/nginx/o/2024/10/18/16427047t1h820e.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/11/6882829t1h3a25.jpg)
Rühm Venemaa Riigiduuma liikmeid algatas seaduseelnõu, mis annab Ukraina-vastase agressiooni tsoonis vähemalt neli kuud viibinud vaimulikele «sõjategevuse veterani» staatuse koos vastavate hüvedega. Patriarh Kirill avaldas eelnõule toetust. Moskva patriarhaat seob Vene õigeusu kirikut aina tugevamini sõjaga ja isegi rikub selle nimel õigeusu reegleid, kirjutab venekeelne pagulasväljaanne Novaja Gazeta Europa oma uurivas loos.
Riigiduuma saadikud said seaduseelnõu väljatöötamiseks isikliku õnnistuse patriarh Kirillilt.
Juba eelmise aasta sügisel püüdis Vene parlament kõrvale hiilida Ukraina sõjast osa võtvate preestrite probleemi lahendamisest, lükates selle kaitseministeeriumi kaela. Siis teatas Riigiduuma saadik Olga Timofejeva, et uus kaitseminister Andrei Beloussov võib lihtsalt anda välja käsu preestritele maksete määramise kohta.
Moskva patriarhaati selline minimalistlik lähenemine ei rahuldanud. Juba 2023. aasta jaanuaris kuulutas Kirill Riigiduuma tribüünilt, et just tema alluvad (mitte mingid kindralid) on rindejoonel saanud «vaenlase kõige ihaldusväärsemaks sihtmärgiks», sest just «ristiga preester läheb ees, kui sõdivad tõusevad rünnakule». Seaduseelnõu üksikasju arutati Riigiduumas 30. jaanuaril sel aastal toimunud ümarlaual ja nüüd on dokument lõpuks valmis.
Tõsi, keegi ei tea täpselt, mitut vaimulikku see puudutab – patriarhaadil ei õnnestu kuidagi täpselt kokku lugeda oma esindajate arvu sõjatsoonis, seetõttu jõuavad trükki vaid ümardatud-ligikaudsed arvud: alates viiest (sellise arvu nimetas patriarh 2022. aasta sügisel) kuni 1500 (see on Vene Õigeusu Kiriku «sõjalise» osakonna juhi metropoliit Kirilli (Pokrovski) versioon) ja isegi 2000 (Venemaa Teaduste Akadeemia Euroopa Instituudi direktori asetäitja Roman Lunkini versioon).
Otsustades selle järgi, et Moskva patriarhaadi asjadevalitsus saatis eelmise aasta augustis välja ringkirja vajaduse kohta värvata «rotatsiooni alusel» 250 preestrit rindele saatmiseks, ei ületa nende tegelik arv sõjatsoonis vaevalt sada. Kuid intensiivsete lahingute aastate jooksul, arvestades rotatsioone, võiks potentsiaalsete veteranide arv rüüdes ulatuda mitmesaja inimeseni.
Riigiduuma liikmete pakutud muudatuste kohaselt loetakse veteranide kategooriasse need vaimulikud, kes ei viibinud lihtsalt üle nelja kuu sõjatsoonis ja Venemaa Föderatsiooni piiriäärsetel aladel, kus toimusid «relvastatud provokatsioonid», vaid tegid seda ka tsentraliseeritud usulise organisatsiooni juhtorgani ametliku kirjaliku suunamisega.
Ja nad ei viibinud seal lihtsalt, vaid viisid regulaarselt läbi «jumalateenistusi, rituaale ja tseremooniaid sõjaväelaste osavõtul». Kuna Vene Õigeusu Kirik panustas varem «vabatahtlikkusele» ja ei vormistanud oma vaimulikele eriti meelsasti ametlikke lähetusi sõjatsooni, siis selliste rangete kriteeriumide alla kuulub vaid väike protsent rinde preestreid.
Isasid, kes olid vaimustuses vabatahtlikkusest ja said isegi selles rollis haavata, palutakse mitte tülitada.
