Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ukraina armee tungib Donbassis meetri kaupa edasi

15
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ukraina dessantväelased jaanuari lõpus positsioonidel Piski külas Donetski külje all, 500 meetrit kurikuulsast lennujaamast, mis sai 2014 aastal kuulsaks kui üks kuulsamaid vastasseisu kohti Donbassi sõjas. Avdijevka all alanud lahingutes ründasid separatistid ka neid, muuhulgas tulistati tankidest, kuid õnneks keegi surma ei saanud. | FOTO: Jaanus Piirsalu

«Meeter meetri haaval hakkame vabastama okupeeritud territooriume,» teatas eelmise aasta lõpus Ukraina julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretär Aleksandr Turtšinov.

Tüüpiline pilt Donetski oblastis rindelähedastest külades ja linnades. Fotol elumaja Piskis, kust viimased elanikud lahkusid juba 2014. aasta lõpus. | FOTO: Jaanus Piirsalu

Jaanuari lõpus puhkesid Donetski külje all Avdijivkas Ukraina armee ja separatistide vahel  ägedad lahingud; peale poliitiliste põhjuste võib selles osaliselt näha ka reaktsiooni ukrainlaste uuele taktikale rindel. Ukraina armee on viimased kuud liikunud edasi sõna otseses mõttes meetri haaval, hõivates separatistide positsioone vaata et ühekaupa.

Selle taktikaga on Ukraina seni võtnud tagasi alasid, mis kaks aastat tagasi sõlmitud leppega «Minsk-2» peaksidki neile kuuluma. Lepete sõlmimise ajal hoidsid neid positsioone separatistide jõud, kes oleksid pidanud sealt taganema, aga nad ei täitnud lepingut ning isegi neid toetav Venemaa ei ole suutnud või pole tahtnud neid selleks sundida.

Donbassis nimetatakse selliseid alasid hallideks tsoonideks ning nende nimel käibki praegu võitlus, kaasa arvatud Avdijivkas ja selle ümbruses. Ukraina armee läheb praegu jõuga sinna, kus nad «Minsk-2» järgi peaksidki asuma.

«Esimest korda paljude kuude, võib olla isegi aastate jooksul üritab Ukraina hõivata neid positsioone, mis olid Minskis kokku lepitud kui Ukraina jõudude kontrolli ja vastutuse alla kuuluv ala. Varem neid positsioone ei võetud, sest seal olid mässajad,» ütles Avdijivkas kohapeal käinud Ukraina ühe suurima telekanali 1+1 sõjakorrespondent Andri Tsaplijenko.

Kõigepealt kasutas Ukraina meeter-meetri-haaval-taktikat detsembri keskel Svitlodarskis. Ei mingit suuremat pealetungi, vaid kiire operatsioon vastaste positsioonide hõivamiseks hallis tsoonis, kusjuures päris suurte kaotuste hinnaga: langes üheksa Ukraina sõdurit.

«Eesmärk oli saavutada paremaid positsioone,» iseloomustas kohaliku tähtsusega lahingut Ukraina tuntumaid sõjakorrespondente Juri Butussov, ühe loetavama veeboportaali Tsensor.net peatoimetaja. «Selline ongi praegu sõja iseloom, võitlus käib paremate positsioonide nimel.»

Vähem kui nädal hiljem hõivasid Ukraina üksused samasuguse kiire sööstuga Svitlodarski lähedal hallis tsoonis Novoluganski asula.

22. jaanuaril liikusid Ukraina väed 500 meetrit oma positsioonidest edasi ja hõivasid üllatusrünnakuga olulise kõrgendiku Luganski oblastis Kadijevka (ehk Stahhanovi) pool.

Avdijivkas lootsid ukrainlased samuti ilma erilise vastupanuta võtta ära separatistide positsioonid olulise maantee ääres, mis viib Donetskist Jassõnuvatasse ning sealt edasi olulisse linna Gorlivkasse. 28. jaanuaril vallutasidki ukrainlased separatistidelt kaks kindlustatud punkti ning kontrollposti ristmikul.

Separatistidele tähendas nende positsioonide kaotus perspektiivis taganemist mitu kilomeetrit, mistõttu saatsid nad kohe järgmisel ööl positsioone tagasi võitma mitme lainena rühmasuurused (30 meest) üksused. See aga ei õnnestunud ning selle peale avati erinevatest raskerelvadest massiivne tuli, mis kiiresti laienes suuremamastaabilises lahinguks kõikjal Donetski ümbruses.

