:format(webp)/nginx/o/2025/05/25/16868629t1hd140.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/25/16868641t1h447c.jpg)
Eile pääsesid vangide vahetuse käigus Venemaalt koju tagasi 307 Ukraina sõjaväelast ja tsiviilisikut. Mõnedel vabastatud vangidel õnnestus lähedasi näha kohe Ukrainasse jõudmisel. Aga need olid üksikud õnneseened.
Kui vabastatud sõdurid väljusid neid Valgevenest kohale toonud bussidest, kostis üle kõige naisterahva karjatus: «Juuura!!»
Üks vabastatutele vastu tulnud naine tundis kaugelt ära oma mehe.
Ümber busside kogunenud inimesed teevad naisele kohe tee vabaks, naine tormab oma mehe poole ning lausa hüppab talle kaela.
Olenal vedas. Nagu sajad teised Ukraina naised oli ta tulnud Tšernihivi oblastisse vabastatuid vastu võtma lootuses, et on ehk tema mees ka nende hulgas. Ja Juri oligi. Juri oli vangis veetnud pool aastat.
Olena oli kohapeal passinud juba neli päeva.
«Kui aus olla, siis ma ei lootnud täna,» rääkis ta emotsionaalselt, pooleldi nuttes ajakirjanikele, kui ta mees pidi peale kallistusi minema haiglasse kontrolli. «Ma lihtsalt tulin siia lootuses, et saan mingitki infot tema saatuse kohta. Kuskil 40 minutit enne nende saabumist helistati mulle ja öeldi, et ta on nimekirjas.» Olena pidas silmas vahetatavate vangide nimekirja.
Teise bussi ees seisis vabastatud sõdur Dõmõtro Gavrilenko, kes oli Venemaal vangis 17 kuud. Tema kõrval seisis õde Katja, kes helistas mehe abikaasale ja seletas, kuidas neid üles leida. Naised valvasid erinevate saabunud busside juures, et Dõmõtrot kohata. Nad juba teadsid ette, et mees on nimekirjas.
Hetke pärast jooksis mehe juurde tema väike poeg Timur. Kumbki ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
«Ausalt öeldes olen ma ikka veidi šokis. Need oli rasked 17 kuud,» rääkis Dõmõtro. «Väga rasked. Aga nüüd on kõik hästi.»
Mees hoidis suure vaevaga emotsioone tagasi. Siis haaras ta oma pere embusse ning läks nendega eemale, et tunnetele voli anda.