/nginx/o/2016/04/20/5284199t1ha38b.jpg)
/nginx/o/2025/05/22/16863978t1h9a64.jpg)
Hiina võidab Ukraina sõjast igakülgselt, sest saab selle tulemusel nõrgema ja majanduslikult sõltuva Venemaa ning neutraalset positsiooni hoides võimaluse osaleda taastamistöös Ukrainas, rääkis Lennart Meri konverentsil esinenud Korea ülikooli rahvusvaheliste suhete instituudi direktor Jae-Seung Lee.
Tema sõnul mängib Hiina Ukraina puhul kahepalgelist mängu: kuna Venemaa on sõjast kurnatud, jätkub Venemaa ja Hiina koostöö pinnalt, kus Hiina on selges juhtrollis. Ukrainale on aga Hiinal võimalik pakkuda vahendaja rolli.
Kuidas mõjutab Põhja-Korea ja Venemaa sõjaline koostöö julgeolekuolukorda Korea poolsaarel?
Mõju on kahtlemata negatiivne. Põhja-Korea on märkimisväärselt suurendanud sõjalisi sidemeid Venemaaga ja annab Venemaale olulistes kogustes laskemoona. Lisaks osalevad Põhja-Korea sõdurid lahingutegevuses Kurski oblastis. Vastutasuks aga annab Venemaa Põhja-Koreale mitmeid põhjusi seda koostööd jätkata, number üks neist on rahaline abi.
Me ei tea, kui palju täpselt Venemaa Põhja-Koreale sõdurite eest maksab, ja ma ei ole kindel, kui palju sellest tegelikult Põhja-Korea sõduriteni jõuab. Kui leping on sõlmitud näiteks 2000 dollari peale kuus, siis ma ei usu, et sõdur saab sellest rohkem kui 200 dollarit.
Ülejäänu läheb riigi taskusse?
Täpselt. Ja kui ma ütlesin, et sõdur saab kümme protsenti, siis ma olen kuulnud, et isegi see on liiga helde pakkumine.
Nii et esimene põhjus [sõdurite saatmiseks] on raha, aga nad õpivad seal ka tänapäevase sõjapidamise kohta. Kui võrrelda neid, kes on võidelnud sõjas, ja neid, kes on osalenud ainult õppustel, siis seal on täielik erinevus. Nii et Põhja-Koreal on seal hea võimalus kogemust omandada.
Jae-Seung Lee
/nginx/o/2025/05/22/16863979t1h5d46.jpg)
- Korea ülikooli Ilmini rahvusvaheliste suhete instituudi direktor.
- Professor Korea ülikooli Jean Monnet’ programmis, mille eesmärk on edendada akadeemilisi sidemeid Euroopa Liiduga.
- Külalisteadur Johns Hopkinsi ülikooli rahvusvaheliste uuringute koolis.
- Tegutseb nõustajana Lõuna-Korea välisministeeriumi ja ühinemisministeeriumi juures.
- Regulaarne kaasautor suuremates Korea väljaannetes.
- Doktorikraad politoloogias Yale’i ülikoolist.
Venemaa pakub Põhja-Koreale ka poliitilist ja sõjalist toetust, võimalik, et ka raketitehnoloogiat. Kui see peaks juhtuma, siis kindlasti mõjutab see tugevalt julgeolekuolukorda Korea poolsaarel.
Ameerika Ühendriikidel ei ole viimastel aastatel olnud võimalik Korea poolsaarele õieti tähelepanu pöörata sõja tõttu Ukrainas, mis endiselt jätkub. Lähis-Idas on olukord üsna ränk. Siis on Hiina ja Taiwani küsimus.
Nii et Põhja-Korea ja Kim Jong-un on kasutanud ära seda ootamatut unarussejätmist Washingtoni poolt. See on andnud neile võimalusi ja aega oma võimekusi suurendada.
Kui vaadata Donald Trumpi administratsiooni poliitilist retoorikat, siis palju on olnud juttu Aasia pöördest. Kas teie Lõuna-Koreas näete, et seda pööret Aasia suunas toetab ka konkreetne tegevus?
Kindlasti on toimunud pööre Aasia suunas, või pööre Vaikse ookeani piirkonna suunas, ja kindlasti on Korea poolsaar Aasias üks kuumadest punktidest. Aga minu arvates pööratakse pigem tähelepanu lõunapoolsele piirkonnale, peamiselt Hiinale.
Me oleme samuti pildis, aga minu tunnetus on see, et Ühendriikide administratsiooni tähelepanu Korea poolsaarele ei ole nii terav. Nii et on pööre Aasia suunas, aga see ei tähenda tingimata pööret Korea suunas.
Räägime Hiinast. Me näeme nii poliitilise kui sõjalise koostöö kasvu Hiina ja Venemaa vahel. Kuidas see Vaikse ookeani piirkonnas kajastub? Kas see kallutab jõudude tasakaalu?
Hiina ja Nõukogude Liit olid suured liitlased juba külma sõja ajal ja minu arvates Korea poolsaarel külm sõda ei lõppenudki. Nii et Hiina ja Venemaa liidus ei ole midagi uut.
Aga kindlasti avaldab see geograafiliselt suurt survet. Kui me peame tegelema Hiina, Venemaa ja Põhja-Koreaga koos, siis on meie ees palju keerulisem geopoliitiline olukord, mis on üsna ränk.
Aga üks, mida tuleb silmas pidada, on see, et Venemaa-Hiina suhe on mugavusliit. See ei ole õnnelik ja väga lähedane suhe, selles partnerluses on palju probleeme ning mõnikord põhineb see tehingulisusel, aga ka taktikalistel kaalutlustel. Mis puudutab näiteks Põhja-Koread, ei ole Venemaa ja Hiina tingimata samal seisukohal ja näevad asja erinevalt.
