/nginx/o/2012/06/12/1162106t1h7d7b.jpg)
Venemaa mulluste üldvalimiste järel sündinud protestiliikumist analüüsinud Levada Keskus kritiseeris eile avaldatud uuringu järeldustes võimude reaktsiooni protestidele, prognoosides, et järgmine vältimatu avaliku pahameele puhang võib olla senisest juhitamatum ja ägedam.
Analüüsi aluseks on usutlused 45 protestiliikumise liidri ja aktivistiga, keskuse korraldatud küsitlused Moskvas toimunud protestide käigus ning üleriiklike arvamusuuringute andmed.
Keskuse eksperdid tõdevad, et massilised protestid muutsid ilmselgeks Venemaa poliitilise süsteemi sisemised vastuolud.
«Ühiskondliku aktiivsuse kasv vastuseks riiklike institutsioonide ebaefektiivsusele ning korrumpeerunud, suuräriga kokku kasvanud, endale kohtu- ja täitevharu allutanud täitevvõimu otsestele kuritarvitustele on võtmas avatud poliitilise protesti vormi. Ametnike ja õiguskaitseorganite omavoli ja majanduskriisi lähenemine tekitavad ebakindluse homses päevas, eluliste perspektiivide määratlematuse, suurendades pingeid ühiskonnas. Võimatus kaitsta oma õigusi kohtus, võimude läbipaistmatus, nende ükskõiksus või vaenulikkus ühiskondlike algatuste suhtes toob kaasa lahendamatud konfliktid ning tekitab pidevalt plahvatusohtlikke olukordi,» kinnitavad uuringu autorid.
Võimude tegevus ei kaota kuidagi süsteemseid vastuolusid, mis tõid kaasa 2011. aasta detsembrikuised massilised protestid.
Nende sõnul on opositsioonipoliitikute, kodanikuaktivistide, ajakirjanike ja kultuuritegelaste omavahelistest sidemetest ja varasemast koostöökogemusest piisanud selleks, et suunata protestiliikumine rahumeelsesse voolusängi.
Protestid on vallandanud võimude vastutegevuse, kes olid sunnitud mobiliseerima inimesi Vladimir Putinit toetavatele massiüritustele, otsima liitlasi kiriku rüpest.
«Erinevate rühmade aktiivsuse järsk tõus... toob olukorras, kus puuduvad mehhanismid nende huvide kooskõlastamiseks ja konfliktolukordade lahendamiseks kaasa poliitilise korra lagunemise. Üheks võimalikuks ühiskondliku rahu taastamiseks võiks olla poliitiliste institutsioonide moderniseerimine,» osutatakse raportis.
«Võimud valisid teise viisi. Pooldajate mobiliseerimiselt mindi üle seadusandluse järsu karmistamise, punktrepressioonide ja oponentide üle korraldatavate suure kõlapinnaga poliitiliste kohtuprotsesside juurde, mis tõstavad sõltumatu kollektiivse tegevuse riske ja hinda, raskendavad ühinemist,» osutavad eksperdid.
«Tegemist on eeldustega kõikehõlmavate piirangute rakendamiseks mis tahes sõltumatute kodanikualgatuste suhtes, avaliku sfääri edasiseks lämmatamiseks. Küsimus, kui kaugele on võimud valmis minema, et protestiaktsioonid tõeliselt ohtlikuks muuta, on samuti lahtine,» märgitakse dokumendis.
«Ent see võimude tegevus ei kaota kuidagi süsteemseid vastuolusid, mis tõid kaasa 2011. aasta detsembrikuised massilised protestid. Praegu rahumeelse sündmuste arengu kindlustanud kodanikustruktuuride ettekavatsetud hävitamine tõstab tõenäosust, et järgmine vältimatu avaliku rahulolematuse purse on vähemjuhitav ja julmem,» hoiatavad autorid.
Dokumendis osutatakse samuti sellele, et protestiliikumise üheks peamistest probleemidest on selge tegevuskava puudumine.
«Seni pole liidrit ega parteid, kellel oleks «selge plaan». Jutt ei käi demokraatia põhimõtetest, pluralismist, parteilisest konkurentsist, kohtute ja meedia sõltumatusest – sellega on nõus kõik. Vajalik on teedekaart, milles oleksid kirjas konkreetsed täidetavad sihid ja ülesanded, mille elluviimisele võiks asuda juba praegu, protestiliikumise liidrite ja realiikmete vastastikused kohustused,» märgivad eksperdid.
/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)