Protestijad ei näe praegusele valitsusele alternatiivi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Nigar Göksel

FOTO: Erakogu

Hoolimata juba kevadel alanud valitsusvastastest protestidest on peaminister Recep Tayyip Erdoğani Õigluse ja Arengu Erakonna (AKP) positsioon Türgis tugev, sest rahvas ei näe tema parteile alternatiive, ütles ajakirja Turkish Policy peatoimetaja ja Marshall Fundi kaasautor Nigar Göksel Riia konverentsi ajal Postimehele antud intervjuus.

Millalgi hiljuti on NATO kodulehele tekkinud ilmselgelt Süürias toimuvaga seotud värviline bänner selle kohta, et allianss toetab Türgit. Kuivõrd hirmul teie rahvas siis on?

Just tuli välja German Marshall Fundi uuring, mille kohaselt on 72 protsenti türklastest Süürias sekkumise vastu. See on üsna üllatav, arvestades, et peaminister Erdoğani kõneleb tugevalt sekkumise eest. Tõenäoliselt on lõhe avaliku arvamuse ja peaministri seisukohtade vahel esimest korda nii suur.

Tundub, et türklased on hakanud aduma oma haavatavust seoses Ankara viimaste aastate vastandumise poliitikaga. Meil on nüüd probleeme Moskva, Teherani, Damaskuse, Bagdadi, Liibanoni ja Egiptusega – kõigi naabritega, kellega meil varem oli null probleemi. Ja kõik need riigid võivad türklastele probleeme tekitada nii Türgis kui meie naabruses.

Paistab, et me tunneme end haavatavatena nii majanduslikult kui ka julgeoleku mõttes. Näiteks on meil palju ärimehi, kes on saanud rikkaks neis maades äri tehes. Näiteks on meil Liibanonis röövitud Turkish Airlinesi piloodid ja Türgi ajakirjanikke on vahistatud Egiptuses.

Türgi kodanik olemine tundub nüüd ohtlikuna mitte ainult naabermaades, vaid ka Türgis endas. Julgeolekuriskid pole kasvanud mitte ainult piirialadel, vaid ka mujal. Näiteks on hirm, et Ankara tekitatud probleemid võivad kaasa tuua pommiplahvatusi.

Mis NATOsse puutub, siis on olnud küsitlusi, mis näitavad, et türklaste usaldus selle vastu, et allianss neile julgeolekut pakub, on viimastel aastatel märkimisväärselt kukkunud. Sellel on mitmeid põhjuseid. Kuigi otseselt pole see reaalsusega seotud, tõlgendub Euroopa Liidu poliitika Türgi osas – diskrimineerimine ja eelarvamused – türklaste mõtlemises lääne ja ka NATO suhtumiseks.

Arusaam, et lääs ei astuks ohu korral Türgi eest välja, on suhteliselt levinud. See on seotud ka valitsuse tegevusega: Ankara retoorika pole rõhutanud NATO olulisust Türgi jaoks, pigem on see olnud kriitiline.

Kuidas on Türgi ja USA läbisaamisega?

Üllataval kombel mõjutas Barack Obama presidendiks valimine Türgi avalikku arvamust vähem kui ELi oma. Hinnang USA-le muutus mitmel pool maailmas väga madalaks George W. Bushi administratsiooni ajal. ELis see tõusis koos Obama valimisega märkimisväärselt, Türgis aga mitte nii väga.

Erdoğani ja Obama suhted on alates 2009. aastast olnud enamasti head, eriti selles, mis puudutab Türgi rolli teda ümbritsevas piirkonnas. Aga on see muutnud ka türgi avalikku arvamust Ameerika osas? Mitte ilmtingimata.

Viimasel ajal oleme näinud ka Obama ja Erdoğani suhete lõdvenemist. Mulle tundub, et Washingtonis küsitakse, kas Ankarat pole ehk liiga palju usaldatud. Muret on valmistanud demokraatiaprobleemid Türgis, samuti saavutused, mis Türgil ette näidata on – ta rääkis väga ambitsioonikalt oma piirkondlikust rollist, kuidas ta suudab erinevaid osapooli lepitada, üritas tuua Moslemi Vennaskonda mõõdukamale positsioonile jne.

Kui rääkida kriitilistest kohtadest, kus Türgit usaldati, näeb, et need lubadused ei teostunud. Näiteks Egiptuse põhiseaduse koostamist ei suutnud Türgi tüürida suunas, mis paneks liberaalid, kohalikud vähemused ja lääne end kindlamalt tundma. Või näiteks paar aastat tagasi oli eesmärk mõjutada Bashar Assadit reforme tegema – seda ei juhtunud. Mida Türgi õieti on ära teha suutnud? Võrreldes retoorika ja ootustega, eriti mitte midagi.

