Geid Venemaal – ära küsi, ära ütle

Geiaktivistide meeleavaldus Moskva linnaduuma juures. Foto: SCANPIX

Esimesel pilgul tundub Venemaa vähemalt miljonitesse inimestesse uppuv pealinn Moskva üsna liberaalne. Noored kaunid tüdrukud suudlevad üksteist metrooeskalaatoritel varjamatult ning rock- ja popkultuur on geitemaatikast tiine. Lähemal vaatlusel aga põrkab kõik vastu seina, millel on suurte sõnadega kirjas – ära küsi, ära ütle.

Venelaste suhe homoseksuaalsusesse on natuke jabur. Naised omavahel nahistamas – keskmine Vene mužik hõõrub käsi kokku ja liigutab meelalt vuntsi. Kuid mehed omavahel? See on juba liig. Suisa surmapatt, kui kuulda järjest jõudu koguvat õigeusklike ja/või skinhead’ide seltskonda.

Isegi vihje süütule jalutuskäigule vikerkaarekarva lipukesega mööda Moskva peatänavat Tverskajat koondab ligikaudu kolmekümnepäise siilipeade kamba, kes aitavad sama suurel hulgal politseil (nende meelest) liiga geilikult üleval pidavaid inimesi kongi lohistada ning seda pildistavaid ajakirjanikke vastu seina virutada.

Homofoobne hoiak on ühiskonnas tugev. Kaks aastat tagasi tehtud uuringus arvas 74 protsenti küsitletud venelastest, et geid ja lesbid on amoraalsed ja vaimse puudega. Isegi nn intelligentsed inimesed vaatavad geiküsimustes hoolikalt mööda seinu. «Mina olen – jumala eest – väga seksuaalselt vabameelne inimene,» seletab mu enda väga hea sõber Jura, tuntud blogija Moskvas. «Pole asja, mida ma poleks teinud. Aga vabandage väga – milleks on vaja seda minna tänavale kuulutama. Tegutsegu vaikselt omaette, ilma et keegi sellest kuulma peaks.»

Ajalugu

Ajaloolased väidavad, et Venemaa pole mitte alati olnud nii äärmuslikult homofoobne. Tsaari-Venemaal oli nn meestevaheline sõprus sõdurkonna seas üsnagi levinud nähtus. Mõni ime – kroonusse võeti enamasti mitmekümneks aastaks. Esimesed homoseksuaalsuse vastased seadused ilmusid Peeter Suure ajal ja puudutasidki just armeed.

Karistuseks meestega magamise eest oli kogu vara konfiskeerimine ning viis aastat Siberit, kuid seda rakendati harva. Siiski väidetakse, et üldine õhkkond oli kahtlustav ning homoseksuaalsete kalduvustega mehed otsisid pääseteed abielust.

Kuulsamaid juhtumeid on helilooja Pjotr Tšaikovski, kes oma tegeliku orientatsiooni varjamiseks uisapäisa abiellus ning elas aastakümneid hiljem depressioonis, kuna kartis meeletult, et naine paljastab tema salaelu.

Naiste homoseksuaalsuse kohta tähelepanekud puuduvad. On teada vaid, et osa noori daame tavatses enne abiellumist käia ringi meesteriietes, kuid peale kirikliku halvakspanu neid muuga ei ähvardatud.

Tõsisemalt kriminaliseeriti homoseksuaalsus Nõukogude Liidus, kui võimule tuli Jossif Stalin. 1933. aastal jõustunud seadus tõi kaasa massilisi reide ja arreteerimisi. See sai üheks punavõimude meelisparagrahviks, et kiusata taga teisitimõtlejaid ja pikendada nende vanglatärmineid.

Tagasi ajalukku

President Boriss Jeltsin dekriminaliseeris homoseksuaalsuse 1993. aasta 27. mail (mil traditsiooniliselt üritatakse pidada geiparaadi, seni luhtunult). 1999. aastal kustutati omasooiharus vaimuhaiguste nimekirjast. Viimased aastad on aga toonud uue, homoseksuaalsust taaskriminaliseerida üritava nähtuse. Geiaktiviste nörritab eriti asjaolu, et selles on ühe nimetuse alla pandud nii homoseksuaalsus kui ka pedofiilia. Lisaks on murettekitav seaduse äärmiselt üldsõnaline ülesehitus.

Juba viies piirkonnas Venemaal – Peterburis, Arhangelskis, Rjazanis, Kostromas ja Novisibirskis on seadusega keelatud homo- ja pedofiiliapropaganda. Analoogset seadust valmistatakse ette ka teistes regioonides.

Venemaa parlamendi ülemkoja spiiker Valentina Matvijenkoon öelnud, et kaitsmaks lapsi homoseksualismi eest tuleks seadus muuta üleriiklikuks.

Peterburis vastu võetud seaduse järgi kehtestatakse trahv avaliku tegevuse eest, mis on suunatud homoseksualismi, biseksualismi ja transseksualismi propagandale. Selle rikkumise eest võib kodanikku karistada 5000-rublase (128-eurose) trahviga, ametiisikut 50 000-rublase (1280-eurose) trahviga ja juriidilist isikut 250 000 – 500 000 (6400 – 12 800-eurose) trahviga.

