Samuti oleks rutakas (ja liiga lihtne) süüdistada Venemaad ksenofoobia ilmingutes mõnedes «idapoolsetes» Euroopa riikides. Venemaa sidemed paremäärmuslike parteidega kõikjal Euroopas on üha paremini teada. Teiste seas väärib selle eest tänu suurepärane Ukraina teadur Anton Shekhovtsov. Kui Venemaa tahaks lõigata kasu migranditulvast poliitiliste erimeelsuste ja usaldamatuse suurendamiseks, on tal seda võimalik teha neis riikides.
Olgu Venemaa sekkumise ulatus neis riikides missugune tahes, Euroopa on praegu lõhenenum kui kunagi varem. «Idapoolsed» riigid panevad pahaks survet, mida Saksamaa neile avaldab. Tähtsamad Lääne-Euroopa riigid ei ole rahul idapoolsete riikide tajutava koostöösuutmatusega. Kõik tahavad meeleheitlikult jõuda Süürias kokkuleppele, mis paneks inimvoolule piiri.
Tegelikult seda ei juhtu, nii nagu härra Putini sekkumine Süüria keemiarelvade puhul ei takistanud režiimi neid kasutamast. Praegune migratsioon muudab Euroopat, kas halvemuse või paremuse suunas. Me ei saa selle peatamiseks eriti midagi teha (küll aga on palju seda, mida me saaks teha selle maksimaalseks ärakasutamiseks).
Lootus on parem kui selle puudumine, mistõttu on Euroopa ja USA valmis aktsepteerima Assadi režiimi säilimist («ajutisuse» viigilehe taga) lihtsalt võimaluse nimel teeselda, et poliitiline lahendus on silmapiiril.
Muud valikuvõimalused on napid. USA juhtrolli puudumine on silmatorkav. Poolteist aastakümmet lääne sekkumist Afganistanis, Iraagis ja Liibüas paistab katastroofilise läbikukkumisena. ISISe alistamiseks ja Süüria ülesehitamiseks vajalik hõivatus näib poliitiliselt, rahanduslikult ja sõjaliselt võimatu. Lääne suur saavutus on asjaolu, et härra Putin näib selle prohmakate tõttu vastutustundliku riigimehena, kelle abi poole meeleheites pöörduda.
Nüüd on tal võimalik nõuda hinda. Mis see küll on?