:format(webp)/nginx/o/2023/11/07/15704510t1he5df.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/03/16892299t1h204f.jpg)
Alates Venemaa täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse on Vene armeest deserteerunud vähemalt 49 000 sõdurit ja ohvitseri, teatas väljaanne «Vazhnõje istorii», tuginedes avalikele andmetele. Rus.Postimees võttis ühendust mehega, kes mobiliseeriti 2022. aasta sügisel Vene sõjaväkke, jäi Donetski oblastis rindel imekombel ellu ning põgenes – esmalt oma ülemuste eest, seejärel ka Venemaalt.
Venemaa kodanik, kes on pärast Ukrainas rindel viibimist praeguseks põgenik, ei soovinud oma nime all avalikult sõna võtta. Leppisime kokku, et nimetame teda Albertiks (toimetusele on tema õige nimi teada). 26-aastane venelane rääkis pikemas intervjuus, kuidas ta sattus armeesse, kuidas tal õnnestus vältida sõjas surmasaamist ja hiljem Venemaa riigi vaateväljast kaduda.
/nginx/o/2025/06/03/16892302t1h2650.jpg)
Millega te enne täiemahulise sõja algust tegelesite?
Töötasin arvutiteeninduses. Teenisin kohaliku taseme kohta suhteliselt hästi. Aga kõrgharidust mul pole.
Kas olite enne sõda armees?
Jah. Tegin ajateenistuse läbi. Aasta aega. Mul oli sõjaväepilet olemas.
Tasub selgitada, et Venemaal on inimesi, kellel sõjaväepiletit pole. Need on inimesed, kellel õnnestus ajateenistusest kõrvale hoida kuni 28. eluaastani (alates 1. jaanuarist 2024 kutsutakse Venemaal ajateenistusse 18–30-aastaseid mehi; varem kestis ajateenistuse kohustus 27. eluaastani – toim).
Just. Nüüd tuleb varjuda kuni 30. eluaastani. Vältida kokkupuudet sõjakomissariaadiga – see on osutunud kõige mõistlikumaks valikuks. Kui sul on sõjaväeline eriala, siis tullakse su järele kindlasti.
Te ütlete, et teenisite hästi – miks siis üldse sõtta läksite?
Tegelikult oli olukord üsna huvitav. Leidsin «Avito» lehelt (okidoki.ee või osta.ee analoog Venemaal – toim) kuulutuse, kus pakuti veoautojuhi väljaõpet ja 180 000 rubla kuupalka (umbes 2000 eurot – toim). Kuulutuse oli üles pannud kaitseministeerium… Mõtlesin, et miks mitte saada tasuta juhiload ja natuke teenida, kuni õpin. Lõpuks saadetaksegi aga minusugused naiivsed otse tormi jooksma. Mina allkirjastasin paberid, et nõustun aasta õppima, et mind saadetakse väljaõppele. See oli 2024. aasta mai alguses värbamisbüroos.
Mida te sel hetkel teadsite Ukrainas käivast sõjast? Kust te infot saite?
Telekast. Raadiost, mis tööl pidevalt mängis. Mõnikord nägin midagi internetis ka. Mu peas kujunes toona üsna kahetine pilt. Ühed ütlesid üht, teised teist. Tegelikult ei tekkinud mul mingeid suuri kahtlusi. Mitte selles mõttes, et see sõda oleks kuidagi «õige», vaid pigem ohutunde ja üldse selle osas, mida see sõda tegelikult endast kujutab.
Ehk siis teid ei vaevanud tol hetkel küsimused selle sõja kuritegelikkuse kohta? Kes kallale tungis, milleks, kuidas teie riik sõdib ja nii edasi?
Vastupidi, see pakkus huvi. Ma lihtsalt ei saanud aru, kus on tõde ja kus vale.
Ja see, et juhiloa saamiseks tuli allkirjastada dokumendid kaitseministeeriumiga, ei tekitanud kahtlusi?
Ma uskusin seda, mis kirjas oli… Lubati head palka.
Kas te saite seda palka?
Jah. Aga lube mulle ei antud ja väljaõpet ka mitte…
Mis juhtus pärast seda, kui te allkirjastasite dokumendid? Millal te saite aru, et te ei saa autot, vaid hoopis automaadi?
