Briti kindral: NATO väed on ka viie aasta pärast Helmandis

Gordon Messenger. Foto: Evelyn Kaldoja

Kui praegu Task Force Helmandit (ehk Helmandi lahingugruppi) juhtiv Briti brigaadikindral Gordon Messenger esimest korda provintsi saabus, laiutas suure Camp Bastioni sõjaväebaasi kohal vaid kõrb ning ta polnud Helmandi tähtsuses sugugi nii veendunud kui praegu.

Mitmes kord see teil Afganistanis teenida on?

Kolmas.

Millal oli esimene?

Aastal 2001. Teine oli 2005 ja nüüd siis on kolmas. Ma olin siin selle koha rajamise (Lashkar Gah' sõjaväebaasi – toim) juures enne, kui britid Helmandisse tulid. Kõigepealt läksin Kandahari, siis tulin siia, mis oli toona hoopis teistsugune koht kui praegu. Mõnda aega oli see ameeriklaste PRT (provintsi ülesehitusmeeskond, praegu juhib Helmandi ülesehitusmeeskonda Suurbritannia, teisteks osalejateks on Taani ja Eesti – toim). Me püstitasime kogu ülesande. Camp Bastioni (praegune suur sõjaväebaas – toim) kohal oli toona vaid tühi kõrb. Me tulime kümnekesi siia ja panime tsiviil- ja sõjalise plaani kokku. See oli päris huvitav.

Mis sellest ajast saadik muutunud on?

Noh, see koht on väga palju muutunud. Nii kummaline, kui see ka poleks, saime me toona sõita ringi märksa vabamalt ja vähema kaitsega kui praegu. Pinnapealselt võttes võiks väita, et see koht oli toona stabiilsem. Aga strateegiliselt võttes ebastabiilsem, sest toona juhtisid provintsi narkoparunid. Kuberner oli kaelani narkoäris, ta valitses põhimõtteliselt läbi kuritegelike, narko ja hõimusidemete ning kogu see koht oli valitsemata ruum. Nüüd oleme me vahetanud strateegilise ebastabiilsuse taktikalise ebastabiilsuse vastu, kuid see on vältimatu samm, kui saamaks üle strateegilisest ebastabiilsusest.

Selleks, et jõuda stabiilsuseni, tuleb teha läbi taktikalise ebastabiilsuse aeg, kus me oleme praegu. Ma ei oska öelda, kaua see kestab. Kui me rahvusvahelise kogukonnana tahame Lõuna- ja Ida-Afganistani ebastabiilsusest üle saada, siis me peame aktsepteerima, et selline periood tuleb läbi teha.

Kuid kas te olete märganud mingeid muutusi nende kuude jooksul, mis te olete veetnud siin sel korral?

Ma arvan, et olen. Ma tahaks öelda, et see on paljuski seotud meiega, kuid kahjuks on ka teisi faktoreid. Minu arvates on suurima muudatuse suutnud läbi viia siinne kuberner oma piirkondades. Nüüd on siin piisavalt head piirkondade juhid, need, kes polnud vastuvõetavad, kaotasid koha. Praegused piirkondade juhid on täiesti aktsepteeritavad. Nad suudavad minna välja ja mõjutada rahvast. See on juhtunud viimastel kuudel, moel, mida ma enne näinud pole.

Niiet kuberner Mangal teeb head tööd?

Ta on absoluutselt selle kõige võti. Samas on see ka probleem, et ta on kogu selle muutuse keskmes, kui ta peaks lahkuma, siis me peaksime päris tõsiselt mõtlema sellele, kes on tema mantlipärija. Ta ei ole siin igavesti. Kuid ta on nende muudatuste südames. Kui palju on Afganistani rahvuslik armee (ANA) arenenud ja teilt ülesandeid enda õlule võtta suutnud? Hea küsimus. Vastuse esimene pool on, et nad on väga palju arenenud. Kui valitsemise mõttes oleme siin näinud tõelist spurti, siis ANA puhul lihtsalt jätkuvat paranemist. Praeguseks on nad näidanud võimet päris keerulisteks manööveroperatsioonideks. Neil on head suhted rahvaga, kes neid austab ja usaldab. Nii, et ma arvan, et nad on läbi teinud suure arengu.