Seaduse loojate järgi tuleb «avaliku tegevusena» mõista informatsiooni eesmärgipärast ja kontrollimatut levitamist üldkättesaadaval viisil, millega võidakse kahjustada alaealiste tervist ning esteetilist ja vaimset arengut, sealhulgas tekitada neis moonutatud ettekujutusi traditsiooniliste ja mittetraditsiooniliste abieluliste suhete sotsiaalse võrdsuse kohta.

Seadus on toonud vähemalt Peterburis kaasa ka esimesi arreteerimisi ja trahve. Tuntud geiaktivist ning Moskva paraadide korraldaja Nikolai Aleksejev sai Smolnõi ees loosungiga «Homoseksuaalsus on normaalne. Hoopis maahoki ja jääballett on perverssed» seismise eest viis tuhat rubla trahvi. 1. mai paraadil peeti Peterburis kinni 17 geiaktivisti, kes jalutasid vikerkaarekarva lippude all.

Tänavu suvel annab Venemaal mitu kontserti Madonna, kes on lubanud astuda välja geiliikumise toetuseks. Osa aktiviste on lubanud Madonna kontserte boikoteerida, sest nende meelest ei tohiks homoõiguste eest võitlejana tuntud lauljanna oma kohalolekuga nii tagurlikku kohta nagu Venemaa austada.

Teised tervitavad aga lauljanna toetusavaldust. Peterburi võimud on juba ähvardanud, et osalevad Madonna kontserdil, et «valvata» selle seaduslikkust ja vajadusel lauljannat trahvida.

Röövid, sundabielud, rehabilitatsioonikeskused

Nikolai Aleksev on Vene geiliikumise värvikamaid kujusid, kes nõuab valjuhäälselt oma õigusi. Ta on Šveitsi seaduste kohaselt abielus oma meessoost partneriga.

Juba kümmekond aastat üritab ta seadusenõkse abiks võttes pidada Venemaal seaduslikku geiparaadi. Seni pole see tal eriti õnnestunud. Ta on Moskva linnavõime mitmeid kordi kohtusse kaevanud, väites, et paraadi keelamisega rikutakse inimõigusi.

Aleksejevit on ka korra röövitud tundmatute isikute, väidetavalt FSB poolt, mis põhjustas korraliku skandaali. Välja ilmus mees alles Minskis. Nn kadunuks olemise ajal saabusid tema telefonilt meediale teated, et ta loobub kõigist hagidest ja taotleb Valgevenest poliitilist varjupaika. Hiljem on Aleksejev selliste sõnumite saatmist eitanud.
Aleksejeviga juhtunu pole ainuke kurioosum, millega samasoolised on pidanud Venemaal kokku puutuma. Aasta tagasi põhjustas Moskva LGBT-ringkondades pahameelt juhtum Aeroflotis, kus avalikult homoseksuaalset stjuuardit sunniti töö kaotamise ähvardusel abielluma.

Noormees oli enne seda üritanud oma töökohal organiseerida tugigruppi samasoolistele inimestele. Lennufirma esindaja teatas selle peale, et inimesed ärgu ajagu sassi töö- ja eraelu. Viimaks tööelu võitis – noormees abiellus oma koolipõlvesõbrannaga, kes iroonilisel kombel lahutas selleks oma eelmise kooselu. «Kas pole tore. Variabielu jaoks tuli lõhkuda pärisabielu,» ironiseeris Aleksejev.

Tänavu aprillis lõi Venemaal suuri laineid juhtum, kus vanemad viisid 16-aastase noormehe vägisi ravile. Põhjuseks asjaolu, et noormees tunnistas omastele end olevat gei. Šokis vanaema tahtis ta viia otsekohe nõia juurde. Nähes oma perekonna reaktsiooni, põgenes nooruk kodust.

Isa otsis ta üles ning vedas kättpidi keskuse ukse juurde, mis tegeleb narkootikumidest ning alkoholist võõrutusega. Samas oli noormees juba piisavalt vana ja sundravi tema kohta rakendada ei saanud. Aktivistide toel sai noormees vabaks.

Kapist välja?

Mitte kõik geiaktivistid ei toeta Aleksejevi uhket «tuleme kapist välja» joont ning ei poolda geiparaade. «Need euroopalikud pildid alasti meestest ning nahka riietatud ja maikades naistest pole see, mida tahab näha Vene ühiskond,» on öelnud üks geiaktiviste Moskvas, Juri Maksimov. «Vene ühiskonnale on vaja näidata harilikke inimesi, kes elavad nende keskel ning suuremas osas neist suurt ei erine.»

Seksuaalvähemuste elu Venemaal on paraku nii sügavas kapis, et väljatulek võrdub tõsise ohuga enda ja lähedaste elule. «Läänes nimetataks seda vales elamiseks, kuid siin on teine kultuur, kus ei räägita eraelust,» on öelnud Ameerika ajakirjanik David Tuller, kes on kirjutanud oma rännakutest Venemaal raamatu «Mõrad raudses kapis». «Siin tahetakse lihtsalt segamatult elada oma elu. Juba see oleks suur samm.»

Artikkel ilmus 30. mail Erinevus rikastab programmi raames TTÜ õiguse instituudi väljaandes Ajaleht.