Umbes nädal pärast seda, kui olin paberid allkirjastanud, helistati mulle sealt värbamisbüroost: «Tule kohale. Anname sulle pangakaardi.» Tuli buss ja viis meid sõjaväeossa.
Ja see ei tundunud teile kahtlane?
Ma mõtlesin, et loogiline – kuulutus oli ju kaitseministeeriumilt.
Et nagu usaldusväärne ametiasutus?
Umbes nii, jah… Ilmus välja komandör, jalaväest, ja ütles, et ma hakkan tema all teenima. Ma rääkisin talle, et tulin siia õppima autojuhiks. Tema ütles, et siin sellist asja pole üldse. Siis tekkis hirm. Tekkis tunne, et asi hakkab hapuks minema…
Kuidas te sõtta sattusite?
Kui sain teada, et mind saadetakse jalaväkke, hakkasin paanikat külvama, viitama igasugustele terviseprobleemidele. Mind pandi lukustatud kasarmusse, kus olid samasugused nagu mina – need, kes keeldusid sõtta minemast. Akendel olid trellid, ka tualettides.
Kas selliseid sinusuguseid oli seal palju?
Kasarmutäis. Paljud olid juba kaks-kolm korda sõjas käinud. Mõned olid ümber mõelnud, aga saadeti ikkagi uuesti rindele. Ka haiged. Mõned olid juba siis alla andnud… lõpuks viidi kõik sõjaväelennukiga rindele.
Kas te ei püüdnud põgeneda?
Püüdsin. Kui sööklasse viidi, läksin «suitsupausile». Sealt oli aiani vähe maad ja mingit valvet polnud. Nädal hiljem helistati koju ja öeldi, et tule tagasi.
Muidu mis?
Muidu on «seadusekohased tagajärjed».
Te ise ju ütlesite, et parem on vangis istuda.
Siis ma veel ei teadnud, millega see kõik lõpeb. Me polnud veel Ukrainas käinud. Aga umbkaudu kujutasin juba ette, mida «jalavägi» tähendab… Kui ma põgenesin, siis helistati sugulastele. Avaldati psühholoogilist survet.
Kes helistas? Sõdurid või «julgeolekutöötajad»?
Sõdurid. Lõppkokkuvõttes, ma tulin tagasi. Ja mind viidi metsa väljaõpet saama, mis oli täiesti mõttetu. Olin seal mõned päevad, kuni sattusin kopsupõletikuga haiglasse. Arst soovitas poolteist kuud taastuda, aga sõdurid ütlesid, et «ravin end Ukrainas». Sõjaväe arstlik komisjon mind ei kontrollinud. Seal võetakse kõik – ka lonkavad ja kõõrdsilmsed kaasa. Kui hakkad kurtma, öeldakse: «A miks sa üldse siia tulid?» Lõpuks viidi mind otse haiglast lennukile. Ja siis me jõudsime Ukrainasse.
Kuhu?
Donetski. 2024. aasta augustis.
Mis jäi meelde pärast lennukist maha tulekut?
Meid laaditi maha Rostovis Doni ääres. Kõige eredam mälestus – väga-väga palju kahesajaseid (koodnimi, mida Venemaal kasutatakse lahingus langenute tähistamiseks nende transportimisel kodumaale – toim), mis seisid otse lennurajal. Need laaditi hiljem samasse lennukisse, kust meie just väljusime. Siis sain ma aru, et toimub midagi väga valet…
Kui palju tähendab väga palju?
Ma ei hakanud lugema, aga neid oli tõesti palju. Need on tsingist kirstud, pakitud puidust kastidesse.
Kuidas te rindele sattusite?
Meid viidi platsile, kus kohalikud komandörid «ostavad» sõdureid.
Orjaturg või?
Ei. Nad lihtsalt tulevad ja valivad välja need, keda neil on vaja vastavalt isikuomadustele. Kõige nooremad saadetakse kohe «tormi jooksma». Kohe. Kõrvale võib jääda see, kellel veab ja kes suudab selle eest maksta.
Aga kes seda maksmist pakub? Kas kõigilt küsitakse?
