Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Gomeli muidusööjad: võõrtöölised, koduperenaised ja surnud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Leonid Sudalenko oma kontoris Gomelis. Täna on Sudalenko kutsutud kohtusse, kus talle määratakse administratiivkaristus 19. veebruaril sanktsioneerimata miitingul osalemise eest. Halvemal juhul mõistetakse talle kuni 15-päevane arest, paremal juhul rahatrahv. | FOTO: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja/ Scanpix

«Täiesti absurdne dekreet! Mu poeg oli 2015. aastal sõjaväes ja ka tema sai teate, et oli muidusööja, ning maksku riigile selle eest,» pahandas Gomeli ametiühingu juht Leonid Sudalenko.

Sudalenko on Valgevene ainus jurist, kes võitis meie mõistes riigi maksuameti vastu kohtuasja muidusööja staatuse tühistamiseks. Tema juurde läkski Postimees uurima, keda peab Valgevene autokraadist president Aljaksandr Lukašenka oma riigis muidusööjateks ja kellele tahab maksu määrata selle eest, et nad ei tee tööd.

Just presidendi nn muidusööjate dekreet on praeguste, Lukašenka 22-aastase valitsemisaja suurimate protestide põhjus.

9,5 miljoni elanikuga Valgevenes sai ligi pool miljonit inimest riigilt eelmise aasta lõpus «õnnekirja» – nii nimetavad kohalikud maksuametilt saabunud teateid inimeste logardlusest. See tähendab, et nad polnud 2015. aastal ametlikult töötanud ning peavad selle eest maksma ühekordse maksu riigi sotsiaalsete hüvede, näiteks arstiabi või korralike teede kasutamise eest.

Maksu suurus on 360 kohalikku rubla (180 eurot), mis maaregioonides on peaaegu võrdne tavalise kuupalgaga. Selle rahaga turgutaks Lukašenka juba kolmandat aastat languses olevat Valgevene majandust.

Valgevene raadio- ja elektroonikatööstuse töötajate sõltumatu ametiühingu kohaliku osakonna juhi Leonid Sudalenko sõnul moodustasid Valgevene suuruselt teises linnas, veidi üle poole miljoni elanikuga Gomelis, suurima osa «õnnekirjade» saajaist keskealised mehed, kes töötavad Venemaal. Venemaal käib võõrtööliseks erinevatel hinnangutel 700 000 kuni miljon valgevenelast.

«Siin pole neil lihtsalt tööd. Nad ütlevad, et oleksid nõus töötama siin väiksema palga eest kui Venemaal, kui ainult tööd leiaksid,» ütles Sudalenko.

Muidusööjate hulka arvas riik ka paljud lapsi kasvatavad koduperenaised. «Neil teenivad mehed hästi või siis on naiste palgad niivõrd väiksed, et peres on otsustatud, et parem hoolitsegu naine siis juba kodu ja laste eest ning mees töötab sellevõrra rohkem,» rääkis Sudalenko.

Palju oli maksunimekirjas ka noori, kõrgkooli lõpetanud spetsialiste, keda ei võeta kuhugi tööle, kuna neil pole kogemust.

«Siin käis üks õpetajaks õppinud 22-aastane tüdruk ja nuttis, et ükski kool ei võta teda Gomelis tööle, sest kõik nõuavad eelnevat õpetamiskogemust. Kuhu ta läheb, sest erakoole meil ju pole?» küsis Sudalenko. «Riigi jaoks on ta muidusööja.»

Samasse kategooriasse langesid ka ajateenistusest tulnud noormehed, kellel on samuti raske tööd leida. Riigi silmis olid nad jällegi muidusööjad. «Õnnekirju» said isegi surnud.

«Lukašenka surus oma dekreediga nurka palju tavalisi inimesi, kes peavad riigi nõuet ebaõiglaseks, sest nad hea meelega töötaksid, kui tööd oleks,» ütles Sudalenko. «See on Valgevene majanduse agoonia. Lukašenka püüab meeleheitlikult leida vahendeid, et kuidagi riigikassat täita, aga täiesti valest otsast.»

Pärast kolmandat nädalat proteste teatas president, et peatab aastaks muidusööjate dekreedi täideviimise.

Enne seda jõudis kuni 2006. aastani suure riigifirma Beltransgazi Gomeli haru juriidilist osakonda juhtinud Sudalenko võita ainukese muidusööja kohtuasja riigi vastu.

Esimene julge oli veebruaris 53-aastane Gomelhlebpromi endine insener ja Venemaal äriga tegelenud mees, kes tunnistas, et 2015. aastal ta ei töötanud, kuid tõestas, et maksis hulga makse. Võimud võtsidki oma nõude tagasi ning leidsid talle Gomelis töö valvurina ehitusel, kus ta saab üle kahe päeva tööl käies kuus 300 rubla (150 eurot). Kohalike jaoks on see juba päris hea palk.

«Seejärel hakkasid muidugi ka teised riigi vastu avaldusi esitama, aga kohtud teatasid siis, et sellised kaebused ei kuulu nende kompetentsi ja ühtegi avaldust enam vastu ei võetud. Võimud said aru, et nad peaksid kõik 470 000 välja saadetud nõuet tühistama,» oli Sudalenko veendunud.

Kokkuvõttes jõudis enne dekreedi peatamist muidusööja-maksu tasuda ligi 50 000 inimest ehk kümnendik nõude saajatest. Ülejäänutel polnud Sudalenko sõnul kas raha või ei maksnud nad põhimõtte pärast.

Nüüd aga keeldub riik maksjatele raha tagastamast põhjendusega, et dekreet peatati ajutiselt ning juba makstud summat arvestatakse järgmise aasta eest. Sudalenko peab seda absurdseks ja on ühe naisterahva esindajana juba maksuameti vastu kohtusse läinud, et raha tagasi saamiseks pretsedent luua.

Ametlik tööpuudus on Valgevenes peaaegu olematu. Sama olematu on ka ametlik töötu abiraha – 24 rubla (12 eurot). Varjatud tööpuudus on aga palju suurem.

Gomelis kohtus Postimees kohalikus rasvatehases (toodab peamiselt majoneesi ja seepi) töötavate inimestega, kes rääkisid, et tootmine seisab suurema osa ajast ning nende põhitöö on tehase tohutu territooriumi koristamine ja värvimine. Palk on küll oluliselt langenud – töölised väitsid, et saavad praegu keskmiselt 200 rubla (100 eurot) kuus –, kuid ära minna ei taha keegi, sest esiteks kardavad nad muidusööjate hulka sattuda ja teiseks pole ka uut tööd leida.

Gomeli paarikümnest ettevõttest pidid enam-vähem täiskoormusel töötama vaid mõned. Linna suurim ettevõte, 17 000 töötajaga Gomselmaš, mis toodab kombaine ja muud põllumajandustehnikat, sisuliselt seisab samuti, kuid töölistele makstakse ikkagi palka.

«Olukord, kus tööd ei ole, ei saa enam kaua kesta, aga riik käsib siiski palka maksta. Valgevenes on majandus endiselt täiesti reformimata,» ütles Sudalenko. «Inimesed kardavad kaotada sedagi madalapalgalist tööd, mis neil on. Meie miitingule veebruaris tuli välja 3000 inimest, mis on tegelikult vähe. Järelikult on ülejäänutel veel leib ja vorst laual. Välja tulevad need, kel pole enam midagi kaotada.»

Tagasi üles