Seega Venemaa ja Hiina seisukohad ei ühti kindlasti sajaprotsendiliselt, aga nende liit tekitab julgeolekuolukorra, mis on enamikule Ida-Aasiast väga keeruline.
Kas on näha, et Venemaa agressioon Ukrainas on muutnud ka Pekingi julgemaks?
Minu arusaamise järgi ei ürita Peking olukorda teravdada. Neil ei ole vaja seda teha, sest Peking lõikab niigi kasu. Minu arvates võidab Hiina sõjast Ukrainas mitmes plaanis.
Kui Ukrainas jõutakse rahuni või relvarahuni Venemaale soodsatel tingimustel, näiteks okupeeritud territooriumi tunnustamise või mingisuguse mõjusfääri jagamisega, siis on Hiinal võimalik sama malli kasutada.
Venemaa tugineb ka Hiina turule ja Hiina majandus kasvab sellest, kui sellel on võimalik oma majanduslikku mõju Venemaal laiendada. Kui Venemaa peaks ka sõja võitma, ei oleks see Hiinale väga halb lahendus, sest Venemaa on igal juhul rängalt haavatud ja nõrgem nii võimu kui ka ressursside mõttes. Kui Venemaa on kurnatud, jätkub Vene-Hiina koostöö pinnalt, kus Hiina on selges juhtrollis.
Kui Hiina peaks Taiwani ründama, kaasneksid sellega tohutud poliitilised ja isegi sõjalised kulud, sealjuures ei saa olla kindel tegelikus tulemuses.
Seega on Hiinal küsimus: milleks olukorda veelgi rohkem eskaleerida? Hiinal on võimalik etendada vahendaja rolli. Nad võivad pakkuda [Ukrainas] taastejõude. Nii et Hiina mängib Ukrainas kahepalgelist mängu.
See on loomulikult spekulatsioon, aga kas teie arvates võib Hiinal olla pikemas plaanis ambitsioone Venemaa Kaug-Idas? Mõnedes Hiina kooliõpikutes on Venemaa linnadel endiselt hiinapärased nimed.
Tohutu hulk hiinlasi elab [riigi] kirdeosas ja Kaug-Idas, Venemaa elanikkond aga kahaneb. Samuti on Hiina huvitatud maagaasist. Aga strateegiliselt rääkides, Venemaa ei lepiks kunagi selle eelposti kaotamisega, eriti sõjalises plaanis.
Kui pingeline on praegu olukord Taiwani ümber? Kas valitseb oht peatseks invasiooniks ja kuidas Korea selleks valmistub?
Pinged on kahtlemata olemas ning valitseb võimalus selle toimumiseks, aga minu hinnangul ei ole Taiwani vallutamine Hiinale väga hea kaart pikaajalises strateegilises plaanis. Hiinale oleks strateegiliselt kasulikum hoida üleval tugevat survet, ehk ka võimaliku Ida-Hiina mere või Taiwani väina blokaadiga, või ükskõik millises vormis regioonis pingete tõstmisega.
Kui Hiina peaks Taiwanit ründama, kaasneksid sellega tohutud poliitilised ja isegi sõjalised kulud, sealjuures ei saa olla kindel tegelikus tulemuses.
Hiina ei välista seda võimalust retoorikas ja saadab sõnumi suurte õppuste korraldamisega, millega tahab ka näidata, et on täielikult valmis. Kõik on muidugi võimalik, aga praegu on selle pinge säilitamine kõige soodsam tegevuskava.
Eilses kõnepaneelis mainisite, et Korea ühiskonnas on endiselt kaks vastandlikku leeri, mis puudutab suhteid Hiinaga. Üks neist otsib lähemat koostööd, eriti majanduse vallas, teine on aga ettevaatlikum.
Progressiivid on traditsiooniliselt olnud vähem Ameerika Ühendriikide poolel ja rohkem Hiina-meelsed. Ma ei ole kindel, et nad on otseselt Hiinat toetavad, ehk on õigem öelda, et rohkem orienteeritud strateegilisele autonoomiale ja vähem pooldavad Ühendriikide mõju osas. Hardcore-progressiivid on Koreas üsna tugeval positsioonil.
Mõned neist on endised tudengiaktivistid, kes võitlesid Ameerika Ühendriikide vastu. Ja see põlvkond on endiselt võimul.
Suur osa ühiskonnast arvab siiski, et Lõuna-Korea–USA liit on kõige kindlam viis tagada stabiilsus Korea poolsaarel, ja selles ei ole erilist kahtlust. Kuid mis puudutab majanduslikku koostööd, siis see on Hiinaga niikuinii väga tugev. Seega parim stsenaarium on säilitada õige liit Ühendriikidega, samas hoides häid majanduslikke sidemeid Hiinaga.
Hiina üritab muidugi nõrgestada Ühendriikide sidemeid Lõuna-Koreaga, samuti Ühendriikide sidemeid Jaapaniga. Nad ütlevad selgelt, et nad ei poolda seda, ja väidavad, et kui me nende poole pöörduksime, pakuksid nad meile paremaid tingimusi.
Aga nagu ma eile ütlesin, kui Donald Trumpi administratsioon jätkab ebakindluse suurendamist ja nõuab Korealt suuremaid dividende kaitse vallas, võivad korealased hakata arvama, et nad maksavad liiga palju. Seega tahaksid nad näha mingisugust tugevat tagatist teiselt poolelt, ja see tähendab, et neil on teatud kaart, mida Hiinaga mängida.