See sõltub tutvustest. Sellest, keda sa armees tunned. Mõned ajasid asja otse komandöridega.
Kui palju maksab «paber» selle kohta, et sind tormi jooksma ei saadetaks?
Isegi kui oled juba «tormirühmas», võib sellest kõrvale hoida. Seal on ju ka tagala. Tavaliselt maksab see paar-kolm drooni. Need tuleb ise osta ja üle anda.
Kaks-kolm drooni ja sind ei saadeta «kahurilihana rünnakule»?
Jäetakse rahule seni, kuni pole hädasti vaja. Seal korraldatakse pidevalt korjandusi. Kogutakse droonide, bensiini, toidu jaoks. Raha võetakse otse palgast. Hea juhul jäi kätte umbes viiskümmend tuhat rubla (umbes 550 eurot – toim.). Täpselt sama palk, nagu tsiviilis laotöölisel.
Kes teid «ostis»?
Mind viidi alguses jalaväkke. Just sinna tormijooksu üksusesse. Polügoonil õnnestus end välja osta ja mõnda aega olla suhtelises turvalisuses. Aga lõpuks saadeti mind ikkagi rindele.
Kui kaua teid pärast väljaostmist rahule jäeti?
Umbes kuu, poolteist. Olin «kõiketegev mees»: tee seda, too teist, mine sinna. Kogu aeg tuli tõestada, et olen vajalik siin, mitte eesliinil – et ei tekiks liigseid küsimusi.
Kui palju see rõõm maksis?
Ma ostsin drooni. Tavalise, kaameraga.
Ostsite otse rindel? Kas seal on poed?
Seal samas ostsingi, jah. Neid saadakse humanitaarabist või kohalikult raadioturult. Müüakse edasi. Kõige odavam droon maksis tol ajal 150 000 rubla (umbes 1670 eurot – toim). Hiinast otse ei osta keegi.
Üks kord õnnestus end välja osta. Miks edaspidi enam ei saanud?
Tekkis vajadus saata rohkem inimesi rindele, otse kokkupuutepiirile. Lisaks öeldi: «Kõik on juba käinud, ainult sina veel mitte. Lähed – ja kõik.» Seal ei tööta enam ka ükski rahasumma. Komandöridele avaldab survet kõrgem juhtkond.
Kuhu teid täpselt «tormijooksule» saadeti? Ja kuidas teil õnnestus sealt tagasi tulla?
Donetski oblasti Elizavetivka piirkonda. Kaardil näidati «tinglik punkt», kuhu pidime minema. Kohale jõudma ja paigale jääma. Öeldi: «Vastast seal pole. Ammu juba kõik ära võetud, lihtsalt tuleb minna ja kohal olla, et keegi seda joont ei murraks.» Me liikusime kahekaupa, suurte vahedega. Õhtuks jäime kogu grupiga ööbima. Hommikul kästi edasi minna, umbes tunniste vahedega.
Kuidas teada saada, kas esimesed jõudsid kohale?
Raadiosaatjad olid. Mul õnnestus saada «droonivastane relv». Hiljem selgus, et see ei tööta üldse, aga kui kätte anti, öeldi, et kaitsen sellega teisi droonide eest. Esimene paar läks ja kohe hakati meie pihta miinipildujaga tulistama. Meid märgati kohe õhust. Tookord läks õnneks. Miinid ei olnud väga suured. Siis tuli suur droon. Viskas meie peale miini. Mul õnnestus kõrvale põigata.
Ehk te jäite siis Ukraina relvajõudude videotele?
Võib-olla küll. Aga selle drooni ma lasin alla.
See relv, mis teile anti, ju ei töötanud?
Ma tulistasin automaadist. Droon laskus puude latvade kõrgusele, et meid tabada. Alguses sihtis mind, aga ma jooksin eest ära. Siis teiste suunas. Valis kaua ohvrit. (Naerab.) Lõpuks otsustasin seda tulistada. Selleks ajaks oli ta oma «pommikese» juba alla visanud ja ühe mehe tapnud. Siis algas taas tulevahetus. Ma põgenesin läbi metsatuka väikese blindaaži suunas. Olin paanikas. Ja ma ei suutnud midagi targemat välja mõelda kui ennast vigastada.
