Teadlased: amokijooksu on võimalik ära hoida

Foto: AFP / Scanpix

Juba alates 1990ndatest aastatest uurivad teadlased, kas amokijookse on võimalik ette näha ja ära hoida. Nad tegelevad küsimusega, mis toimub noore inimese hinges, kes suunab relva oma kaaslaste vastu ja tulistab neid korra, kaks korda, viisteist korda? Kuidas on temast saanud amokijooksja? Uurijad on ühel arvamusel, et amokijooks ei ole kunagi äkiline enesekontrolli kaotus, vaid see on pikaajalise psüühilise arengu lõpp-punkt.

Darmstadti Ülikooli psühholoog ja amokijooksu-uurija Jens Hoffmann ütles, et amokikurjategijad plaanivad oma teo varakult detailselt ette ja nad jäävad massimõrva sooritamisel üllatavalt rahulikuks.

Massimõrvar soovib saada tunnustust

Amokijooksja põhivajadus on saada tunnustust. Ta on kogenud oma elus midagi negatiivset, näiteks kiusamist, narrimist, alandamist, peksmist, sotsiaalset isoleeritust või muud sellist ja nii tekib tal tunnustuse saamise defitsiit. Kuid tunnustus on igale inimesele elutähtis. Kes ma olen? Kes mind vajab? Vägivallauurija Wilhelm Heitmeyeri kohaselt ei leia paljud tänapäeva noored endi jaoks nendele küsimustele vastuseid. Näiteks kui Robert Steinhäuser visati välja Erfurti Gutenbergi gümnaasiumist, siis vigastati raskelt tema identiteeti. Nooruki vanemad nõudsid oma pojalt häid koolitulemusi, kuid nad ei kontrollinud ega toetanud oma last nende eesmärkide saavutamisel. Kuid noormehe arvates olid ainult pedagoogid süüdi tema äpardumises. Robert tundis, nagu teisedki noored massimõrvarid, abitust, meeleheidet, raevu ja viha. Ta tunnetas, et teatud konkreetsete inimeste grupp - pedagoogid - on teda kohelnud ebaõiglaselt.

Just noormeestele mõjub tunnustuse mittesaamine eriliselt katastrofaalselt, sest ühiskonnas kehtib mehest tänaseni veel klassikaline rollipilt - nad ei tohi nutta, peavad olema tugevad ja saama iga probleemiga hakkama. Kuid psühholoogid on viimastel aastatel tõdenud, et ka tüdrukud kasutavad üha tihedamini vägivalda.

Rikutud sisemine iidol

Wolfgang Bergmann, kes töötab Hannoveris noorte psühhoterapeudina selgitas, et lapsed seisavad tihti niivõrd perekonna keskpunktis, et see võib viia konfliktideni. Laps tunneb, et ta on vanemate iidol, samas ei õpetata teda ümber käima konfliktide, raskuste ja kaotustega. Hiljem kodunt lahkudes kas lasteaeda või kooli, ei ole aga laps enam, nagu varem kodus, elu keskpunktis, vaid ta peab suhtlema mitmete teiste inimestega, samuti puutuma tahes-tahtmatult kokku ühiskonnas esilekerkivate probleemide, konfliktide ja erinevate arvamustega. Kui ta ei ole varakult õppinud sotsiaalset suhtlemist, rahumeelset konfliktide lahendamist ja argumenteerimist, siis kogeb ta «alla jäädes» eneseväärtushinnangu langust või koguni kaotust.

Kui maailm äkki ei lamagi tema ees pikali, siis tunnetab haavatud hing isoleeritust ja vaenulikkust ka seal, kus seda tegelikult polegi. Ta tunneb raevu ja viha, kuna oma sisemist iidolit, olla alati positiivselt kõikide tähelepanu keskpunktis, pole võimalik teostada: «parem hävitan ma enda ise kui loobun oma iidolist». Noor inimene soovib oma pettumuse ja raevu tipus veelkord «maailmale näidata», et on «keegi», nüüd peavad kõikide pilgud olema pööratud ainult temale.

Amokijooksjate viha ei ulatu sugugi mitte ainult inimesteni, keda nad peavad süüdlaseks oma äpardunud elus, vaid nad tunnevad viha ka iseenda vastu - seetõttu tapavad nad tavaliselt suures finaalis enda ise. Psühholoogid räägivad siinkohal laiendatud enesetapust.

