/nginx/o/2018/03/13/7683797t1h2e5a.jpg)
/nginx/o/2025/04/21/16790956t1hb822.jpg)
Kui Franciscus 2013. aastal ametisse valiti, vaatas kogu maailm suure huviga uue paavsti poole. Tema esimene tervitus Vatikanis Peetruse väljakule kogunenud rahvahulgale oli «Buona sera» (itaalia k «Tere õhtust»).
Oma esimesel audientsil 16. märtsil ütles Franciscus ajakirjanikele, et valis oma paavstinime Assisi püha Franciscuse auks seetõttu, et oli eriti mures vaeste heaolu pärast. Töö vaeste heaks ja soov jõuda iga abivajajani oli tema kui paavsti esimene missioon maa peal. Paavst Franciscus valis elukohaks Casa Santa Marta, tagasihoidliku paiga Vatikanis, eelistades seda apostellikule paleele – kohe järgmine žest, et teenida võrdselt teistega, mitte saada ülendatud paleepaavstiks.
Teame, et tema viimased päevad möödusid vaikuses, palves ja sisemises rahus sealsamas Casa Martas. Ta ei kartnud surma – ta rääkis sellest sageli huumori ja usuga. Kuni viimase elupäevani tahtis ta olla rahva keskel, olla inimeste sõber, ja nii tuli ta veel pühapäeval välja, et anda Rooma kogunenud katoliiklastele oma ülestõusmispühade õnnistus, ja päev hiljem lahkus ta taevase Isa koju, oodates ise juba ülestõusmise kirkust. Kindlasti on lein ja kaotus eriti suur katoliiklastele, kuid ta on rahupaigas ja juba aitab selle maailma kannatusi leevendada oma palvetega sealt ülevalt.
Meedias on viimase 24 tunni jooksul jagatud nii palju head ja rõõmustavat paavst Franciscuse kohta. Eks ta olnud ka see paavst, kes külastas meie armast Eestimaad – inimesed mäletavad tema apostelliku reisi 2018. aasta septembris. Ta oli selleks ajaks juba pikalt populaarne olnud ning selline inimesi toetav, rõõmus vaimne isa ja moraalne autoriteet oli Maarjamaale väga oodatud.
Kui paavst Franciscuse ametiajale tagasi vaadata, tooks välja mõned olulised punktid, mida meenutada.
Kirikupeana oli ta kindel ja selge oma sõnumis, mis polnud niivõrd karmi evangeeliumikuulutamise teenistuses, vaid ta rääkis evangeeliumist kui rõõmusõnumist. Seda palus ta ka piiskoppidelt üle maailma: olgem halastuse ja rõõmu teenistuses. Franciscus kirikupeana näitas, et pühadus on võimalik lihtsuses, ligimese eest hoolitsemises ja teiste inimeste ärakuulamises.
Küll oodati, et kui ta reformib Vatikani ja tahab väga tuua kirikusse uuendusi (teame ju, et ta oli paavst, kes hakkas määrama naisi mitmesugustele ametipostidele Püha Tooli juures), siis muutub midagi ka kiriku traditsioonis. Kuid Franciscus ütles kohe, et kirikuõpetust muutma ta ei hakka. Kõik on nii, nagu see on kirikus aastatuhandeid kehtinud, ja see jääb kehtima, kuid kirik peab muutuma avatumaks, ulatama käe igale abivajajale, märkama inimesi, eelkõige noori ja eakaid. Kõik on kutsutud pühadusele.
Ta võitles ükskõiksuse vastu. Ta nägi selles sõnas inimelu kaoseallikat. Muretses, kuidas meie ajastu inimesed muutuvad kõige suhtes ükskõikseks – ei tunne huvi millegi vastu. Isegi mitte elu vastu. Nii ärgitas ta eriti noori inimesi ükskõiksusega võitlema. Olen ise viibinud ülemaailmsetel noortekohtumistel nii Krakówis (2016) kui ka Lissabonis (2023), kus paavst püüdis noortega rääkida südamest südamesse ja kutsus noori üles väljuma mugavustsoonist. «Ärgem muutugem tugitooliinimesteks,» ütles paavst. Pole mõtet iga päev kilomeetreid sotsiaalmeedias lehekülgi skrollida, mis annab maailmast moonutatud pildi, vaid noored aidaku teisi inimesi ja kasvõi külastagu oma vanavanemaid.
Paavstiks valimise järel tegi ta oma esimese reisi Lampedusa saarele, et kohtuda sõjapõgenikega. Migratsioonikriis maailmas oli kindlasti talle suur südamevalu. «Peame tegelema algpõhjustega, mitte vaestega, kes maksavad tagajärgede eest, neid kasutatakse isegi poliitiliseks propagandaks!» ütles paavst Lampedusa kohtumisel ja kutsus maailma poliitilist üldsust võtma kohe kasutusele abinõusid, nimetades sealjuures Vahemerd hauakivideta kalmistuks. Ta võitles migratsioonikriisiga oma elu lõpuni. Veel viimases läkituses palus ta lõpetada sõda ja vaen maailmas. Ta nägi seda viletsust, mis – kasutades paavsti sõnu – hüüab, kisendab meie poole.
Paavstina tundis ta tohutut valu selle pärast, mis toimub Ukrainas. Ma mäletan tema sõnu ajast, kui Venemaa tungis Ukrainale kallale, ja ta püüdis teha nii palju kui võimalik, et see brutaalne sõda lõppeks. Ta ei olnud see paavst, kelle ette toodi vaid pilte sündmuskohast, vaid ta läkitas enda asemel kardinali otse sündmuste keerisesse aitama inimesi Ukrainas ning andis palju vahendeid abiorganisatsioonidele, et abistada kannatavaid inimesi.
Paavstist jäävad ka mälestuseks hetked, kui maailm oli lukus. Ta pontifikaadi aeg langes viimase veerandsajandi kõige koledamale ajal, kus toimusid kodusõjad, siis vallutas maailma pandeemia ja lõpuks puhkes 2022. aastal sõda Ukrainas. Võib vaid oletada, milline valu oli tema südames, ja seda võib vaid tõlgendada igapühapäevaste Angeluse ehk inglitervituse läkituste põhjal.
Isiklikult jään teda mäletama suure südamega inimesena. Oli suur õnnistus kaasa lüüa tema visiidi korraldamises, mis oli katsumus selle reisi ulatuse mõttes, aga on veel suurem rõõm nentida fakti, et see apostellik visiit 2018. aastal on kandnud ka palju vilja siin Maarjamaal.
See oli ühel kaunil maikuupäeval, kui olin ametikohustuste tõttu Vatikanis ja oli võimalus osaleda paavsti üldaudientsil Püha Peetruse väljakul. Oli see juhus või lihtsalt asjaolude kokkulangemine, aga mul tuli minna esimesse ritta, mis tähendas vestlust isiklikult Püha Isaga. Ja nii juhtus, paavst tuli audientsi lõpus ja ma tutvustasin ennast ja seda, kust ma tulen, misjärel paavst ütles mulle vahele segades: «No Tallinnas siis näeme!»
Edasi õnnistas ta mind ja liikus juba järgmiste külaliste juurde. See pilk ei unune kunagi: vaba, lihtne, rõõmus ja kena tervitus ning õnnistus tema käte peale panemisega. Edasi kohtusimegi paar kuud hiljem Tallinnas. Ma arvan, sellise rõõmsameelse lihtsa inimesena mäletavad teda kõik eestlased, kuid valu maailma pärast kandis ta oma südames kuni lõpuni.
Requiescat in pace, Papa!