:format(webp)/nginx/o/2022/12/30/15051961t1h1450.jpg)
Seadusetus muutub ketserluseks
Vastupidiselt Venemaa seadusandlusele, on uuel seadusel selle vastuvõtmise korral (ja selles pole kahtlust) tagasiulatuv jõud, see tähendab, et see muudab kodanike staatust seoses enne selle vastuvõtmist toime pandud tegudega – alates 24. veebruarist 2022.
Kuid lisaks puhtalt juriidilisele probleemile tekitab uus seadus ka kanoonilise probleemi. Nimelt 66. apostellik reegel võtab ameti igalt vaimulikult, kes on tapnud inimese isegi juhuslikult, enesekaitse eesmärgil.
Juba ainuüksi fraas «sõjategevuse veteran» justkui viitab sellele, et selle saanud preester ei töötanud rindel lihtsalt keelega, vaid osales just sõjategevuses. Muidugi, Moskva patriarhaadi sees austatakse ja peetakse teda au sees, kuid maailma õigeusu seisukohast eesotsas Konstantinoopoli patriarhaadiga muutub see täiendavaks põhjuseks seada kahtluse alla Vene Õigeusu Kiriku kuuluvus kristlusele.
Tuletagem meelde, kui valusalt reageerisid Konstantinoopoli patriarh ja teised mõjukad maailma õigeusu esindajad väljaspool Vene Õigeusu Kirikut patriarh Kirilli uuele õpetusele, et surm Ukraina sõjas, isegi ilma igasuguse kahetsuse ja usu poole pöördumiseta, «peseb kõik patud maha».
Vastupidiselt sellele õpetusele heidavad õigeusu kiriku kaanonid mõrvarid kiriklikust osadusest välja paljudeks aastateks. Ja isegi erand, mille püha Vassilius Suur nendes reeglites teeb sõduritele, kes kaitsesid isamaad välise agressiooni eest, lühendab kirikust väljaheitmise perioodi kolme aastani, kuid ei räägi mingist automaatsest «pattude mahapesemisest»!
Roomas asuva Gregoriuse ülikooli professori arhimandriit Kirill (Govoruni) sõnul, kes oli varem patriarh Kirillile lähedane, võrdsustab viimane märtritega terroriste:
«Nii siin kui seal on juttu elu ohverdamisest usulise idee nimel. Kuid erinevus on selles, et märtrid ohverdasid oma elu, terroristid aga ohverdavad nii oma elu kui ka teiste elu.»
Kaks aastat tagasi oma Leedu visiidi ajal teatas oikumeeniline patriarh Bartholomeos – aujärjekorras esimene maailma õigeusus – Vene Õigeusu Kiriku õigeusu doktriini moonutamisest ja sellest, et just Konstantinoopoli patriarhaat peab pärast Putini režiimi lõppu võtma enda peale õigeusklike eest hoolitsemise praeguse Venemaa Föderatsiooni territooriumil.
Isiklikult Kirilli kohta rääkides oli Bartholomeos hämmingus: «Kuidas ta saab seda [sõda. – toim.] oma südametunnistuses õigustada… Ta peab oma trooni ohverdama.»
/nginx/o/2022/10/22/14914515t1h0e00.jpg)
Moskva patriarhaadi militariseerimine
Vene Õigeusu Kiriku tihe koostöö Venemaa Föderatsiooni relvajõududega algas 1994. aastal, vahetult enne esimest Tšetšeenia sõda, kui patriarh Aleksius II ja kaitseminister Pavel Gratšov allkirjastasid esimese kokkuleppe sõjaväelaste vaimuliku hooldamise ja kirikute ehitamise kohta väeosades.
1997. aastal allkirjastas Aleksius II laiendatud versiooni kokkuleppest uue ministri – Igor Rodionoviga. Nii siis kui ka praegu on need dokumendid vastuolus kehtiva seadusandlusega, mis keelab usuliste organisatsioonide loomise relvajõududes ja lubab sõjaväelastel täita usulisi rituaale ainult teenistusvabal ajal (puhkusel või puhkusel olles).
Jutt igasugustest põhiseaduslikest põhimõtetest armee eraldamise kohta kirikust lakkas üldse kõlamast, kui Dmitri Medvedev allkirjastas 2009. aastal käsu kehtestada ametikohad komandöride abidena usklike sõjaväelastega töötamisel, mille massiliselt asendasid Vene Õigeusu Kiriku preestrid.