Kvaliteedi mõttes on lood head. Kvantiteediga on probleem. Me ei tee ka praegu mitte ANA eest nende tööd ära, vaid tegutseme paralleelselt. Kui me räägiksime vastutuse üleandmisest, siis see tähendaks, et me asetseme neist kõrgemal. Kui meie ära läheksime, peaks ANA leidma nende asemele sama palju mehi ja naisi. See on kvantiteedi, mitte kvaliteedi küsimus.

Neil on probleeme värbamisega?

ANA-l pole probleem mitte niivõrd värbamise, kuivõrd sõjaväega lepingute pikendamisega. Seda teeb vaid umbes 20 protsenti [afgaani sõdureist]. Nad nõustusid tulema kolmeks aastaks ja need kolm aastat, mille eest nad saabusid Helmandisse, hakkab lõppema. Ja ma ütleksin, et võrreldes teistega ei olnud Helmandisse määratutel just enim õnne. Mistap Helmandis on olukord lepingute pikendamisega hullem kui kusagil mujal selles riigis. Arusaadavatel põhjustel: nemad on kolm aastat võidelnud, selle asemel, et näiteks kusagil põhjas või läänes kontrollpunkti pidada.

Kuidas see igapäevane koostöö välja näeb? Kuidas te jagate ANAga ülesanded ära?

Esiteks on meil ühised planeerimiskoosolekud. Kindral ... ja tema meeskonnal ning minul ja mu meeskonnal on ühised planeerimiskoosolekud. Nii me kavandame konkreetseid plaanipäraseid operatsioone. Igapäevaste sündmuste mõttes oleme me võrdse hõredusega provintsi mööda laiali jagatud. Meie ja ANA vahel on kaht tüüpi suhteid: esiteks on baasid, milles opereerib põhiliselt ANA ja neil on oma vastutusala, kuid see kooskõlastatakse baasiga, mille eest mina vastutan. Tavaliselt toetab neid sellistel juhtudel meie OMLT-meeskond (treeningmeeskond, mis õpetab afgaane välja koos praktlise tegevuse käigus – toim) Meil on 315 OMLT-d.

Nüüd tulevad ka ameeriklased Helmandisse (praegu on seal Suurbritannia, Taani ja Eesti üksused – toim) tagasi. Kas see ei muuda olukorda keerulisemaks, kui provintsis tegutsevate üksuste koosseisus lisandub veel üks riik?

Ma arvan, et ameeriklased pole probleemiks, sest nad hakkavad tegutsema teises piirkonnas ja meid on siin üpris hõredalt. Misttõttu on ameeriklaste saabumine ausalt öeldes hea uudis. Samas on teil ka õigus selles mõttes, et liidud töötavad küll hästi, aga nendega võib ka liialdada. Kui on liiga palju riike, kes toovad endaga kaasa erinevat tüüpi võimekusi, mis alati üksteisega ei haaku, võib see olla päris keeruline. Mina olen seetõttu päris rahul, et meid on kolm. Võiks olla rohkem, kuid sellel, kui palju rohkem, on teatud piir.

Töökultuurid oleksid ka tõenäoliselt erinevad.

Meil on olnud väga palju õnne taanlaste ja eestlastega. Ma ei tea, kas nemad sama arvavad, aga meil on olnud õnne. Ja ilmselt on teil õigus, kultuuriliselt on erinevusi. Kuid ülesandeid jagades ma ei mõtle, kas tegu on brittide, taanlaste või eestlastega. Kui ülesanne on vaja täita, siis see täidetakse. Ei taanlastel ega eestlastel pole esiteks piiranguid (mis on teatud riikidel, kes näiteks ei saada oma vägesid Afganistani kriitilisematesse piirkondadesse, lõuna- ja idaossa). Mis on hea asi, Helmandi puhul väga tähtis. Teiseks on nad head sõdurid, nii eestlased kui taanlased. Ja kolmandaks, nad mõistavad selle koha omapärasid. Midagi sellist, mida iga riik kultuuriliselt teeks. Meil oli näiteks intsident, kus eestlaste pihta tulistasid lapsed. Nad ei vastanud sellele tulega. Nad suutsid otsustada, kas teha seda või mitte. Seda sorti otsuseid tuleb siin langetada igapäevaselt. Ja ma tunnen end eestlaste ja taanlastega väga kindlalt.