/nginx/o/2025/06/03/16892305t1h4531.jpg)
Aga kuidas siis joosta sai?
Ma olin paanikas. Mul oli vaja põhjendada, miks ma põgenesin.
Lasite endale jalga?
Ei. Ma keerasin granaadilt sütiku lahti, panin selle talla alla ja tõmbasin splindi välja.
Aga niimoodi võib ju jalast ilma jääda.
Ei. Sütik on vajalik granaadi lõhkemiseks. Iseenesest ta ei ole nii võimas – nagu petard, ainult tugevam… Lõpuks rebis mul kannast tüki ära. Ütlesin, et sain haavata. Siis hakkasid haavatud tagasi liikuma ja ma läksin nendega kaasa. Sellega minu «eesliinil käimised» ka lõppesid.
On teada lugusid, kus ennast vigastanud lastakse omade poolt maha.
Jah. Tossu viskasin ära. Kui teada saadakse, et keegi end ise vigastas, saadetakse ta kohe tormi jooksma, aga on ka muud meetodid… Võivad auku visata ja mitu päeva söömata jätta. Ma tean, et oli komandöre, kes isiklikult tulistasid neid, kes keeldusid.
Kui paljud neist, kes teiega eesliinile saadeti, tagasi tulid?
Peaaegu kõik hukkusid. Tagasi tuli võib-olla kümnendik…
Mis selle operatsiooni mõte siis oli?
Ma ise ka ei tea. Inimesi saadetakse kuhugi, ilma et keegi teaks, kuhu ja milleks. Nad ei jõua sageli isegi kohale. Lammutatakse osadeks juba teel. Võib-olla selleks, et välja selgitada vastase positsioonid. Et teada saada, kus neil on miinipildujad, kus suurtükid. Ei tea…
Ehk siis inimesed on lihtsalt kulumaterjal, et mitte kasutada muid luuremeetodeid?
Jah. Ja saadetakse kõige nooremad, et nad jaksaks joosta. Aga on ka «pensionäride» rühmi – üle 40-aastased. Neid sunnitakse täpselt samamoodi. Mina küll mingit vahet ülesannetes ei näinud.
Kui te edasi liikusite, kas nägite neid, kes enne teid sinna saadeti?
Väga palju, jah. Nägusid ei olnud võimalik ära tunda. Väga tugev laibahais. Mõnes kohas oli lihtsalt vastik olla.
Kas teil oli keegi selja taga? Palju räägitakse n-ö tõkkesalkadest.
Tšetšeene selles suunas polnud üldse. Aga tõkkesalgad kui sellised on olemas. Need on peamiselt seotud üksustega, mida kutsutakse «Štorm». Mina olin tavalises tormijooksurühmas. Ja neile, kes just saabusid, ei ole mõtet tõkkesalka taha panna. Sest esimest korda minejatele valetatakse, et eespool pole kedagi. Ja inimesed lähevad, uskudes komandöride sõnu.
Hämmastav. Sõda kestis selleks ajaks juba kolmandat aastat. Kõik oskavad internetti kasutada. Aga ikka usuvad ilmselget valet, mille hind on elu?
Ma olin näinud palju videoid. Aga ma läksin reklaami õnge… Tasuta juhiload, lisaks palk. Kui pabereid allkirjastasin, vangutati pead ja öeldi, et kõik saab korda, keegi meid põrgusse ei saada, sest me pole ju elukutselised sõdurid. Aga niipea, kui allkirjastad lepingu, tehakse sinuga, mida tahetakse. Isegi arstiabi keelatakse.
Kui te olite nende kümne protsendi hulgas, kes eesliinilt naasid, kas siis mõistsite, et on aeg lahkuda?
Jah. Mul õnnestus lahkuda tänu puhkusele. Selle eest pidin maksma.
Milline hinnakiri sellele kehtib?