Eriti kuna sellistele abilistele oli ette nähtud toetus kaitseministeeriumi eelarvest. Kuid eelarve ei ole kummist ja erinevatel aastatel eraldati kogu Venemaa Föderatsiooni relvajõududele vaid 150–500 sellist kohta. Muide, neid asendavad mitte ainult Vene Õigeusu Kiriku preestrid: on ka mitmeid imaame, protestantlikke pastoreid ja budistlikke laamasid. Nende staatus on üsna kummaline: nad peavad alluma nii oma armee komandöridele kui ka usulistele keskustele. Kuid sellised abilised teenivad «tsiviilpersonalina» väeosade alalistes asukohtades, mitte aktiivsete sõjaliste operatsioonide tsoonis, ja neile ei paista veteranistaatus.
Selle taustal käivitab Moskva patriarhaat perioodiliselt programme «armee vaimulikkonna» arvu suurendamiseks ja kvalifikatsiooni tõstmiseks. Nii saatis patriarhaadi õppekomitee eelmise aasta aprillis kõigi Vene Õigeusu Kiriku vaimulike koolide rektoritele (neid on tänapäeval umbes 40) ringkirja vajaduse kohta lisada bakalaureuseõppe õppekavadesse alates 1. septembrist uus aine – «Vaimulike ettevalmistamise alused teenistuse läbimiseks sõjategevuse tsoonis».
Metropoliit Leonid (Gorbatšov) kutsus üldse üles saatma seminariste armee praktikale kohe pärast vaimuliku kooli astumist: «Pole vaja mingit erikursust… Kui sa pole terve, kuidas sa saad teenida Kirikut vaimulikus ametis?!»
2023. aasta kevadel määrasid patriarh ja Vene Õigeusu Kiriku sinod sõjatsoonis peamiseks sõjaväevaimulikuks ülempreester Dimitri Vasilenkovi – J. V. Andropovi nimelise Leningradi kõrgema sõjaväe-poliitilise kooli lõpetaja ja 2008. aasta Vene-Gruusia sõja «veterani».
Tõenäoliselt aitab religioosne usk isa Dimitril veenda ennast ja ümbritsevaid neid sõjaväe-poliitilisi reaalsusi, mida on võimatu ratsionaalselt aktsepteerida. «On kinnitatud, et kui Venemaa poleks erioperatsiooni alustanud, oleks Ukraina relvajõudude pealetung Donbassi alanud. Ja sel juhul oleks see olnud tuhat korda kohutavam ja valusam,» ütleb ta.
Ja seda ei saa kontrollida – saab ainult uskuda või mitte uskuda. Kuid peamise sõjaväevaimuliku ennustused on veelgi muljetavaldavamad: «Okupatsiooniväed tükeldavad Venemaa ja loovad paralleelseid kirikustruktuure. Ja Vene Õigeusu Kirik tühistatakse lihtsalt.»
«Vene maailm» tapab
Vene Õigeusu Kiriku sõjatsoonis hukkunud või raskelt vigastatud vaimulike arvu on veelgi raskem arvutada kui seda, kui palju preestreid Venemaa Föderatsiooni relvajõududes töötab.
Vene Õigeusu Kiriku ametlik statistika selles osas jäljendab kaitseministeeriumi ametlikku kaotuste statistikat – see tähendab, et see alahindab kõike tugevalt ja uuendab andmeid kord kahe aasta jooksul. Eelmise aasta aprillis teatas Moskva patriarhaadi sinodaalse osakonna esimees relvajõudude ja õiguskaitseasutustega suhtlemise alal metropoliit Kirill (Pokrovski), et rindel on hukkunud kuus preestrit; sellest ajast peale pole ametlikku statistikat uuendatud.
Tema sõnul oli esimene hukkunu juba 2022. aasta kevadel 64-aastane ülempreester Oleg Artjomov, kes asus ühes Belgorodi oblasti piiriäärses külas. Metropoliit nimetas ka 45-aastase Kaasani preestri Anatoli Grigorjevi, 53-aastase «kasaka vaimuliku» Kurganski metropoliidist ülempreester Jevfimi Kozlovtsevi, 35-aastase 76. Pihkva õhudessantdivisjoni vaimuliku preester Aleksandr Tsõganovi ja hieromonah Damaskini (Volina) nimesid.
