Kui Poola president on surmanuhtluse pooldaja, ei tähenda see, et ta pakub ametlikult selle taastamist. See, et Poola kirikud on pühapäevahommikuti rahvast täis, ei pea häirima ilmalikku ühiskonda.
Tomasz Chłoń: Austagem üksteise saavutusi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töötades 1990ndatel Helsingis, avaldasin sealses ajalehes Ilta-Sanomat artikli «Kas Ida-Euroopa on üleni hall?».
Mõtlesin selle all Lääne ajakirjanduses osa Ida-Euroopa riikide kulunud stereotüüpide põhjal kujundatavat mainet, mille pärast inimestel, kes pole kunagi neid riike külastanud, tekkis ettekujutus, et selles piirkonnas käivad karud lausa mööda tänavaid ringi ning transiit läbi bandiite täis teid nõuab julgust jne.
Kümne aasta jooksul on negatiivne eelarvamus muutunud. Kuid ajakirjanduse soosingus ei olda kaua. Mõni aeg tagasi algas intrigeeriv infolaine Poola kohta. Ajaliselt langeb see kokku valitsuse vahetumise ja parempoolsete võimuletulekuga.
Siinkohal võib lühidalt meelde tuletada peamised «patud»: vennad Kaczynskid olevat monopoliseerinud võimu (huvitav, mida arvavad sellest Kennedy ja Bushide klannid USAs), soovitanud taastada surmanuhtluse, Poolas (nagu ka teistes Ida-Euroopa riikides) olevat laienenud homofoobia. Euroskepsisest ja rahvuslikust egoismist ei hakka pikemalt rääkima, sest olen sel teemal Eesti meediale juba esinenud.
Kui Poola president on surmanuhtluse pooldaja, ei tähenda see, et ta pakub ametlikult selle taastamist. See, et Poola kirikud on pühapäevahommikuti rahvast täis, ei pea häirima ilmalikku ühiskonda, vaid tekitama rahulolutunnet usuühtsuses osalemisest, sest poolakad jäid rahvana püsima suurel määral just tänu katoliku kirikule.
Kui enamik minu kaasmaalasi ei aktsepteeri laste adopteerimist homoseksuaalsete paaride poolt, ei saa seda võtta diskrimineerimisena. Äärmused vabaduse olemuse tõlgendamisel viivad sellise absurdini nagu näiteks pedofiilide parteide asutamine.
Me ei peagi kõike nägema läbi identsete prillide, kuid samas ärme vaata teineteise poole viltu. Tihti suured üleilmsed infoagentuurid ja meediakontsernid kujundavad maailmapilti ja kohalike kanalite vahendusel jõuab see ühiskonda.
See visioon on universum iseendas tegelik ja väljamõeldud korraga, kus välismaad kujutatakse kui probleemide, konfliktide, vägivalla ja sõdade kohta. Samas sõjakonfliktid puudutavad vahetult umbes ühte protsenti maailma elanikkonnast. See ei tähenda muidugi, et pole põhjust neist kirjutada ja teha teatavaks nende ohjeldamise vajadust.
Pööran tähelepanu asjaolu, et Poola nagu Eestigi saatis oma sõjaväelasi Balkanile, Iraaki ja Afganistani. Meil on ka umbes 200 sõjaväelast Lähis-Idas ja 130 Kongos. Militaarsetes missioonides välismaal saame üha rohkem osaleda tänu meie majanduskasvule ja elluviidud reformidele.
Austagem siis teineteise saavutusi, pannes neid tähele, ja ärgem kujutagem liiga mustades värvides puudusi, mis on kohati näilised. Tallinna tänavatel ei jaluta karud ja mööda Varssavit ei sõida taluvankrid. Maailm meie Euroopa osas ei ole ammu enam hall.