Minevikus ei suutnud meesõiguste liikumine kuidagi avalikkuse tunnustust võita ning erinevad ühingud kippusid jääma marginaalseks nähtuseks. Nüüd, mil ideid aitavad lihtsalt levitada internet ja sotsiaalmeedia, on sel varasemast nähtavam toetajaskond.
Siiski ühendab nii vanu kui ka praegusi meesõigusaktiviste veendumus, et ühiskond on meeste suhtes ebaõiglane ning meedia ja õigussüsteem toimivad mehi diskrimineerivalt.
Laste hooldusõigus on BBC teatel ehk üks paremini tuntud meesõigusaktivismi tegevusalasid, kuid see on võtnud mitmeidki teistsuguseid vorme. Näiteks Kanada meesteõiguste ühendus ületas paari aasta eest meediakünnise, kui algatas kampaania, kus selgitati, et naised, kes tunnevad üheöösuhete tõttu end süüdi, üritavad südametunnistuse piinasid tihti vägistamise valesüüdistusega summutada.
Ka ärgitab üks kuulsamaid meesõiguslaste veebiportaale A Voice for Men regulaarselt lõpetama vägistamis- ja koduvägivalla teemalist hüsteeriat. Portaali looja Paul Elam sai aga kiiresti kuulsaks – ja oma ringkonnas hinnatuks –, kui kirjutas artikli, milles väitis, et purjus naised lausa kerjavad end vägistama.
Mineviku meesteühendused tegelesid samuti naiste põhjustatud probleemidega, kuid oma ajale iseloomulikult veidi teistsugusel moel. Kahe maailmasõja vahel loodi Austrias mitmeid meesteühendusi, millest üks tuntumaid oli 1926. aastal Viinis registreeritud Meesteõiguste Ühing (Bund für Männerrechte).
Seltsi lõid kirglik emantsipatsioonivastane võitleja, respekteeritud suguvõsast pärit Sigurd Höberth ja ungarlasest kaupmees Leopold Kornblüh ning selle eesmärgiks oli võidelda kõige ebardliku vastu, mida on kaasa toonud naiste iseseisvumine.
Austria meesaktivistide häälekandjate (ühe ajakirja nimeks oli näiteks «Enesekaitse») järgi otsustades oli tolleaegsete meeste põhimureks tööturule tungivad naised, kuid ka eraelulisemad probleemid. Näiteks olid neile ka pinnuks silmas perekonna- ja abieluseadused, eriti nõue maksta endistele abikaasadele lastetoetust.
Höberth jõudis isegi parlamendi ees esineda, pidades seal kõne, mille selgroo moodustas idee, et abielusängist väljaspool sigitatud lapsele ei peaks isa olema kohustatud toetust maksma, selgus Viini ülikoolis sel teemal magistritöö kirjutanud Kerstin Christin Wrussnigi uurimusest.
Viini Meesteõiguste Ühing oli selle asutajate sõnul mõeldud õnnetutele, ebaõiglaselt koheldud ja lahutatud abielumeestele, sohilastega seadusevastaselt koormatud isadele ning naisemantsipatsioonist kahjustatud meestele. Höberth ise oli abielus endast kümme aastat vanema naisega, see lõppes aga lahutusega. Teada pole, kas neil lapsi oli.
Ühingu liikmete arvu või nende sotsiaalse profiili kohta pole palju teada, sest nimekirju pole säilinud: küll kuulus sinna hilisemate uurimistööde järgi nii ametnikke kui ka sõjaväelasi ning mõlemal juhul olid need kõrgema kaliibriga tegelased.
Ühingu kokkusaamistel käisid teiste hulgas juristid, arstid, tsiviilteenistujad, käsitöölised ja töölised, nende hulgas oli nii abielus, vallalisi kui ka lahutatud mehi. Erinevatest ühiskonnaklassidest mehed arutasid nii Austria meestevaenulike seaduste üle, rääkisid oma lõhkiläinud abieludest või käimasolevatest alimendiprotsessidest, mis nende nägemuse järgi peegeldasid ainult naiste kättemaksujanu ja õelust.
Ajaloolane Maureen Healy kirjutas 2004. aastal avaldatud raamatus «Viin ja Habsburgi impeeriumi kokkuvarisemine», et nii Austria kui ka Saksamaa ühiskonnas valitses Esimese maailmasõja lõpul maskuliinsuse kriis.
«Sõdurid ja sõjavangid tulid koju tagasi ning vihastasid, leides ees emantsipeerunud naised, kes töötasid traditsiooniliselt meestele kuulunud ametites,» kirjutas Healy, lisades, et ajaloolaste hinnangul tõigi kriisi kaasa eelkõige naiste töötamine.
Healy viitab raamatus ajaloolastele Sigrid Augenederile ja Gabriella Hauchile, kelle selgitusel muutus meeste jaoks oluliseks võitlus selle eest, et naised tõrjutaks taas nn mehelikelt töökohtadelt eemale, seekord seaduste abil. Nende käsitluse kohaselt oli see tervisliku korra (die gesunde Ordung) juurde naasmiseks hädavajalik. Ühe 1919. aasta seaduste järgi pidid naised kindlatelt töökohtadelt lahkuma, et naasvatele meestele koht vabaks teha.
Healy sõnul oli löögi all maskuliinsus kui selline laiemalt – kui sõja ajal sai tõeline mees ainult sõdur olla ning tsivilist ja mees olid üksteist välistavad mõisted, siis pidid nüüd rindelt naasvad mehed kuidagi uuesti üles ehitama ka oma minapildi. Politseiniku, raudteelase ja bürokraadi ametikohad küll ootasid, kuid peas trummeldas sõja ajal pähe taotud mõte, et sõjapidamine on ainuke asi, millega tegeleb tõeline mees.
Sellistes oludes sündisidki maskuliinsuse kriisi ühe osana meesliikumised, millega taheti ühiskond oma nägemuse järgi tagasi normaalseks muuta. 1902. aastal oli Saksa etnoloog Heinrich Schurtz avaldanud raamatu «Vanuseklassid ja meesteliidud», kus järeldas, et ainult mehed on loodud organiseerumisvõimet arendama ja seeläbi looma klubisid, ühendusi, poliitilisi parteisid ja lõpuks ka riiki.
Alguses nautis ühing suur meediatähelepanu, kuid õige pea tabasid seda mitmed tagasilöögid. Aasta hiljem läks esialgne liit lõhki, sest Höberth oli jõudnud luua misogüüniasüüdistuste kummutamiseks teisegi seltsi, kuhu lubati ka naisi – selline areng oli aga kaupmees Kornblüh’le täiesti vastuvõetamatu.
Edasi eksisteerisid kahe mehe juhitud ühendused paralleelselt, kuni need vaikselt tegevuse lõpetasid: 1937. teatas Kornblüh, et liikmete huvipuuduse tõttu lõpetab ühing tegutsemise, Höberth aga suri aasta hiljem ja koos sellega kadus tema ühing.
Juba enne ametlikku lõppu olid mõlemad ühendused raskustes, sest kui alguses käis kogunemistel palju mehi, kahanes nende arv õige pea olematuks – see aga tähendas, et ühingute rahaline olukord muutus keeruliseks. Ka ei võtnud avalikkus ega poliitikud neid enam tõsiselt.