/nginx/o/2015/01/03/3653191t1h8732.jpg)
- Meeleavaldused Gruusias: Politsei karmid repressioonid näotuvastusega tänavatel
- Gruusia poliitiline kriis: Lääne tähelepanu hajub Ukraina ja Gaza sündmuste tõttu
- Euroopa Liidu teekond peatatud: President ja opositsioon kriitika all
Nädalaid kumminuiavorpi näol kandnud Thbilisi kesklinna baaridaam on senini jahmunud. Ta ei saa aru, miks Gruusia politsei tuli vägivaldselt laiali ajama rahumeelset meeleavaldust. Ehmatus ja nõutus riigi tuleviku üle ei valda mitte ainult teda, vaid ka opositsioonipoliitikuid, kodanikuühiskonna edendajaid ja veel töötavaid sõltumatuid ajakirjandusväljaandeid.
Vaid näo ja nimeta rääkida julgenud baaridaam kirjeldas juhtunut: «Aasta algul läksime meeleavaldusele, et protestida Venemaa ja venemeelse valitsuse vastu. Lõpuks tuli politsei ja hakkas meid pekstes laiali ajama. Meelt avaldama oli tulnud palju noori, ülikoolide õppejõude, aga ka lapsi. Politseinikud peksid meid julmalt: ei säästetud vanu ega noori. 14–16-aastased võeti kinni ja neid tambiti karmilt. Arvasime, et ründajad on narkootikumide mõju all. Neile oli antud korraldus meid järelejätmatult peksta ja meid ähvardati kümneaastase vangistusega. Mul on sõpru, kes istuvad vanglas, igaüks neist sai kümme aastat. Mõned õppisid ülikoolis, mõned on diplomaatide lapsed, vangis istub isegi ajakirjanikke. Mõned on lihtsalt kadunud.
Üks ema nõudis politseilt karjudes aru, miks tema last pekstakse, ja politsei vastas, et ta on gei, mitte mees. Nad kiusavad LGBT-inimesi ja samal ajal väidavad, et soovivad Euroopasse. Politsei peaks meid kaitsma, mitte peksma.»
Riigikogu delegatsioon Gruusias
Märtsi lõpul ja aprilli algul käis Eesti parlamendidelegatsioon Gruusias. Visiidi üks eesmärk oli rääkida Gruusia opositsiooni ja kodanikuühiskonna liikmetega mõistmaks, mis on juhtunud riigiga, mis ligi aasta eest oli saanud kutse alustada läbirääkimisi Euroopa Liiduga liitumiseks, ja miks see on nõnda läinud. Delegatsiooni juht oli Eesti-Gruusia parlamendirühma esimees Ando Kiviberg ja kaasas oli veel Juku-Kalle Raid. Kiviberg on põhiseaduskomisjoni esimees, Raid kuulub väliskomisjoni, lisaks on mõlemad julgeolekuasutuste järelvalve erikomisjonis ja Eesti 200 fraktsioonis riigikogus.
Nii ametist tõrjutud, kuid ameti üle andmata jätnud eelmine president Salome Zurabišvili kui opositsioonierakondade esindajad räägivad, et Gruusias toimuv on Venemaale väiksel skaalal proov, kui edukalt õnnestub ühe oligarhi toel muuta läänemeelne väikeriik Mikro-Venemaaks. Korduvalt tuleb kohtumistel jutuks n-ö välisagentide seadus, mille Zurabišvili presidendina korra vetostas, kuid mis hiljem siiski vastu võeti ja kehtestati. Sarnasus Venemaa analoogse seadusega on silmatorkav, see puudutab juriidiliste isikute ja ka erakondade välisrahaga toetamist.
/nginx/o/2025/04/17/16784447t1hccb6.heic)
«Üks kuulus Vene seadus, millest kõik rääkisid, võeti esmalt tagasi, kuid seejärel taaskehtestati, ning nüüd on sellele järgnenud ridamisi Vene stiilis seadusi. Repressioonid tugevnevad iga päevaga. Riigis jälgitakse kõike ja kuulatakse pealt. Thbilisi tänavatel ja eriti parlamendihoone ümber, kus inimesed protestivad, on lugematu hulk näotuvastusega kaameraid. Protestijad tuvastatakse kiiresti, neile määratakse trahve või nad vahistatakse paar päeva hiljem kodus. Nad riskivad saada süüdistuse kuriteos, mida pole toime pannud, ning karistuseks võib olla 7–11 aastat vangistust. Rahvas elab väga tugeva surve all režiimis, mis täna ei erine palju Putini omast,» rääkis Zurabišvili.
Emigrantide perest pärit Zurabišvili kasutab Gruusia olukorra selgituseks võrdlust Nõukogude Liiduga. «Kahjuks on toimuvast tõesti lihtsam aru saada neil, kes elavad siin riigis ja kes elasid siin ka 1937. aastal ning kogesid nõukogude režiimi. See, mis praegu Gruusias toimub, on tegelikult tollase režiimi tänapäevane kordus – midagi sellist, mida me poleks siin riigis kunagi oodanud. Veel aasta tagasi rõõmustas terve riik, kui meile anti Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus. Euroopa Liidu uks oli meile juba avanemas ja see on olnud Gruusia rahva pikaajaline soov. Möödunud pole veel aastatki ja näeme, et see kõik on hävitatud,» rääkis Zurabišvili. «Gruusias pole enam ühtki sõltumatut institutsiooni. Euroopa teekond pole mitte lihtsalt peatatud, vaid täielikult katkestatud. Pärast peaministri (Irakli Kobakhidze) 28. novembri teadet on kõik praeguse võimuerakonna vastuvõetud seadused repressiivsed ja lähevad otse vastuollu euroopalike väärtustega. Need on lihtsalt Vene seaduste koopiad,» kirjeldas Zurabišvili olukorda. Eelmise aasta 28. novembril teatas peaminister Irakli Kobakhidze, et Gruusia peatab kuni 2028. aastani Euroopa Liitu pürgimise. Taustal on asjaolu, et EL ei tunnistanud Gruusia parlamendivalimisi, pidades neid ebademokraatlikeks ja ebaausateks.
Gruusia parlamendihoone ees on igapäevased piketid kestnud alates mullu oktoobris toimunud n-ö valimistest. Esialgu massilised ja politsei tõttu vägivaldsed protestid on muutunud vaevumärgatavaks. Argipäeviti on meeleavaldajaid umbes sama palju, kui on neid valvavaid ja videosse jäädvustavaid võimuesindajaid.
«Istanbulis lõppesid suured protestid kolme päevaga. Siin kestavad need juba neljandat kuud. Talv oli tänavu Gruusias erakordselt karm, kuid me jätkasime siiski. Võimud lootsid, et me ei ela talve üle, kuid oleme ikka veel kohal. Protestide suurus võib muidugi kõikuda, kuid tähtsad on eesmärk ja inimesed. Protestijad on olnud ka väga aktiivsed kodanikud, viinud lumetormi ajal küladesse toitu ning aidanud ilmaolude tõttu isolatsiooni sattunud inimesi. Sealjuures on nad kaaskodanike aitamise eest saanud võimudelt trahve. See on nagu Kafka ja Putin üheskoos,» rääkis Zurabišvili.
Meeleavaldajate nõudmised on lihtsad: vaja on korraldada uued valimised ja vabastada kõik meelsuse pärast arreteeritud. Nii tagandatud presidendi kui ka opositsioonipoliitikute juttudest kumab läbi üks suur probleem. Hoolimata Zurabišvili märtsis tehtud ettepanekust, et tuleks moodustada mingisugune opositsiooni ühendav struktuur, ei ole selleni jõutud. Eesti riigikogu liikmetega rääkides tunnistasid nad võrdlemisi innutult koostöö vajalikkust, kuid ükshaaval rääkides hakkas pudenema kahtlusi. Esimene süüdistus, mida risti-rästi üksteise poole heideti, oli «niikuinii saavad toetust tegelikult Ivanišvililt», kes seeläbi hoiab opositsiooni formaalselt elus, kuid faktiliselt varjusurmas. Lisaks võis aimata ohtraid isiksustevahelisi vastuolusid.
Mitteametlikel andmetel on praeguse võimupartei Gruusia Unistus toetus rahva seas 30–35 protsenti, kuid kõigi opositsioonierakondade koondtoetus suurem. Koostööd tegemata aga polegi poliitiliselt võimalik praegusele võimule vastu hakata. Sisepoliitilist ebastabiilsust ja kehva kokkuleppimisvõimet näitab asjaolu, et viimase kahekümne aasta jooksul on Gruusias olnud kuusteist peaministrit. Saakašvili erakonna Ühinenud Rahvusliku Liikumise juht Tina Bokutšava kirjeldas, kuidas enne eelmise aasta valimisi rääkis kogu opositsioon vajadusest moodustada ühine jõud, kuid selleni pole kuidagi jõutud. Tema hinnangul hajunuksid opositsiooni hääled valimistesse sekkumatagi.
/nginx/o/2025/04/17/16784452t1h6bd0.jpg)
«Üks põhjus, miks me ei suuda oma seisukohti ELile ja USA-le selgeks teha, on see, et meie opositsioon ei ole võimeline rääkima Gruusia eest ühel häälel,» ütles Bokutšava, olles kriitiline Zurabišvili vastu, kes ei suuda tema arvates astuda esile opositsiooni ühendava jõuna. «Andsime talle pärast valimisi viis kuud aega ennast tõestada, käisime meeleavaldustel, olime valmis ühinema. Kuid tema lihtsalt ei olnud küps juhirolli kandma,» ütles Bokutšava. «Väga lihtne on jätta Gruusia oma probleemide küüsi siplema, sest samal ajal, kui Ukraina võitleb elu eest, ei suuda opositsioon isegi ühiselt vastu hakata.»
Arreteeritute lähedaste lood:
Õppejõud pani õpilase kinni
/nginx/o/2025/04/17/16784562t1h9705.heic)
Rääkis isa: «Minu poeg osales meeleavaldusel. Ta on juuratudeng ja ei teinud teadlikult midagi, mis võinuks provotseerida. Ikkagi võeti ta jaanuaris kinni, teda hoitakse seniajani vangis ja kohtuprotsessigi pole olnud. Ei tea ka, millal tuleb. On irooniline, et justiitsminister, kelle orkestreeritud praegused arestid ja libakohtuprotsessid on, oli tema õppejõud. Ma kardan, et ta mõistetakse vangi pikkadeks aastateks.»
Noor pianist läks rahustama
Õde: «Minu vend Andro Kakabadze on noor ja andekas pianist, ta on andnud kontserte nii Euroopas kui ka Ameerikas. Muidugi oli ta Euroopa integratsiooni poolt, aga ta isegi ei osalenud meeleavaldusel, vaid võeti kinni koolis.
Andro harjutas Bathumi ülikooli klaveriklassis klaverit. Tüli tekkis kolme üliõpilase ja dekaani vahel, sest noored olid kooli seinale pannud meeleavaldusel osalenud ja arreteeritud õppejõudu toetava plakati. Dekaani arvates oli see aga kohatu. Tüli kasvas suuremaks sõneluseks, kohale kutsuti abijõud. Samal ajal mängis Andro klaverit, isegi videost on näha, et ta ei osalenud rüseluses.
Ta arreteeriti 3. detsembril, uurimist alustati alles kolm päeva hiljem, kõik väljamõeldud tõendite alusel. Praegu on ta olnud juba viis kuud vangistuses, kohut pole olnud. Mul pole aimugi, mis temast edasi saab. Kohus arvestab ainult prokuröri tõendeid ja sisuliselt on juba ette otsustatud, et ta mõistetakse süüdi. Küsimus on ainult vangistuse pikkuses, ilmselt viis-kuus aastat. Ja tegelikult huvitas teda ainult muusika.»
Küünarnukivopsust juba aasta trellide taga ja lõppu ei paista
Filmirežissööri naine: «Minu abikaasa teeb filme, tugiprojektide abiga ehitasime endale oma produktsioonistuudio, kus saame teha filme ja reklaame. Ta on omas vallas edukas, hästi tuntud, tegutsenud juba viisteist aastat. Filmide tegemiseks vajalike arvutite ja muu spetsiifilise tehnika ostu aitas rahastada ameeriklaste USAID-programm. Aasta tagasi tahtis valitsus esimest korda välisagentide seadust vastu võtta ning see oleks hakanud mõjutama kohe ka meie stuudio tööd. Mu mees arreteeriti eelmise aasta mais, kui ta protestis välisagentide seaduse vastu. Kui politsei surus demonstrante üksteisest eemale, siis tahtis ta üht maha kukkunud naist aidata ja läks küünarnukiga politseinikule pihta. Ja sellest piisaski arreteerimiseks. Kusjuures vahejuhtum leidis aset 13. mail, kuid arreteeriti alles kaks-kolm päeva hiljem. Meie kodu otsiti läbi ja kogu stuudiovarustus konfiskeeriti. Lisaks ka auto, internetiruuter ja isegi beebimonitor. Milleks oli seda vaja, kui ainus süüdistus on, et mu mees lõi politseinikku küünarnukiga?
Mulle tundub, et kohus venitas meelega protsessi üheksa kuud, et eelmine president Salome Zurabišvili oleks kindlasti ametist prii.
Selle kurva loo juurde ka üks kentsakas seik. Kõigilt demonstratsioonidel osalenud inimestelt konfiskeeritakse telefonid ja nutikellad. Viimasel ajal lastakse inimesed vabaks, aga kogu tehnika jääb politsei kätte. Paljudel seadmetel on aktiveeritud kaugseire, leidmaks oma telefoni või kella üles. Ja mis me näeme? Telefonid ja kellad asetsevad tuntud politseijuhtide kodudes või suisa pandimajades. Nad lihtlabaselt röövivad.»