Alates 29. jaanuarist on Avdijivka ümbruses hukkunud juba 15 Ukraina sõdurit ja haavata saanud ligi 80. Nii suuri kaotusi pole Ukraina armee kandnud alates 2015. aasta veebruarist peale Debaltseve kaotust.

Aktiivse tulevahetuse levimisel nädala jooksul peaaegu kõikjale piki 450 kilomeetri pikkust rinnet on mitu põhjust, alates poliitilistest ja lõpetades sellega, et Donetski separatistid hammustasid läbi Ukraina armee taktika ning tahtsid anda võimalikult valusat vastulööki, näitamaks, et ei kavatsegi asuda neile «Minsk-2» järgi määratud positsioonidele.

Peale kõige muu aitab lahingutele kaasa korralik talveilm. Ilm mängib Donbassi sõjas suurt rolli, sest sügiseti ja talve algul sõjaväemasinad sealseid suuri steppe läbida ei suuda, kuna jäävad lihtsalt kleepuvasse savisesse pinnasesse kinni.

Isegi jalgsi on märjas savises stepis sel ajal peaaegu võimatu liikuda. Mitu nädalat kestnud külm on selle probleemi nüüd kõrvaldanud ja loonud sõdimiseks ideaalsed tingimused: isegi tankiga saab nüüd läbi stepi sõita.

Kogu Donbassi rindel käib juba ammu võitlus kindlates kohtades lihtsalt oma positsioonide parandamise nimel, maksimaalselt meie mõistes kompanii tasemel. Suuremat pealetungi pole poliitilistel ega ka sõjalistel põhjustel võimeline korraldama kumbki pool ja nii käibki piki rinnet lokaalne võitlus ja igapäevane tulistamine.

«Vastase pihta avatakse tuli lihtsalt selleks, et näidata oma kohalolekut. Niikaua kuni sa vastase pihta tulistad, hoiad sa teda pinge all. Selline tulekontroll ongi peamine kaitsetaktika,» rääkis Butussov.

«Kumbki pool ei saa mitte tulistada, sest vastasel juhul seavad nad end ohtu. Tulistamisega nad näitavad, et on valvel. Kui sa ei tulista pidevalt, ei kujuta endast ohtu, siis vastane võib sinu vastu planeerida mingeid tegevusi,» lisas Butussov.

Ukraina rindeohvitseride seas on Butussovi sõnul järjest rohkem neid, kes arvavad, et vaatamata poliitilisele seotusele ja Venemaa ähvardustele peaks Ukraina armee tegutsema Donbassis palju aktiivsemalt.

«Sõda ei tähenda, et peab ründama, võib ka aktiivselt kaitsta ehk põhjustada vaenlasele kaotusi,» seletas Butussov aktiivsema tegevuse taktika pooldajate argumente, mida osaliselt juba ellugi viiakse.

«Iisrael võitleb juba 1947. aastast, aga see ei tähenda, et ta pidevalt ründab kedagi. Praegu Ukrainas toimuv on täpselt see, mis toimub Iisraelis – see on kurnamissõda. See võib samuti kesta kümneid aastaid,» arvas Butussov.

Aktiivsest kaitsest loobudes provotseeritaks «Vene-terroristlikke grupeeringuid» Ida-Ukrainas ise korraldama aktiivseid sõjalisi operatsioone, hoiatas vahetult enne Avdijivka lahinguid avaldatud analüüsis Kiievi mõjukaim sõjandusmõttekoda Armee ja Relvastuse Uurimise Keskus.

Seejuures peab Ukraina armee endiselt kõigis oma tegevustes arvestama olulise faktoriga, nimelt Venemaa relvajõududega. Ukraina sõjaväelased ei varjanud rindel, et tegelikult on nende tegevuse suurimad piirajad Venemaa üksused teisel pool ametlikku Ukraina-Vene piiri.

«Me peame arvestama, et nad (Vene väed teisel pool piiri – J.P.) on valmis andma kiire vastulöögi, isegi kui me praegu kusagil läbi murraksime,» ütles üks Ukraina ohvitser Postimehele kolm päeva enne Avdijivka lahingute algust.

