IN MEMORIAM ⟩ Paavst Franciscus (17. detsember 1936 – 21. aprill 2025): suure südamega kirikupea kandis maailma valu kuni lõpuni

Paavst Franciscus mullu detsembris Vatikanis Püha Peetruse väljakul. Foto: Ettore Ferrari/EPA/Scanpix

Kui Franciscus 2013. aastal ametisse valiti, vaatas kogu maailm suure huviga uue paavsti poole. Tema esimene tervitus Vatikanis Peetruse väljakule kogunenud rahvahulgale oli «Buona sera» (itaalia k «Tere õhtust»).

Oma esimesel audientsil 16. märtsil ütles Franciscus ajakirjanikele, et valis oma paavstinime Assisi püha Franciscuse auks seetõttu, et oli eriti mures vaeste heaolu pärast. Töö vaeste heaks ja soov jõuda iga abivajajani oli tema kui paavsti esimene missioon maa peal. Paavst Franciscus valis elukohaks Casa Santa Marta, tagasihoidliku paiga Vatikanis, eelistades seda apostellikule paleele – kohe järgmine žest, et teenida võrdselt teistega, mitte saada ülendatud paleepaavstiks.

Teame, et tema viimased päevad möödusid vaikuses, palves ja sisemises rahus sealsamas Casa Martas. Ta ei kartnud surma – ta rääkis sellest sageli huumori ja usuga. Kuni viimase elupäevani tahtis ta olla rahva keskel, olla inimeste sõber, ja nii tuli ta veel pühapäeval välja, et anda Rooma kogunenud katoliiklastele oma ülestõusmispühade õnnistus, ja päev hiljem lahkus ta taevase Isa koju, oodates ise juba ülestõusmise kirkust. Kindlasti on lein ja kaotus eriti suur katoliiklastele, kuid ta on rahupaigas ja juba aitab selle maailma kannatusi leevendada oma palvetega sealt ülevalt.