/nginx/o/2025/04/17/16784565t1h22f8.heic)
Pärast meelavalduste verisema faasi lõppu on kadunud Euroopa Liidu teravam tähelepanu Gruusia olukorrale. Euroopa Liit pole küll parlamendivalimiste tulemust tunnustanud, kuid Zurabišvili kinnitust mööda pole tal õnnestunud peale minutiliste vestluse Müncheni julgeolekukonverentsil leppida kokku kohtumist Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallasega. Zurabišvili sõnul on kohtumissoove esitatud eri kanalites ja korduvalt.
«Lääneriikide reaktsioon on olnud nõrk, kuid mõistetavatel põhjustel. Gruusia protestid on paraku langenud kokku Ukraina sündmustega. Eriti nüüd, mil uus Ameerika administratsioon keskendub vaherahukõnelustele ja rahuläbirääkimistele, on tähelepanu pööratud eelkõige Ukrainale. Teisalt kestab Gaza kriis, mis tõmbab samuti tähelepanu Gruusialt eemale,» rääkis Zurabišvili.
«Euroopa institutsioonide suuremat tähelepanu on väga vaja, sest Gruusias toimuv on otsene väljakutse Euroopa Liidule. Kui EL annab riigile kandidaatriigi staatuse, ei saa ta aasta hiljem vaikida, kui sama riik on muutumas Putini Venemaaks. Reaktsioon on hädavajalik,» rääkis Zurabišvili. Vajadust välisriikide surve, sanktsioonide ja tähelepanu järele rõhutasid kõik Eesti parlamendi delegatsiooniga kohtunud – nii kodanikuõiguste aktivistid, ajakirjanikud kui ka opositsioonierakondade esindajad. «Gruusia rahvas tahab tunda, et neid märgatakse ja mõistetakse, ning Euroopa ühes inimeste ja institutsioonidega peaks aru saama, et Gruusias toimuv ei ole ainult Gruusia probleem,» ütles Zurabišvili.
/nginx/o/2025/04/17/16784559t1hc201.heic)
Mõtte, et praegu Gruusias toimuv võib olla Vene oligarhiliste struktuuride proov, tõi esile ka kunagise presidendi, praegu vangistuses oleva Mihheil Saakašvili erakond Ühinenud Rahvuslik Liikumine. Erakonna juht Tina Bokutšava kirjeldas, kuidas üha enam on reaalne vägivald asendunud juriidilise vägivallaga: Gruusia seaduseid muudetakse nii, et võimudele ebameeldivate erakondade tegevus muutub väga keeruliseks või isegi võimatuks. «Nad kontrollivad nii prokuratuuri kui kohtunikke ja ka ülemkohut. See on pelgalt aja küsimus, millal meie tegevus ära keelatakse,» rääkis Bokutšava.
Bokutšava rõhutas korduvalt Saakašvili vastu korraldatud uut protsessi, mille tulemusena liideti tema vangistusele lihtsalt aastaid juurde. «Sel moel karistusi üksteise otsa liita ei ole euroopalik,» ütles ta.
Tulevikuväljavaadetest rääkides jäid kõik kohtumistel osalenud üsna morniks. Balti riikide sanktsioonidest ja avaldustest jääb väheks. ELi ühtsed seisukohad jäävad konsensusnõuete taha. Maailma ajakirjandusse ei jõua enam eriti ka dramaatilisi pilte, kuidas politsei peksab meeleavaldajaid. Mõned kuud tagasi muutsid võimud taktikat: meeleavaldustel ei lasta küll suureks paisuda, kuid nuiade ja gaasi abil neid enam laiali ka ei aeta. Thbilisi kesklinna näotuvastusega kaamerate abil tuvastatakse osalejad ja sanktsioneeritakse neid soovi korral hiljem trahvi või arestiga.
Zurabišvili oletas oma stsenaariumis, et peaminister, keda juhib Venemaal oligarhiks saanud Bidzina Ivanišvili, võib koostöös Kremliga pakkuda mingeid kokkuleppeid, mis on seotud Abhaasia või Lõuna-Osseetiaga.
Seni aga jääb loo alguses mainitud baaridaamile mõistatuseks, miks sai ta peksa teiste grusiinide käest. «Keegi pole mind kunagi varem peksnud, isegi mitte isa, ja nüüd peksab mind võõras mees kumminuiaga. Mul polnud käes midagi, ei suitsu ega pipragaasi. Mind leiti kiriku lähedalt verisena, gaasist teadvusetuna. Üle näo läks pikk punane kumminuiavorp.»