/nginx/o/2017/10/21/7237445t1hc8e3.jpg)
Alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal on välismeedia pilgud olnud korduvalt suunatud Narvale. Enamasti tullakse tagasi teadmisega, et vene kultuuri armastusele vaatamata keegi lahkulöömist ei soovi. Küll aga nähakse Eesti-Vene piiril asju teistmoodi kui lääne pool.
«Eesti uudised ei peegelda tihti valitsuse ega kohalike inimeste seisukohtasid. Uudised pannakse paika Eesti rahvuslaste poolt, kellel on vaid 10 protsenti parlamendikohtadest, aga kes provotseerivad oma avaldustega mingitest teemadest kirjutama» sõnab Narva abilinnapea Vladimir Izotov. «Ma võin kindlalt öelda, et 99 protsenti Narva elanikkonnast ei soovi Eestist lahkuda. Neil on niigi palju probleeme.»
Izotov vihjas loomulikult Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale, millel Narvas erilist toetajaskonda ei ole. Narvas valitsevad parteid, mis lubavad toetada venekeelset elanikkonda.
Tegelikult ei usu Narva Vabariigi tekkimist isegi marurahvuslased, kes ootavad igal hetkel põõsast Vene tankide ilmumist.
Tõsi, taasiseseisvuse alguses oli säärane mõte õhus - luua autonoomne venekeelne vabariik, millel oleks õigus venekeelsele elanikkonnale kahjulikke otsuseid vetostada. Kuid pärast 1993. aasta referendumit on selle mõtte koht vaid muuseumiseinte vahel.
Autonoomiapooldajad väitsid toona, et olid saanud rahvahääletusel enamuse, kuid referendumit ei tunnistanud ei Eesti ega Venemaa, kelle toetusele kõige rohkem loodeti.
«Me usume, et Vene invastioon võib juhtuda ükskõik kus piiril, kuid Ida-Virumaa elanikud ei toetaks seda,» arvab Eesti Iseseisvuspartei liige Martin Kummets. «Paljudel neist on pered teisel pool piiri ja nad teavad väga hästi, et elu on siin parem. Ja pealegi ei tunnusta keegi Krimmi ja Donbassi referendumite tulemust.»
Vene kogukonna häälekandja Projekt Baltija juht Aleksander Kornilov on üks Eesti rahvuslaste suurimaid oponente. Baltijast leiab infot venekeelsete kultuurisündmuste ja Teise maailmasõja veteranide mälestusürituste kohta, samuti pakub see laia variatsiooni kriitikat Euroopa Liidu suunas ning hoiab inimesi jooksvalt kursis Kataloonia iseseisvuspüüete edusammudega.
Kornilov on veendunud, et Eesti valitsus hoiab vene elanikkonna tõttu meelega Ida-Virumaad alarahastatuna ja teeb sellega oma suurima vea.
Erinevalt Eesti patriootidele usub venekeelne ajakirjanik, et Narva võib ühel hetkel Eestist eralduda. «Tänapäeva maailmas on kõik võimalik. Tuleb vaadata vaid Suurbritannia ja Hispaania poole. Ja arvestades keskvalitsuse negatiivset suhtumist meie piirkonda ei oska keegi öelda, mis võib juhtuda.»
/nginx/o/2017/10/21/7237443t1h6548.jpg)
Viimastel valimistel said esmakordselt hääletada ka 16-aastased kodanikud. 17 aasta vanune narvalane Aleksei arvab, et tegu on olulise sammuga, kuna õpetab noortele vastutust. Tegusal noormehel on kavas minna õppima Tallinnasse, kuid vähemalt esialgu kavatseb ta ka kodukanti naasta.
Küsimusele, kas ta tunneb etnilise venelasena Euroopa Liidus elades Venemaaga sidet, vastab Aleksei: «Vene kultuuriga küll. Aga mitte riigiga. See kõlab ilmselt ebaviisakalt, aga seal on kõik teistmoodi. Kõik reklaamitahvlid teede ääres ja majadel. Kui saabuda Venemaale ja vaadata neid käestlastud külasid. Inimesed on teistsugused: kurvad ja pahurad.»
Öösiti on Narvas avatud vaid valuutavahetuspunktid, lillekioskid ja kasiinod, mille ees taksojuhtid vintis kundesid ootavad. Teiselt poolt piiri Ivangorodist pärit florist Zlata ja tema abikaasa Sergei kurdavad oma kurba saatust.
«Meil oli enne palju parem elujärg. Näiteks oli kalatöötlustsehh väga prestiižne koht, kus töötada,» sõnas Zlata. «Kuid kõik see kadus üleöö ja nüüd on alles vaid toidupoed ja apteegid.»
Toidukauplustes ja apteekides ei ole midagi juhuslikku - need on suunatud suuresti jõukamatele Eesti elanikele, kes käivad üle piiri odavaid ravimeid, alkoholi ja tubakat ostmas.
Kuid äri käib ka teistpidi - siiapoole tullakse ostma kallist juustu, mis on sanktsioonide tõttu Venemaal keelatud, lõhet ja teise ringi riideid.
Sergei, kas on ise terve elu ausat tööd teinud, saab aru ka päevavarastest - nagu Ivangorodis, on ka Narvas kõik suuremad tehased suletud, ükski firma neid aga asendama ei ole tulnud.
«Ma arvan, et Eesti võimud rikuvad Narva ära,» lausub Sergei. «Tead, mis ma arvan? Tulevikus on siin ainult NATO baas, ei midagi muud. Ainult selle jaoks neil seda linna vaja ongi.»
Vene ja Eesti poole erinevast käekäigust annab aimu rahva seas folklooriks muutunud lugu: nii Vene kui Eesti poolel algas tolliputkade ehitus samal ajal, kuid sel ajal kui Eesti ametnikud on oma uutes tööruumides juba kaks aastat sees viibinud, ootavad venelased endiselt maja avamist.
Piirihooldusega tegelev Rosgranstroi lubas augustis, et kuu aja pärast on kaks Ivangorodi tolliputkat töövalmis. Nüüd on juba oktoobri lõpp ja inimesed jalutavad endiselt põõsaste vahelt vanade tolliputkade juurde.
Hoolimata kõigist probleemidest ja puudustest panevad sellised pisiasjad narvalasi oma riiki natuke rohkem armastama.