Kui palju loeb üpris väikese üksusega esindatud riigi panus? Kui palju muudab teie jaoks olukorda Eesti?

Noh, nad on veel üks kompanii. Ja ma olen kindel, et poliitiliselt on hea, et siin on ka eestlased, et seda ei nähta vaid brittide provintsina. Sõjamehena on nad minu jaoks üks kompanii lisaks. Ja hea kompanii. See on kõik, mida mina teadma pean. Koostöö eestlastega sujub? Koostöö on suurepärane! Praegu on meie ees väga keeruline ülesanne. Kas ma mõtlen selle üle, kas saata Briti või Eesti kompanii? Ei. Ülesanne tuli täita. Ma saatsin Eesti kompanii ja nad täidavad seda praegu.

Te ei mõtle siis kunagi rahvuste kategoorias?

Ei. Asjades nagu tulejuhtimine... Me panime koos eestlastega teenima brittidest tulejuhtijad. Sellistes asjades tuleb olla ettevaatlik, sest erinevused keeltes ja protseduurireeglites võivad põhjustada probleeme. Me panime alla kümne briti nendega teenima.

Ja Briti sõdurid ka ei kaeba selle üle?

Neile meeldib. Inglismaal nägin ma vähemalt kümmet inimest kandmas Eesti mundrit. Neil oli külm ja Eesti oma on selles mõttes vist parem kui meie oma.

Pärast sügisest NATO kaitseministrite kohtumist Budapestis hakkasid ringlema jutud sellest, et ISAFi sõduritele antavad juhised narkovastases võitluses on muutunud. Helmand on Afganistani juhtiv mooniprovints. Palju on muutunud teile antud juhtnöörides?

Mitte midagi. See pole tõsi. Meile antavad juhised pole Budapesti tulemusel muutunud. NATO juhised selle kohta, mida me antud küsimuses võime teha ja mida mitte, pole veel muutunud. Küsimus on selles, kuidas konkreetsed riigid seda juhist tõlgendavad. Ühendkuningriigid mõistavad järjest enam sidet Talebani ja narkokasvatajate kogukonna vahel. Vähem Talebani ja põllumeeste ning rohkem Talebani ja selle tootmise ahela viimase otsa juures.

Tulu, mille Taleban saab narkootikumidest, annab neile võimaluse osta relvi ja varustust. Ja see on üha enam tõestust leidnud seos. Seetõttu soovime me väga purustada nurga, mis on Talebani ja narkoäri vahel.

Me ei ole politseiüksus, mistap pole ka meie töö puhtalt narkotootjate ohjamine. Afganistanis sellega tegelevate organisatsioonide tase paraneb, kuid meie seda teha ei saa. Me pole politseinikud. Aga kui on olemas tõestatud side Talebaniga, võime me seda isikut või kohta käsitleda täiesti seadusliku sihtmärgina ja seda me ka teeme. Ja see on Budapestil räägitu vaimus, kuid mingeid formaalseid juhtnööre veel pole. Nii tsiviil- kui sõjaliste eesmärkide püstitamine siin on ilmselt keeruline.

Aga mille saavutamist ühe aasta jooksul peaksite te selles provintsis eduks?

Ühe aasta jooksul võiks see olla siia rohkem ANA üksuste saamine ja see, kui ANA võtaks enda õlule rohkem põhilise julgeoleku tagamise ülesandeid. Kui meie jääksime aasta jooksul rohkem nende taha taustale tuge pakkuma. Ma tahaksin, et igal provintsil oleks oma kanal kohaliku kogukonna kaasamiseks. Tahaksin, et ameeriklased suudaksid piirata kui mitte sulgeda relvade voogu siia üle Pakistani piiri. Ja loodaksin, et see tulemusel oleks vaenlane erinevates piirkondades psühholoogiliselt nurka surutud, et nad oleksid kas sunnitud minema kuhugi mujale või nad otsustaksid loobuda ja naasta oma tavatööde juurde. See poleks aasta jooksul võimatu.

