega.

Läksime koos selle väikse hospitali eest vastutanud noore komandöriga palatisse, kus oli kuus haavatud ja põrutada saanud meest. Nõudlikul häälel küsis komandör, kes tahab Eesti ajakirjanikuga suhelda. Keegi ei tahtnud. Mehed olid väga mornide ja väsinud nägudega. Sõda oli neist juba kõik mahlad välja pigistanud. Ma sain neist aru.

Ütlesin komandörile vaikselt, et las olla, kui nad ei taha. Aga komandör teatas juba meestele kurjalt: Eesti ju aitab meid, aga kui te ei taha, siis ma karistan teid! Küsis uuesti, kas keegi tahab minuga rääkida. Ikka keegi ei tahtnud. «Ise teate,» nende sõnadega pööras ta otsa ringi.

Koridoris kutsus ta enda juurde hospitali eest vastutaja ja käskis tal kõik need kuus haiget meest panna õhtul koristama hospitali ümbrust. Seda ei olnud vaja, ta tahtis lihtsalt näidata neile sõduritele oma võimu.

Mul oli väga piinlik nende meeste ees. Palusin komandöril seda mitte teha.

Kommentaarid (3)