Minu puhul maksis see ühe drooni ja ühe mootorratta. Lahkusin sealt kokku vaid 30 000 rublaga taskus (umbes 330 eurot – toim)… Sain ametliku paberi, kus oli kirjas, millal pean tagasi tulema. Selle paberiga õnnestus mul ületada Vene piir. Seal tehakse väga põhjalik kontroll. Pole kuskil sellist piiri näinud. Kontrollpunktid, andmebaasid. Kui proovid ebaseaduslikult põgeneda, ei õnnestu kuidagi. Meil oli juhtum, kus üks mees proovis põgeneda – tellis öösel takso ja sõitis Venemaa poole. Järgmisel päeval räägiti meile, et ta saadi kätte, saadeti «tormijooksurühma» ja hukkus nädal hiljem.
Hirmutatakse?
See on oli tõsi. Hiljem saime teada, et ta oli juba kahesajasena pakitud ja ootas kojusaatmist… Ja tulebki välja, et sa saad surma niikuinii. Põgene või mitte. Aga tal oli vähemalt mingigi võimalus…
Kuidas teil õnnestus vältida sõtta tagasi minemist?
Umbes kolm päeva enne puhkuse lõppu hakati mulle helistama. Neil oli vaja tõendit, et ma tõesti tulen tagasi. Pidin saatma pildi lennupiletist. Selline süsteem. Aga selleks hetkeks ma enam oma piirkonnas ei viibinud. Sugulased rääkisid, et paar päeva enne puhkuse lõppu hakkasid maja ees käima kaks «tsiviilriietes» meest. Helistasid uksekella. Küsisid, kas seal elab see-ja-see. Siis tulid korterisse. Otsisid läbi. Lahkusid. Puhkus polnud veel lõppenudki. Aga mina ei saatnud tagasisõidupiletit. Ja mulle isiklikult ei kirjutanud keegi. Mind hakati otsima otse sugulaste kaudu.
Millal te pöördusite inimõiguslaste poole, kes lõpuks aitasid teil riigist lahkuda?
Veel enne puhkust. Mind aitasid «Idite lesomi» inimesed (projekt, mille eesmärk on aidata venelastel pääseda Ukraina sõtta saatmisest – toim).
Miks te just nende poole pöördusite?
Ma lihtsalt teadsin, et nad aitavad. Nemad olid kõige rohkem nähtaval. Neist kirjutas väljaanne «Mediazona». Oli palju kinnitusi, et nad tõesti aitavad.
Kas te lugesite «Mediazonat» enne rindele sattumist?
Ei. Sain sellest teada alles seal olles.
Populaarne meedia kaevikutes?
Ei tea. Ma ei arutanud seda kellegagi. See on riskantne. Kes tahab infot leida, see leiab alati. Mina tahtsin.
Kui palju aega möödus projektiga «Idite lesom» kontakteerumisest hetkeni, mil te end turvaliselt tundsite?
Ma kirjutasin neile enne puhkust. Nad vastasid: «Kirjutage, kui olete puhkusel.» Ma tegingi nii. Kirjeldasin oma loo. Nad tegid minuga intervjuu. Kontrollisid loo usaldusväärsust. Saatsin neile dokumendid.
Mis dokumendid?
Puhkuselehe, passi, sõjaväepileti. Ja nad aitasidki.
Kas oli keeruline «kaduda»?
Kui inimene on puhkusel ega ole tagaotsitav, siis ei ole selles midagi keerulist. Keegi sind ei peata. Ainus oht oli see, et enne puhkuse lõppu tuldi minu sugulaste koju. Oleksin sel hetkel ise kodus olnud, mitte varem lahkunud, oleks mind lihtsalt tagasi sõtta viidud.
Kas teil on nüüd turvaline olla?
Jah.
Kas kahetsete, et lahkusite kodumaalt?
Ei. Ma loodan, et varem või hiljem see režiim kaob ja tekib võimalus naasta normaalsesse riiki, mitte sellesse, mis seal praegu on…
Ilmselgelt on teil nüüd vähem raha kui lepingulisel sõduril. Kuidas toime tulete?
Olen leidnud uusi tuttavaid. Inimesed aitavad. Teen erinevaid juhutöid. Praegu on nii. Mul on siin legaalne staatus.
Kas see on Euroopa või endine Nõukogude Liit?
Ma ei taha riiki nimetada, aga siin on normaalne. Nii palju kui tean, on Venemaa püüdnud kohalikku võimu mõjutada, aga siiani ei ole see läbi läinud. Tehniliselt on võimalik minna veel kaugemale. Aga see tuleb kõik veel korraldada…
Venemaal lähevad inimesed ikka veel lepingulistesse üksustesse, kuigi kõik peaks ammu selge olema. Kas te mõistate, miks?
