Briti admiral: Euroopa mereväed pole piisavalt tugevad

Briti viitseadmiral Charles Montgomery (keskel) ja Eesti president Toomas Toomas Hendrik Ilves möödunud reedel Lennusadama avamisel. Foto: Raigo Pajula

USA tähelepanu pöördumine Vaiksele ookeanile on kasulik ka Euroopale, kuid tähendab ühtlasi, et NATO Vana Maailma pool peaks võtma üle julgeoleku ja stabiilsuse tagamise siinses piirkonnas, mida seni on nende eest teinud ameeriklased, ütles Briti teine merelord viitseadmiral Charles Montgomery intervjuus Postimehele.

Millest kuninglik merevägi seoses teie riigis 2010. aastal alguse saanud kaitsekärbetega puudust tunneb?

Kvantiteedil on omaette kvaliteet. Me tunneme puudust arvudest. See tähendab, et peame palju hoolikamalt seadma oma prioriteete.

Oleme pidanud lahkuma mõningatest maailma piirkondadest. Me ei tegele näiteks enam pidevalt Somaalia ümbruses piraaditõrjega. Mis peaks muret valmistama: meie, kuninglik merevägi, ei tule sellega lihtsalt toime.

Arvestades sealt tulevat narkoohtu, peaks muret valmistama ka see, et me ei saada enam hävitajat või fregatti Kariibi mere piirkonda. Olime seal väga edukad ning mul on kahju seda öelda, aga sealt pärit narkootikumid jõuavad lõpuks välja Euroopa tänavatele.

Aga me ei saa olla kõikjal. Ja nagu toonane kaitseminister Liam Fox ütles, meie riigivõla ulatus on juba iseenesest strateegiline julgeolekuoht. Mistap pidime kõigis valdkondades avalikku sektorit kärpima. Strateegilises mõttes pean mõistma, miks pidi kaitsevaldkond andma oma panuse riigivõla ja sellest tuleneva julgeolekuohu vähendamisse.

Aga mis on jäänud prioriteetideks nüüd?

Ühendkuningriigi prioriteet on Afganistan. Merevägi on väga tihedalt seotud Afganistaniga, kuigi see riik asub lähimast suurest veekogust 250 miili kaugusel. Briti mullusest panusest Helmandi provintsi väekoondisse (kus teenivad Briti väejuhatuse all ka Eesti kaitseväelased – toim) umbes 40 protsenti tuli kuninglikust mereväest.

Kuningliku mereväe prioriteet on vastata poliitilisele nõudlusele, kus iganes see ei oleks. Ja poliitiline soov number üks kaitsevaldkonnas on Afganistan. Mistap me vastame sellele, pidades silmas merejalaväelaste, lendurite, inseneride, logistikute ja väga suure hulga meedikute kohalolekut.

Tähtsuselt järgmine on Pärsia lahe piirkonna stabiilsus. Praegu oleme seal väga tugevalt esindatud. Me jälgime sealset olukorda koos oma liitlastega pingsalt ning näitame seal väge, mis demonstreerib rahvusvahelist huvi kõnealuse piirkonna ja selle stabiilsuste vastu ning peaks heidutama ükskõik millist valearvestust.

Kui loeteluga aina edasi minna, siis tuleksid Omaani laht, kust kulgevad läbi ebastabiilsust tekitavad pagulaste vood, ning Somaalia ümbrus, kus tehakse piraaditõrjet – me juhime Northwoodist ELi operatsiooni Somaalias.

Mainisite, et pidite vähendama oma osalust Somaalia piraaditõrjes. Milliselt tasemelt millisele tasemele?

Meil oli selles piirkonnas 305 päeva aastas fregatt. Nüüd me seda enam endale lubada ei saa.

Me tegeleme sellega, kui võimalus on. Kuid tuleb arvestada kuningliku mereväe üksuste hulka, kes lähevad sellest piirkonnast ikkagi läbi teel Pärsia lahe piirkonda või sealt minema. Sellel teekonnal on neil ka pikad perioodid, kui nad osalevad piraaditõrjeoperatsioonil. Ehk me panustame ikkagi, aga mitte 305 päeva aastas.

Kui edukas teile piraatlusvastane võitlus Somaalia ranniku ümber siiani tundub?

Puhtalt statistikat vaadates võib öelda, et see on edukas. Laevade pantvangistamine on märkimisväärselt vähenenud.

Samas tuleb tunnistada, et seal on rohkem kui üks küsimus, rohkem kui lihtsalt mereväelaste kohalolek. Piraatide üle saab võidu saavutada pigem maismaal ja poliitiliselt kui merel ja sõjaliselt. Kuid mereväelaste panus on mänginud suurt rolli selles, et pantvangijuhtumite arv on vähenenud.

Globaalse julgeoleku ja jõukuse seisukohast on isegi olulisem, et see on andnud kaubalaevadele julguse sellest piirkonnast läbi sõita. Muidu tõuseksid nafta- ja bensiinihinnad lihtsalt taevasse. Ja olukord selles vallas on vähemalt Suurbritannias juba niigi halb.

Seda piirkonda läbivad laevafirmad on hakanud järjest enam palkama ise eraturvafirmasid oma aluste kaitseks. Kas võiks ehk olla lootust, et erafirmad vähendavad seal mereväelaste tööpõldu?

Ma ei kahtle üldse, et laevadel olevate turvajate heidutusefekt on ka üks põhjusi, miks pantvangistamine on vähenenud. Olgem ausad, edu pole tulnud mitte ainult merevägede panusest. On terve hulk faktoreid ja üks neist on eraturvajate paigutamine kaubalaevadele, mis on täiesti mõistlik.

Kui palju arvestate praegu plaane tehes võimalusega, et piraatlus võib esile kerkida ka mõnes teises kohas? Rääkides naftahindadest, ei saa jätta märkimata, et ka Nigeerias paistab olevat tekkinud neile iseloomulik piraatlustüüp.

Oleme saanud õppetunni, et pika merepiiriga läbikukkunud riikides muutub piraatlus kergesti kättesaadavaks tuluallikaks. Me ei usu, et selles mõttes on võimalikud probleemid Aafrika läänerannikul sama suured kui idarannikul.

Lõppkokkuvõttes ei käi võitlus piraatlusega mitte merel, vaid poliitiliselt maal. Ja seni, kuni maismaal on toimiv valitsus ja õigusriik, ei peaks piraadid saama tegutseda nii nagu siis, kui maismaal korralikku õigusriiki pole.

Sestap pole Aafrika läänerannikul probleem nii suur. Kuid pole kahtlust, et kuna seal on pikk rannik, siis võtmealadel, nagu näiteks Nigeeria, on riske. Ja see on kasvav oht, mistõttu me jälgime seda ala väga teraselt.

Kas näete ka mõnes teises maailma piirkonnas võimalikke uusi piraatluse tulipunkte?

Malaka väin Indoneesia ja Singapuri vahel on olnud traditsiooniline piraatlusala. Me kõik oleme keskendunud Somaalia ümbrusele, aga Malaka väinas on piraatlus käinud aastaid. See on ka üks maailmamerede pudelikaelu.

Erinevus Somaalia ranniku ja Malaka väina vahel seisneb minu arvates selles, et Malaka väina on võimalik vältida, samas kui seni kuni on ainult üks Suessi kanal, pole India ookeanist Vahemerre ja sealt edasi Atlandi ookeani liikumiseks eriti võimalust vältida Somaalia ranniku naabrusse jäävat piirkonda. See tähendaks väga-väga pikka ringi, mis avaldaks mõju ka teekonna hinnale.

USA pöörab järjest enam tähelepanu Vaiksele ookeanile. Mil määral ja milles avaldab see mõju Briti mereväele?