Kõige kuulsam sõjatsoonis hukkunud vaimulik on endiselt 51-aastane ülempreester Mihhail Vassiljev, patriarhaadi «sõjalise» osakonna koosseisuline töötaja ja templi ülem Moskva oblasti Vlassihhas asuva strateegiliste raketivägede staabi juures.
Mõni päev enne surma pidas ta telekanalil «Spas» skandaalse mobilisatsioonilise jutluse, väites, et kui Vene pered oleksid suured, annaksid emad oma pojad sõtta meelsamini. Putin andis Vassiljevile postuumselt Venemaa kangelase tiitli. Ülempreestril endal oli kuus last ning Vene Õigeusu Kiriku väljaannete väitel polnud perel isegi raha tema matuste jaoks ja tuli välja kuulutada üldkiriklik korjandus. Riigiduuma saadiku Olga Timofejeva eelmise aasta sügisel esitatud andmed erinevad mõnevõrra metropoliit Kirilli andmetest: tema sõnul hukkus sõjatsoonis kaheksa preestrit ja seitse sai raskelt vigastada.
Sellesse statistikasse ei kuulu vaimulikud ja mungad, kellel pole püha ametit. Olles sageli üksikud ja isegi vaesed inimesed, allkirjastavad nad meelsamini lepinguid kaitseministeeriumiga ja surevad «liharünnakute» käigus.
Sellistest värsketest näidetest on Sverdlovski oblastist pärit munk Pitirim (Vlassov), kes läks rindele Raifa kloostri skitiist ja suri 13. märtsil, ning Moskva oblasti Mõtištši Nikolski kiriku kellalööja Andrei, kelle surma kohta levitas 9. aprillil nunn Jevgenia (Tsivtsivadze), Venemaa sõjaväelaste abistamise vabatahtlike rühma PomoshBratiyam juht. Teisele kellalööjale-altariteenrile – Ivan Garbuzovile – kes suri 20-aastaselt kusagil Kiievi lähedal, avati hiljuti Irkutski koolis nr 64 mälestuslaud.
Venemaa seadusandlus jätkab kiiret «kirikustumist». Ristide eemaldamist logodelt ja rahatähtedelt võidakse võrdsustada «usklike tunnete solvamisega».
Üheks peamiseks monumendiks sellele sõjale ja seda õnnistanud kirikule saavad ja on juba saanud hävitatud templid ja laiali aetud usukogukonnad. Nagu Novaja Gazeta Europa arvutas, on Ukraina territooriumidel, mis on alates 2022. aasta veebruarist läinud Venemaa Föderatsiooni kontrolli alla, kadunud üle poole usklike kogukondadest: 1967 asemel on neid täna vaid 907.
Sõjategevuse tagajärjel on täielikult hävinud või oluliselt kahjustatud 643 palvehoonet, millest 326 asuvad Luganski, Donetski, Zaporožje ja Hersoni oblastis. Ainuüksi Hersoni oblastis on hävitatud või kahjustatud 20% (193-st 38) Ukraina õigeusu kiriku hoonetest, mis kuulusid varem Moskva patriarhaati, ja üle 50% (35-st 18) autokefaalse (autonoomse - toim.) Ukraina õigeusu kiriku templitest.
Annekteeritud territooriumidel on täielikult maatasa tehtud sellised enne sõda arvukad kirikud nagu kreeka-katoliku ja Ukraina autokefaalia omad ning alles on jäänud vaid üks legaalne roomakatoliku kogukond. Protestantlike kogukondade arv on nendel territooriumidel vähenenud 3,6 korda ning sellised konfessioonid nagu Jehoova tunnistajad või uusnelipühilased «Uuest põlvkonnast» on Venemaa Föderatsiooni seaduste kohaselt üldse keelatud.
See pitser, mille «Vene maailm» vallutatud territooriumidele paneb, on palju kõnekam kui miljonid paatoslikud sõnad «traditsioonilistest väärtustest» ja «Venemaa katehoonilisest teenimisest».