Esiteks tõsteti jälle rahalisi väljamakseid. Lisaks hakati Vene meedias aktiivselt rääkima, et «sõda lõppeb kohe». Ilmselt mõnele tundub selle najal, et saab nii raha kui ka väldib eesliini. Inimesed usuvad, et võidavad selles lotos. Isegi mu vanemad helistasid ja ütlesid: «Trump ütles, et sõda lõppeb varsti. Kohe kohtume.» Nad ei tahtnud üldse kuulda, kui ma küsisin, kuidas Trump seda teab, kui ta on teise riigi president.
Kas te hääletasite Putini poolt?
Ma käisin elus ühe korra valimas. Sain aru, et see on mõttetu. Nii või naa – kogu aeg «Putin, Putin, Putin». Tal on kõik ammu ära jagatud ja kõik ostetud.
Kas teie peres oli kutselisi sõjaväelasi?
Ei olnud. Ma küll läbisin ajateenistuse, aga ei arvanud kunagi, et asi võib niimoodi minna. Ja kordan: neil oli sel hetkel väga kvaliteetne reklaam. See töötab nende peal, kellel on raha vaja. Varem sai tõesti teenistuse käigus mingeid uusi oskusi. Inimesed said juhiload. Mul ei olnud kahtlusi, et nad võivad niimoodi petta…
Mida te üldse arvate sellest sõjast?
See on ülimalt mõttetu sõda. Mingeid bandeeralasi ma seal ei näinud. (Naeratab.) Sõda on vaja ühele inimesele, kellel on tohutud ambitsioonid. Kes tahtis vanaduspõlves veel mingit tegevust. Ja selle eest surevad iga päev tuhanded inimesed. See on hullumeelsus. Aga just see hullumeelsus võimaldabki tal võimul püsida. Ta kirjutas kõik seadused ümber. Nüüd teenivad sõdurid lõputult. Jah, leping on aastaks, aga tegelikult ei saa sa sealt seaduslikult elusana välja.
Me rääkisime ühe Eesti kodanikuga, kelle nimi sattus värbamispunkti andmebaasi Moskvas. Ta väidab, et saatis lihtsalt sõpra, aga ise ei sõlminud mingit lepingut Venemaa relvajõududega. Kas see on võimalik?
Eesti kutt?! Kuidas ta sinna sattus?!
Väidab, et saatis sõpra.
Inimene võib muidugi tulla ja lahkuda sõjakomissariaadist. Eriti kui ta on eestlane. Temaga ei juhtu midagi.
Ehk te ei kohanud rindel välismaalasi?
Ei.
Meile kinnitasid Moskva värbajad, et võtavad vastu keda iganes. Pass ei huvita üldse.
Olen sellest kuulnud. Aga siis jääb arusaamatuks, kuidas see inimene sattus andmebaasi. Kui ta oleks lihtsalt sisse astunud ja välja läinud, siis ei oleks ta mingisse baasi sattunud. Kahtlane lugu.
Kas teil on midagi öelda neile, kes elavad Eestis ja ei saa aru, mis asi on Venemaa sõda Ukrainaga?
Neile, kes tahavad «aidata Venemaad» – või kuidas nad seda mõistaks – parim, mida nad teha saavad, on lihtsalt kodus püsida. See on parim abi. Siis lõpeb sõda kiiremini. Isegi kui nad ikka veel usuvad Putinit. See lugu on ehitatud valedele. Neid lihtsalt petetakse.
Kas teil isiklikult oli valik: tulistada vastast või mitte?
Ma käisin ühe korra eesliinil, kus väidetavalt ei pidanud kedagi olema. Pääsesin sealt imekombel eluga. Sellega kõik piirduski. Ma tahtsin jalga lasta kohe pärast seda, kui lennukist välja astusime ja nägime neid laibakastide kuhjasid.
Mida te täna ütleksite ukrainlastele?
(Pikk paus.) Ütleksin, et see on mõttetu sõda, mille alustas mõttetu inimene. Loodan, et see kõik saab ükskord läbi.