Venemaa kaitseministeeriumiga väga tihedat koostööd tegeva Moskva militaarmõttekoja Strateegia- ja Tehnoloogiaanalüüsi Keskuse (CAST, mida juhib Ruslan Puhhov) ekspert Konstantin Makijenko ütles Avdijivka lahingute ajal otse välja, et kui Ukraina pool ei lõpeta Donetski tulistamist – aga sealt annavad vana kombe kohaselt Ukraina positsioonide ja ka Avdijivka linna elamute pihta tuld Grad-raketisüsteemid otse linna elamukvartalitest –, kaalub Moskva kindlastiõhurünnakuid Ukraina vägedele, et nad vaikima sundida.

Sõjapidamist Donbassis mõjutab veel Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) patrullide faktor. Uudistest on ilmselt paljudele silma hakanud, et tulistamine, eriti miinipildujatest ja raskerelvadest, toimub enamasti öösiti. Põhjus on lihtne: pärast pimeduse saabumist peavad kõik OSCE patrullid mõlemal pool rinnet olema tagasi oma baasides. Pimedas pole neil julgeolekukaalutlustel lubatud liikuda. Mõlemad pooled teavad seda suurepäraselt ning kohe, kui relvarahuvalvajad voodisse heidavad, tõusevad separatistidest võitlejad, vastupidi, voodist üles ning ukrainlased on juba valmis.

Tulistamist tuleb ette ka päeval, aga siis oodatakse enamasti ära, kuni OSCE patrull on positsioonidel ära käinud ja vaatlused teinud, ning püssid ja muu tehnika pannakse paukuma pärast nendel lahkumist. Mõlemad sõdivad pooled teavad, et teist korda nad samal päeval enam kontrollima ei tule.

Veendusin rindel, et praegusele patiseisule vaatamata on Ukraina üksuste vaim endiselt väga kõva. Ometi annab enamik endale aru, et sõdida tuleb veel väga kaua. Nagu ütleks üks 80. dessantbrigaadi sõdur kümme kilomeetrit Avdijivkast eemal asuvas Piskõs, sõlmis tema just viieaastase lepingu ning arvestab, et tal tuleb sõdida lepingu lõpuni.

Ka ohvitserid arvasid eranditult, et sõda jätkub pikka aega. «Ukraina peab kõigepealt majanduslikult ja poliitiliselt oluliselt tugevnema, tegema vajalikud reformid, siis saame alustada esialgu piiratud pealetungioperatsioone,» ütles üks ohvitser rindel.

Rindel on peaaegu kõik Ukraina sõdurid lepingulised, mobiliseerituid jääb järjest vähemaks. Nende palgatase on mitu korda kõrgem Ukraina keskmisest, aga samas riskivad nad ka iga päev eluga ning elavad suurema osa ajast välioludes, mis pole Ukraina armee praeguse varustamise juures kuigi kerge.

Rindel sõdiva sõduri palk koos kõigi lisatasudega jääb 12 000 grivna (400 euro) kanti. Brigaadikomandörist polkovniku palk koos rindetasudega on umbes 27 000 grivnat (915 eurot). Võrdluseks: keskmine palk Ukrainas jääb 5000 grvina (170 euro) kanti, ministri põhipalk on 16 000 grivnat (540 eurot) ja presidendil 28 000 grivnat (950 eurot).

Ukraina reformib oma nõukogulikku armeed sõja käigus. Ühe huvitava lähenemisena loodi hiljuti viies rindebrigaadis – kokku sõdib rindel Ukraina poolelt vähemalt 20 brigaadi –, igas üks näidispataljon.

Kogu brigaadist koguti kõik võimekamad lepingulised sõdurid ühte pataljoni, mis komplekteeriti täielikult. Seejärel saadeti pataljon kolmeks kuuks väljaõppele välisinstruktorite käe alla. Osa näidispataljone on juba rindel tagasi ning pidavat   tõepoolest efektiivsemalt sõdima.

Relvastuse kohta rääkisid Ukraina rindeohvitserid, et taparelvadega pole probleemi, neid on Ukrainal endalgi küllalt. Suurem probleem on endiselt muu varustusega, mille tarnimiseks pole Ukraina liitlastel mingeid piiranguid.

Väga suur puudus on nagu kaks-kolm aastat tagasigi korralikest sidevahenditest. Rindeüksused kasutavad siiani enamasti vanu, nõukogudeaegseid süsteeme. Puudu on aga ka luurevahendeid, sihtmärkide tuvastamise ja juhtimise süsteeme, samuti transpordi- ja sõdurite igapäevast varustust.

Tagasi üles