/nginx/o/2012/05/28/1133092t1hbcda.jpg)
Parema elu lootuses Saksamaale siirdunud, kuid kodutuks jäänud lätlased ja leedukad räägivad elust heaoluriigis.
Balti kodutud on end Saksamaal hästi sisse seadnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivo on valge habemega 42-aastane lätlane, kes kannab tumedat jopet ning üle õla musta kotti. Tema tume riietus on kontrastis tema laienenud kapillaaridega kiiskavpunase ninaga.
«Erinevus on nagu öö ja päev. Elu Saksamaal ja Lätis on vaevu võrreldav,» ütleb ta.
Vestleme temaga ajal, kui ta seisab Berliini loomaaia rongijaama kõrval asuva kodutute abikeskuse juures järjekorras. Bahnhofsmission on üks paljudest kohtadest Berliinis, kus kodutud saavad tasuta lõunat süüa.
«Kindlasti on ka Lätis supikööke, kuid need on üsna nigelad. Kui sul pole raha, läheb sul Lätis halvasti,» võrdleb Ivo. «Aga siin piisab mõnest tänavalt korjatud tühjast pudelist – eriti plastpudelist, mille eest saab 25 senti –, et osta pudel viina. Ja kui sa oled joonud lonksu, muutub elu pisut rõõmsamaks.»
Teisel pool rongijaama, kõigest sadakonna meetri kaugusel kohast, kus Ivo koos umbes 50 armetu väljanägemisega mehe ja mõne naisega järjekorras seisab, võib märgata hulgaliselt turiste, kes läbi kevadise linna jalutavad. Vaevalt satub mõni neist siia jaama taha, kus haiseb uriini järele ja suitsukonid on tänaval laiali.
Loe artiklit edasi Postimehe tasulisest versioonist või paberlehest.