Kas te arvate, et ukrainlased suudavad tulevikus venelastega normaalselt suhelda?
Lähitulevikus kindlasti mitte.
Kas kohtasite sõdureid, kes mõistavad, et Putiniga tuleb lõpparve teha?
Minu kuuldes selliseid jutte ei räägitud. Arvan, et isegi kui keegi nii mõtleb, ei julge ta seda valjusti öelda. Kõik tahavad elada.
Kas teil ei ole süütunnet?
(Paus.) Selle pärast, et ma allkirjastasin lepingu?
Selle pärast, et relv käes sattusite teise riiki. Jah, te ei tapnud kedagi, aga mida oleksite teinud, kui oleksite jõudnud Ukraina kaevikutesse?
Ma ei tahtnud kedagi tappa, sellepärast ma end vigastasingi. Olin valmis vangistusse minema, kui see oleks olnud võimalik. Leidsin tollal ühe Ukraina projekti, mis aitas end vangi anda. Aga ma ei leidnud paremat lahendust kui ennast õhata. Ma ei olnud kindel, et mind elusalt vangi võetakse, et mind ei lasta maha veel üleandmise ajal.
Lisaks olin näinud droonivideoid, kuidas neid, kes üritasid vangi anda, tapsid omad. Nendele saadeti omaenda «kamikaze-droonid» järele.
Kas nägite neid, kes sattusid vangi ja hiljem tagasi tulid?
Jah. Aga mitte oma üksusest. Need, kellega koos teenisin ja kes sattusid vangi, ei ole tõenäoliselt veel välja vahetatud. Ja kõik need jutud, et pärast vangi saab «puhkusele», on samuti vale.
Mis te arvate, mida tuleks teha Putiniga selle eest, mida ta on teinud Ukrainaga… ja Venemaaga?
Õiglane oleks, kui teda antaks kohtu alla. Aga tõenäolisem on, et keegi laseb ta enne maha.
Kes?
Arvan, et keegi tema lähikonnast. Aga parem oleks, kui ta jõuaks kohtusse ja oleks sunnitud vaatama silma neile, kes on oma lähedased kaotanud. Seda valu on väga palju. Väga palju…
Väljaande «Vazhnõje istorii» andmeid kommenteerib organisatsiooni «Idite lesom» esindaja Ivan Tšuviljajev:
Need 49 000 nime – see on väga ligikaudne arv. See hõlmab ainult neid, kes on kuulutatud tagaotsitavaks. Tegelikkuses on desertööre palju rohkem. Tagaotsitavateks kuulutatakse vaid väike osa, sest seda tehakse suure vastumeelsusega.
Paljud lahkuvad Ukraina territooriumile. Neid on lihtsam kuulutada kadunuks kui tagaotsitavaks. On olnud juhuseid, kus elavad inimesed kanti ametlikult lahingukaotuste hulka, kuna nad lahkusid otse lahinguülesannete täitmiselt. Meil on olnud ka juhtumeid, kus inimesed ise taotlesid, et nad kuulutataks surnuks – see tegi neil Venemaal enda varjamise lihtsamaks. Sellises olukorras võib olla keeruline riigist lahkuda, aga riigis sees peidus olla on võimalik. Kordan: 49 000 on desertööride puhul kõige madalam hinnang.
Umbes 30 protsenti desertööridest on valmis Venemaalt lahkuma. Lihtsalt sellepärast, et neil pole muud võimalust. Kui nad ei lahku, siis varem või hiljem nad tabatakse. Riskid on suured. Siiski jääb umbes 70 protsenti desertööridest Venemaale.
Mis puudutab dünaamikat, siis suuri kõikumisi pole. Kõik kulgeb enam-vähem stabiilselt. Küll aga on kõikumisi nende seas, kes on valmis riigist lahkuma. Mingit kindlat mustrit siin pole. See sõltub paljudest teguritest – näiteks olukorra keerukusest, kui inimesel pole Venemaal enam võimalik end päästa. Vahel selliseid juhtumeid lihtsalt koguneb rohkem. Viimased üheksa kuud on desertööride olukord olnud stabiilne: neid tuleb iga kuu palju ja vool ei peatu.