Video: NATO telekanali sari Eesti sõdureist Helmandis, 3. osa
«Vaenlase tagasisurumine»

Sel nädalal näitab NATO veebikanal

natochannel.tv

viieosalist sarja «Taking the Fight to the Taliban» (e.k «Võitluse Talibani juurde viimine» - toim), kus mässulistega võitlevad Lõuna-Afganistanis Helmandis teenivad Eesti kaitseväelased.

Möödunud on väga külm öö, mis oli NATO TV ajakirjaniku hinnangul külmem kui keegi oodata oskas. Hea on aga see, et Taliban selle jooksul välja ei ilmunud.

Sissejuhatuseks räägib Josh Fortune mõndade sõduritega, kes eelmisel päeval tulevahetusse sattusid. Üks neist on seersant Mihkel Paalo. Võitluse käigus tabas kuul teda rindu, kuid tema enda relva magasin ja kuulivest takistasid selle edasitungimist. «Kuulid tulid mulle väga lähedale ja üks neist sai mulle pihta,» jutustab Paalo, tunnistades, et selline olukord tekitas temas mõnevõrra paanikat.

Kapten Rob Joules on üks teise Eesti rühmaga koos tegutsevatest brittidest. Tema oli see tulejuht, kes kutsus eelmisel päeval appi suurtükitule. Küsimusele, kuidas eestlastega töötamine tundub, vastab Joules, et see on suurepärane. «Nad on hea kamp. Alguses olime me pisut mures, sest me ei teadnud, millised nad on. Suurem osa meist ei teadnud, kus nende riik kaardil asub,» tunnistab Joules. «Nad on väga professionaalsed. Mul on nendega hea meel töötada. Nad lihtsalt armastavad seda ja see teeb meie töö väga lihtsaks.»

Päeva ülesanne on minna kagu poole. Saata sõidukipatrull piirkonda kasutab Taliban väga tihti Nad Ali ründamise kohana. Sel korral liitub ajakirjanik teise rühmaga, mida juhib leitnant Jüri Pajuste. «Ma usun, et see on vaiksem kui eilne piirkond. Seal võib olla mõningast tulistamist, aga ma ei oota suuremat vastupanu,» räägib Pajuste.

Patrull liigub lõunasse. Pärast 45 minutit kestnud sõitmist saab üksus õhuvaatluselt infot selle kohta, et lähedalasuvalt alalt on nähtud lahkumas naisi ja lapsi ning sisse sõitmas mõningaid mehi mootorratastel. Tavaliselt on naiste ja laste lahkumine märk eesseisvast rünnakust, kuid samas ei pruugi see info ka midagi tähendada.

Läbi moonipõldu ümbritseva müüri piirkonda vaadeldes märkab Pajuste ohtu. Märgatakse relvaga meest, sõdurid avavad tema pihta tule, kuid pihta vist ei saa. Seejärel jälgitakse olukorda – tema või mõne teise vaenlase väljailmumist. Mitmesaja meetri kaugusel olev esimene rühm sattub tule alla. Nad on moonipõllu teisel poolel. Selle asemel, et sõita lagedale maale, kus sõdurid oleksid vaenlase poolt kergesti tabatavad, otsustab Pajuste parema positsiooni saamiseks osa põldu ümbritsevast müürist õhku lasta. Soomukid hakkavad läbi värske müüriaugu läbi sõitma. Kui esimene soomuk jõuab läbi augu, siis järgmine sattub tule alla. Kui rühm on saavutanud positsiooni, kust nad üritavad vaenlast kinni hoida, üritab Pajuste rääkida tulejuhiga, et kutsuda koptereid appi. Sidega on probleeme, mistõttu ta peab jõudma ise tulejuhi juurde. Elamu juures on näha hiljutise söömise jälgi, sest naised ja lapsed lahkusid piirkonnast kiirustades.

Tulejuht võtab kopteritega ühendust ja üsna pea ilmub taevasse Apache. Enne kopteri saabumist on vaenlased aga pagenud. Soomukist tehakse piirkonna naabrusse kontrollpunkt, et otsida võimalikke tulevaid või lahkuvaid vastaseid. Et olukord on rahunenud, hakkavad kohalikud koju naasma. Umbes tunni aja pärast hakkab üksus püstitama selles külas ööbimiseks laagrit. Hoolimata kaks päeva kestnud võitluses on moraal kõrge. Näiteks kuulipildur Pete Jelley märgib, et kuigi suitsetamine võib valitsuse andmeil tappa, võib seda teha ka granaadiheitja.

Major Raigo Paimla märgib, et ilmselt suudeti vaenlane sundida kaitsepositsioonile. Kui hommikul veel ei teatud, kas Taliban ilmub välja või ei, siis päeva peale selgus, et tuleb küll. Aga nad suudeti sundida taganema. Ja keegi vigastada ei saanud. Päike loojub, aga sõdureid ootab ees varasem ärkamine, kui nad arvavad.

Tagasi üles