Me oleme kaubanduses ja äris merest sõltunud juba sajandeid. Tarbijakultuur, mis on eriti oma haardesse võtnud läänemaailma – see, et oleme harjunud alati kaupa täis supermarketitega – on pimestanud paljusid inimesi selles suhtes, kust kaup pärineb. 90 protsenti sellest tuleb mööda mereteid. Me oleme merest ülimalt sõltuvad.

Ja kui maailm muutub aina enam omavahel seotuks, siis ei muutu merest aina enam sõltuvaks mitte ainult mereriigid, vaid kõik.

Sestap ei peaks me üllatuma, et olukorras, kus jõutasakaal Vaikse ookeani piirkonnas põhineb suuresti merel ja mööda seda kulgevatel kaubateedel, teeb Hiina seal oma esimesi välismissioone. Ta kasutab merd selleks, et levitada oma mõju üle globaalse kaubandusala. Samamoodi võime eeldada, et USA üritab järgmisel 10–15 aastal sealsamas üle mere oma mõju suurendada.

Sellel on tegelikult väga suur mõju riikidele nagu teie või minu oma. Meid on toetanud USA suur huvi Euroopa ja Atlandi piirkonna vastu. Ameerika tähelepanu pöördub nüüd Vaiksele ookeanile. Kuigi ma olen kindel, et mitte kunagi päris täielikult.

See tähendab, et meie, kelle huvid on siin piirkonnas ja kellel on vastutus globaalse julgeoleku, jõukuse ja stabiilsuse eest, peame vastutama selle eest, et mereteed oleksid meie maailmajaos ligipääsetavad.

Me kõik peame selleks oma panuse andma. Need, kes kuuluvad formaalsetesse julgeoleku- ja poliitikastruktuuridesse, peavad oma rolli mängima.

Milline oleks teie hinnang Euroopa merevägede praegusele olukorrale?

Nad lihtsalt pole kokku piisavad tugevad. Nagu ma juba ütlesin, oleme seni elanud suuresti USA mereväe panuse toel. Aga nüüd seisab USA-l ees väga suur fookusemuutus, mida mina täielikult mõistan. On meie huvides, et ameeriklased keskenduksid tõsiselt Vaikse ookeani piirkonnale.

NATO riigid, kes ei kuluta kaht protsenti sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsele, peaksid vaatama peeglisse ning küsima, miks on neil poliitiliselt raske täita kohustust, mille nad endale allianssi tulles või jäädes võtsid. Kaks protsenti kaitsekulutustele on NATO nõudmine.

Milliseid mereväevõimekusi soovitaksite arendada siin, Läänemere piirkonnas?

Minu arvates on Eesti hea näide suunast, kuhu riigid nii siin Läänemere piirkonnas kui ka terves NATO Euroopa osas võiksid areneda. Tipptasemel nišivõimekused, mis suudavad integreeruda rahvusvahelisse struktuuri.

Me näeme juba teie tõeliselt hästi toimuvat panust koos Briti vägedega Afganistanis. Puhtalt mereväe mõttes soovitaksin teil vaadata nišivõimekusi, mida suudate pakkuda miinitõrje alal. Miinitõrje on NATO-le ja ELile oluline võimekus.

Üks Briti kuningliku mereväe panuseid Pärsia lahe piirkonnas on miinitõrjealused. See on tähtis, absoluutselt turu tipus olev võimekus, millele pole võrdset mitte üheski teises maailma riigis. See on fakt.

Sandown-klassi miinijahtijad (kolm sellist alust on Suurbritannialt ostnud ka Eesti – toim), Hunt-klassi miinijahtijad (kaks sellist alust on brittidelt ostnud ka Leedu – toim) koos õige tugistruktuuri ja õigete inimestega on maailma tipptaseme võimekus.

Meie jaoks on miinitõrje nišivõimekus, mida pakume USA juhitavas koalitsioonis Pärsia lahes. Selle mõju on tohutu. Ja mul pole mingit kahtlust, et Euroopas ja laiemalt saavad Eesti-sugused riigid anda panuse miinitõrjes, tehes sellest oma tohutu mõjuga nišivõimekuse.