EL asub idapartnerlusega oma naabrust kindlustama

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänasest Praha tippkohtumisest jäävad eemale mitmed ELi mõjukad riigijuhid, nagu Briti peaminister Gordon Brown ja Prantsuse president Nicolas Sarkozy (vasakul). Eestit esindab peaminister Andrus Ansip (paremal).
Tänasest Praha tippkohtumisest jäävad eemale mitmed ELi mõjukad riigijuhid, nagu Briti peaminister Gordon Brown ja Prantsuse president Nicolas Sarkozy (vasakul). Eestit esindab peaminister Andrus Ansip (paremal). Foto: Reuters/ScanPix

ELi 27 liikmesriigi ja ühenduse kuue idapool­se naabermaa esindajad annavad täna Prahas allkirja deklaratsioonile, millega käivitatakse idapartnerlusprojekt.


Euroopa Liit pakub idapartnerluse kaudu Armeeniale, Aserbaidžaanile, Gruusiale, Moldovale, Ukrainale ja Valgevenele võimalust lähendada oma majandust ELi omale, sealhulgas pääseda ühenduse turgudele, suurendada energiajulgeolekut ning saavutada oma kodanikele vabamad reisimisvõimalused Euroopas.

Samas ei tähenda need sihid, et naabruspoliitika partnerite jaoks on kõik juba ette määratud ja kindel. Pigem ootab EL kuuelt riigilt vastutasuks nende seaduste kooskõlla viimist enda omadega, sealhulgas ka demokraatia ja inimõiguste järgimist.
Tšehhi välisministri Karel Schwarzenbergi sõnul pole idapartnerluse näol tegemist heategevuse, vaid ELi 21. sajandi välispoliitikaga, mille eesmärgiks on tekitada endale idas stabiilsed ja jõukad partnerid, kellega saaks arendada mõlemapoolselt kasulikke majandussuhteid ning kelle siseolukord ei ohustaks ELi heaolu.

Sõna jõud olulisem kui raha

Seda, et tegu pole abistamisega, näitavad ka üsna väiksed summad, mis EL idapartnerlusele eraldab. Ehkki 2013. aastani panustatakse raha 600 miljonit eurot (9,4 miljardit krooni), on see ikkagi vaid murdosa 11,2 miljardist, mis Euroopa Liit kogu oma naabruspoliitika rahastamiseks kulutab.

Rahast olulisemaks tuleb pidada seda, et idapartnerluse näol on tegemist ELi väärtustepõhise välispoliitikaga. Oma väärtuste juurutamiseks kasutab EL rahasüstide asemel pigem sõna jõudu, edendades kodanikevahelisi kontakte ja pakkudes koolitust.

Kõige magusamad präänikud, mida EL kuuikule pakub, on vabakaubandus, assotsiatsioonileping, investeeringud energeetikasse ning viisalihtsustus. Kuid kõigi nende eesmärkide saavutamiseks eeldatakse partneritelt reforme ja seaduste toimimist. Nii näiteks on viisapoliitika lihtsustamise eelduseks piirivalve ja migratsioonivaldkonna kordaseadmine partnermaades. Samas ei maini EL idapartneritele poole sõnagagi liikmesuse perspektiivi, isegi viisavabadust lubatakse kaugemas tulevikus.

EL on küll visalt tõrjunud Venemaa süüdistusi, nagu oleks idapartnerluse näol tegemist püüdlustega oma mõjusfääri laiendada, kinnitades, et stabiilsuse, demokraatia ja jõukuse kasv on ka Moskva huvides, kuid Kremli juhtkond suhtub algatusse ikkagi suure skepsisega.

Küllap võib Venemaal olla valus vaadata, et tema enda mõne aasta tagused algatused luua samade riikidega oma vabakaubandustsoon pole eluvaimu sisse saanud. Läänest tulnud sarnased pakkumised aga paistavad naabreid palju rohkem innustavat.

Hõõguvad konfliktid

Peale Venemaa vastuseisu jätkub idapartnerluse teele küllaga muidki karisid. Majanduskriis paisutab isolatsionistlikke meeleolusid nii ELis kui naabrite seas ning eelarveraskused kärbivad ühenduse idapartnerlusse panustatavaid ressursse. Kuue partnerriigi sees ja vahel hõõgub mitu lahendamata konflikti, lisaks puudub ühenduses endas üksmeel, mida ja millal partnerriikidele lubada.

Arvestades, et mitme analüütiku hinnangul on idapartnerlus hetkel parim, mis EL saab sellele regioonile pakkuda, tasub Eestilgi selle õnnestumisele pöialt hoida ning püüda jätkata idapartnerluse sihtriikide reformide toetamist ka kahaneva eelarvega, näiteks teiste ELi riikidega koopereerudes.

Idapartnerlus


•    Programmi raames hakkavad kord kahe aasta jooksul toimuma kohtumised partnerriikide liidritega, kord aastas välisministrite kohtumised ja vastavalt vajadusele kõrgemate ametnike ja spetsialistide kohtumised.


•    Koostöö aluseks on neli platvormi: demokraatia, hea valitsemistava ja stabiilsus; majandusintegratsioon ja lähenemine ELi poliitikale; energiajulgeolek; inimestevahelised kontaktid.


•    EL näeb tähtsamate koostöövaldkondadena piirivalvet, elektriturgude ühendamist, keskmiste ja väikeettevõtete toetamist, energiavarustuse lõunakoridori ja valmisolekut suurõnnetusteks.


Allikas: PM

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles