iDeal kampaania

Vigastatud sõdur igatseb missioonile tagasi

Taastusravi nõuab aega, raha ja vaeva. Afganistanis võidelnud Rasmus Penno, kes nüüd liigub küll omal jalal, ent proteeside abiga, taastusravi saamas.

FOTO: Priit Simson

Elukutse jõud on nii tugev, et ka pärast rasket haavatasaamist igatsevad Eesti sõdurid sõjatulle tagasi ja tänu heale taastusravile võib nende unistus täide minna.

«Kõike saab, aga sul peab endal kõvasti tahtmist olema,» kinnitab Rasmus Penno – Afganistanis võidelnud noormees, kes nüüd liigub küll omal jalal, ent proteeside abiga.

Penno sai haavata 2008. aasta märtsis, kui astus patrulli käigus IED (ingliskeelne lühend sõnadest improvised explosive device) ehk isevalmistatud lõhkekeha otsa. Pärast esmast abi viidi ta kiiresti Suurbritannia arstide hoole alla. Seal jäi Penno haiglasse kaheks kuuks. Ta räägib, et alles seal, narkoosist ärgates, hakkas ta tõeliselt aru saama, mis toimub.

«Alguses oli küll pettumus. Mõtlesin, et mis ma tegema hakkan, aga siis jõudsin järeldusele, et midagi peab ju tegema,» räägib ta.

Penno aitas suuremast masendusest üle Eesti kaitseväe delegatsiooni külaskäik, kuhu kuulus ka kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots. Teda rahustati, et tuleviku pärast pole vaja karta, sest töökoht kaitseväes on haavatule garanteeritud. «Siis ma enam eriti ei mõelnudki selle peale, vaid keskendusin taastusravile, et võimalikult kiiresti ja võimalikult hästi käima hakata,» meenutab Penno.

Esmane taastusravikuur tehti talle Suurbritannis, kus koostöös füsioterapeudiga hakkas tegutsema proteesimeister. Penno käib siiani aeg-ajalt Suurbritannias proteesikohendamisel, kuid suur osa taastusravist toimub nüüdseks Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) taastusravikeskuses.

Penno pole ainus kaitseväelane, kellel on rääkida sarnane lugu. Alates 2003. aastast on missioonidel saanud erineva raskusastme vigastusi kokku 70 kaitseväelast: Iraagis 18, kellest raskelt viis, ja Afganistanis 52, kellest raskelt 12. Langenud on sama ajavahemiku jooksul kuus kaitseväelast – Iraagis kaks ja Afganistanis neli.

Kaitseväe meediku Ivi Pritsi sõnul ongi kõige ohtlikum missioonipiirkond Afganistani lõunaprovintsid, kus on hetkel teenistuses Estcoy 8 ja Estcoy-E. «Kuna praegu on suvi, lahingutegevuse kõrgaeg, siis vastased kasutavad väga ohtralt isevalmistatud lõhkekehasid, mis vigastavad lisaks meie sõduritele ka väga palju kohalikke,» räägib Prits.

Hetkel on Pritsi sõnul rohkem või vähem taastusravi saavaid haavatud kaitseväelasi 12, kellest osa on viga saanud juba aastaid tagasi. ITK taastusravikeskuse juhataja Heidi Gil, kelle käe all missioonisõdureid ellu tagasi tuua aidatakse, selgitab et taastusravi on pikk ja püsivust nõudev protsess. Julgelt võib rääkida kahest kuni viiest aastast, mille jooksul inimene peab taastusravimeeskonna toel regulaarselt iseendaga tööd tegema.

Taastusravi on kahepoolne protsess. «Selle tahe, keda sa aitama hakkad, on ülioluline,» rõhutab ta. Gil on ise Afganistanis käinud, et tutvuda sealse meditsiinikorraldusega ja võttis sellest peale Eesti kaitseväelaste aitamise oma südameasjaks. «See on see, mida meie saame neile tagasi anda,» ütleb ta.

ITK hakkas haavatud kaitseväelaste taastusraviga tegelema 2008. aasta sügisel kui sõlmiti vastav koostöölepe kaitseväega. Seni said haavatud abi peamiselt Seli tervisekeskuses ja Haapsalu rehabilitatsioonikeskuses.

Vähem kui aasta kestnud koostööd ITKga hindab Ivi Prits väga tõhusaks. Gil on sama meelt. «Selle peaaegu aasta jooksul, mis me oleme haavatutega tegelenud, on paranemist silmaga näha ja see on hästi kihvt,» lausub ta naeratades. «See on töörõõm, kui sa näed kas või seda, kuidas inimene tuleb ratastoolist karkude peale.»

«Praeguse süsteemi juures ongi hästi hea, et taastusravikeskus on suure haigla küljes,» toob Gil välja uue süsteemi eeliseid. «Käepärast on eriarstid, õed, füsioterpeudid, psühholoog, sotsiaaltöötaja, tegevusterapeut, massöörid.»

Gili hinnangul on väga oluline, et kaitseväelased saavad taastusravi kodu lähedal ja emakeeles. «Me oleme olnud väga õigel teel, meil ei ole midagi häbeneda ja kurta,» kinnitab ta NATO liitlaste USA ja Suurbritannia kogemusele toetudes.

Nõrk koht Eesti taastusravi juures on nii Gili kui Pritsi sõnul proteesid, mida Eestis esilagu veel nii kõrgetasemeliselt ei valmistata ja seepärast saavad haavatud oma proteesid Suurbritanniast. «Haavatud on kurtnud eriotstarbeliste proteesidega nagu jooksuproteesid või rulluisutamiseks ettenähtud proteesid, liikumise õppimise võimaluste kasinuse üle,» märgib Prits. Selle põhjuseks on tema sõnul asjaolu, et Eesti taastusravispetsialistidel lihtsalt pole veel piisavalt kogemusi.

Haavatu võib kokku saada kolm eriotstarbelist proteesi, millest üks on kõndimiseks. Rasmus Penno ootab praeguseks juba jooksuproteese. Ta lisab aga, et protees kedagi kõndima või jooksma ei pane. Selleks tuleb palju harjutada. «Sprinteriks just ei saa, aga mingit tempot ikka,» ütleb Penno.

Aktiivne noormees seadis kohe sihiks kiire tavaellu naasmise ja teeb praegu kaitseväe logistikakeskuses ametnik-spetsialistina autoelektritöid. Kuni veel joosta ei saa, tegeleb ta kelguhokiga. Koos meeskonnaga on reaalseks sihiks seatud 2010. aasta Vancouveri paraolümpiamängud.

Kaugesse sõtta minekut Penno ei kahetse, vaid tahab hoopis Afganistani tagasi. «Kõik tahavad,» kinnitab ta ka teiste haavatud kaitseväelaste kohta. Prits on poiste sellisest soovist teadlik «Kas ja kuidas see ellu rakendub, eks seda näitab aeg. Hetkel on olulisem siiski tervist taastada,» sõnab ta.

20. augustil toimuvad Afganistanis presidendivalimised, mille turvamiseks on paljud riigid, sealhulgas ka Eesti, saatnud sinna lisajõude. Antud tekst pärineb tänase Postimehe vahel ilmunud Eesti NATO ühingu Afganistani-teemalisest erilehest.

Tagasi üles