Kas vägivallamängud viivad amokijooksmiseni?

Siinkohal on kõik psühhoeksperdid ühel meelel - ainult vägivallamängude mängimine ei tee kellestki amokijooksjat. Noortepsühholoog Wolfgang Bergmann hoiatab koguni üldistamise eest. Teadusuuringud tõestavad, et mitte kõik massimõrvarid pole olnud arvutimängurid või relvafetišistid. Suures plaanis ühendab tapjaid sotsiaalsete kontaktide kaotus või puudumine. Tapmismängude keelamine ei vii kuhugi, sest arvutimängud on ainult üks sümptom mitmetest. Psüühiliselt häiritud noored tunnevad mängides ennast olevat kõikvõimsad, sest saavutavad ühe võidu teise järel. Iga kord võites muutub neile aga psüühiliselt üha talumatumaks, et reaalsuses pole neil võimalik sellist hingetriumpfi saavutada.

Lootusetuil otsinguil tunnustuse järgi, identifitseerivad amokijooksjad ennast kas kangelaste, sealhulgas ka vägivallamängude peaosaliste või teiste amokijooksjatega. Mitmed soovivad ka saavutada võimalikult suure üldsuse tähelepanu: nii saatis Blacksburgi massimõrvar enne kui tappis Virginia Tehnilises kõrgkoolis kolmkümmend inimest, ühele USA telekanalile pressiteate. Amokimõrvarid valivad oma ohvrid tavaliselt täpselt välja juba enne teo sooritamist. Seega ei tulista nad oma raevus niisama ringi, vaid neil on sihikul teatud kindel grupp inimesi. Kui näiteks peale rühma õpetajaid (Erfurt/Steinhäuser) saavad surma ka teised isikud, siis on see pigemgi juhus, sest nad lihtsalt jäid mõrvari teele või segasid tema tegutsemist.

Inimese arengut amokijooksjaks võib ette näha

Psühholoog Jens Hoffmann on kindel, et kui vanemad, sõbrad, õpetajad jt oskavad jälgida signaale, mida potentsiaalne massimõrvar saadab, siis võib amokijookse tulevikus ära hoida.

Näiteks kui laste käitumine äkitselt muutub: nad muutuvad kas agressiivseteks või sulguvad endasse või siis kaotavad sotsiaalsed kontaktid teiste samaealistega kuna veedavad üha rohkem aega arvuti taga mängides vägivallamänge. Mitmed amokijooksjad on enne teo läbiviimist muutnud oma välimust, kinkinud ära oma isiklikke asju ning on selgelt välja öelnud, et ülistavad vägivalda. Siinkohal soovitab terapeut selliste õpilastega otsekoheselt rääkida: «Mida sa teinud oled?» või «Miks sa seda tegid?» Kui nendele küsimustele ei anta vastuseid, peab lapse edaspidist arengut tähelepanelikumalt jälgima.

Mitmed amokijooksjad teatavad oma soovist teisi tappa kirjalikult ette. Emsdetteni amokijooksja saatis hoiatuse interneti teel, seda tegi ka Virginia tapja. Selliseid kirju peab võtma väga tõsiselt, toonitavad eksperdid. Ka juhul, kui neid ei ole kirjutatud reaalsete tapatalgute organiseerimiseks.

«Kuid mitte ainult õpetajad, politsei, lastekaitseorganid või nõuandlad ei pea jälgima noorte arengut, poiste jaoks on kõige tähtsam kui meespoolne täiskasvanu näitab kätte suuna ja ütleb õigel ajal «stopp» või «ma olen sinu jaoks siin olemas»,» ütles terapeut Wolfgang Bergmann Hannoverist.

Erfurdi kogemused näitasid, et ainult repressioonid või karistused ei aita raskete noortega suhtlemisel. Robert Steinhäuser visati küll õigustatult gümnaasiumit välja, kuid talle ei pakutud tulevikuks teisi alternatiive, vaid ta jäeti probleemide ja muredega üksinda. Seetõttu muudeti seitse aastat tagasi Saksamaal ka kohe kooliseadust - nüüd võivad pedagoogid võtta vanematega ka siis ühendust (näiteks probleemid õppimisega, puudumine või koolist väljaviskamine) kui nooruk on juba täisealine. Tim Kretschmeri tapmismotiive ei ole veel lõplikult selgitatud.