Kanada peaminister teatas hiljuti, et siinkandis mässuliste väljajuurimine on võimatu. Mida teie sellest arvate?

Ma nõustun sellega, et siia jääb alati mingi teatud ebastabiilsuse tase. Eriti teatud rohkem hõimulistele aladele nagu näiteks Sangiini org. Aga kui siinne valitsus saab Lashkar Gah's jala kindlalt maha ja levib sealt erinevatesse piirkonnakeskustesse, ma loodan, et aasta jooksul rohkematesse kui praegu tänu sellele, et ameeriklased tulevad sisse, ning siis, ma ei tea, kas just aasta jooksul, suudetakse mässulised suruda teatud tasemele, kus nendega saavad hakkama Afganistani enda sõjavägi ja politsei, ning meie jääme taustale väljaõpetajate ja toe pakkujate rolli, siis see on saavutus.

Aga viie aasta pärast on ISAF ikka veel siin?

Ma ei tea, mis ülejäänud riigiga juhtub, kuid Helmand on üks neid kohti, kus ISAF on viie aasta pärast kindlasti veel ühel või teisel kujul siin. Ma loodan, et nende viie aasta jooksul on ISAFi ja ANA ning ISAFi ja mässuliste vahekord muutunud. Kuid jah, ISAF on ikka veel siin. Mitmes mõttes on Helmand kõige hullem provints: 40-50 protsenti kõigist Afganistani intsidentidest juhtub siin, mistap Eestist oli suurepärane otsus valida see provints.

Helmand on tähtis. Kui ma olin siin aastal 2005, polnud ma kindel Helmandi tähtsuses ei Afganistani ega mässuliste mahasurumise seisukohast. Nüüd olen ma selles palju rohkem veendunud, sest see on tähtis puštu hõimudele ja puštu kultuuris. Kandahar on kõige tähtsam kui puštude südamaa, kuid Helmand on tähtis hõimumaa, Helmandi jõe oru pärast, selle viljakuse pärast. Paljudel puštu liidritel on siin juured, see on tähtis puštude dünaamikas.

Kas te olete sõjalises mõttes täheldanud eelseisvate valimiste mõju?

Meil oli hiljuti valijate registreerimine, mis oli kena väike lihtne sissejuhatus sellele, millised saavad olema valimised. Ja õnneks möödus see suuremate julgeolekuintsidentideta ja meie pidime omalt poolt väga vähe julgeolekut pakkuma, Afganistani oma armee ja politsei turvasid valijate registreerimist. Ning julgustav on ka see, et oma häält ilmus registreerima palju rohkem inimesi kui meie ja Afganistani valitsus ausalt öeldes arvas, et tuleb.

Ma käisin mõne päeva eest Sangiini orus ja istusin maas koos kohalike hõimuliidritega ja küsisin neilt valijate registreerimise kohta. Nad kõik võtsid välja oma valijakaardi ning näitasid neid ja ka neid mille nad olid saanud eelmistelt valimistelt. See näitab, et siinne rahvas soovib hoolimata kõigist raskustest valitsemist.

Mässulised ei sekkunud?

Nad ähvardasid. Teatud piirkondades oli mõnevõrra hirmutamist, kuid nad ei teinud seda. Ma arvan, et nad ei teinud seda, sest kui nad teinuks seda, tõusnuks rahvas nende vastu üles. Nad peavad olema väga ettevaatlikud, nad pole kõikvõimsad. Nende hirmutamine omab teatud mõju, kuid nad ei saa minna väga kaugele, sest kui nad seda teeksid, tõuseks rahvas nende vastu üles ja nad kukuksid läbi. Meie püüame toetada Afganistani valitsuse püüet võita rahva lojaalsus ja usaldus. Selles see seisneb.