Lõppkokkuvõttes on Türgi muidugi ikka USA jaoks partner, NATO liitlane, jätkuvalt oluline «Araabia tänava» mõjutamise juures, kuid mitte enam niisugusel määral kui mõned aastad tagasi.

Keda süüdistada: muutusi ümbritsevas keskkonnas või Erdoğani valitsuse valearvestusi?

Kui rääkida Araabia kevadest ja Lähis-Idast, tegid kõik valearvestusi. Ei saa öelda, et mõni teine riik saavutas edu seal, kus Türgi seda ei suutnud. Keegi ei saavutanud edu.

Erinevus on selles, et Türgi presenteeris end kui riiki, kes suudab midagi ära teha ja paigutas end omaette liigasse. Mulle tundub, et selles oli oma osa naiivsusel. Türgi ei suutnud oma eesmärke täita, võib-olla osad neist olid ka ebarealistlikud, mõningaid osalisi tõlgendati valesti ja mõningaid väljakutseid alahinnati.

Türgi reklaamis end riigina, kes suudab piirkondlikest erimeelsustest üle saada, aga lõpuks ei saanud ning takerdus piirkonna lõhestumisse. Šiiidi-sunniidi erisuse ületamine? Ma ei tea, võib-olla see võinuks toimida, aga lõpptulemusena nähakse Türgit sunniitide ja Moslemi Vennaskonna toetajana, mis seab nad loomulikult vastasseisu teistega Lähis-Idas ning vähendab Türgi võimalusi vahesid ületada, neid nähakse ühena sunniitide poolel.

Aga kui vaadata tagasi, kas see oli Ankarast ikka hea mõte pakkuda abi Süüria mässulistele ja olla nii selgelt ühel poolel?

Minu arvates mindi liiga kaugele. Võib võtta printsipiaalse moraalse Bashar Assadi vastase seisukoha minemata nii kaugele kui Türgi läks. Eriti kui sa pole päris kindel, kas Assad läheb või jääb, ega ka opositsioonijõudude mandaadis. Grupid, keda Türgi Süürias toetab, ei esinda ka neid kõrgeid väärtusi, mille eest Türgi peaks seisma – vägivallatust ja demokraatlikkust. Võib-olla pisut ettevaatlikkust kulunuks ära.

Juba kevadel puhkesid teil valitsusvastased meeleavaldused. Kuivõrd paistab praegu aga mingisugust alternatiivi AKP-le?

Poliitikamaastikul ei paista praegu erakonda, mis võiks rahuldada Erdoğani-vastaste soove. Mõned opositsiooniparteid üritasid meeleavaldusi enda toetuse tõstmiseks ära kasutada, aga demonstrandid lükkasid ka nemad tagasi, öeldes, et kuigi meil on teatud demokraatlikke nõudmisi ja probleeme valitsusega, ei tähenda see, et me teid tahaksime.

Peamine opositsioonierakond (Türgi Vabariiklik Rahvaerakond, CHP ehk rahvapäraselt nende asutaja Kemal Atatürgi järgi kemalistid, toim) polnud tegelikult meeleavaldustele teretulnud.

Praegu näeme erinevat sorti oponente, kes pole ilmtingimata seotud mõne parteiga. Üle riigi on asutatud foorumeid, kus rahvas tuleb kokku ja üritab omavahel arutada oma probleeme ja lahendusi olemata seotud ühegi parteiga. Teatud mõttes on see tugevus, osaliselt aga ka puudujääk – kuidas muutuvad need arutelud häälteks ja valimistulemusteks, pole selge.

Kui rääkida poliitilisest võistlusest, on AKP-l (Erdoğani juhitaval Õigluse ja Arengu parteil, toim) jätkuvalt tugev positsioon.

Mis õieti kemalistidega juhtus? Nad olid ju vabariigi rajaja enda asutatud partei, mis püsis aastaid tugevana.

Teatud mõttes ei suutnud nad kohanduda muutuva aja ja ühiskonnaga: konservatiivse keskklassi kasvu ning nende uute vajaduste ja nõudmistega. Nad ei jõudnud ühiskonnale järele.

Mulle tundub, et üheks põhjuseks selle taga võisid olla kõik need sõjaväelised sekkumised (rida sõjaväelisi riigipöördeid ja riigipöördekatseid, mis Türgis 20. sajandi teises pooles toimusid, toim), mis astusid vahele poliitilise kultuuri arengule ja viinuks CHP taas ühendusse rahvaga. Alati valitses kindlus, et kui asjad halvaks lähevad, astub sõjavägi niikuinii vahele. See teatud mõttes pärssis poliitilise konkurentsi arengut ja loomulikku evolutsiooni.

CHP on end praeguseks üsna palju uuendanud, aga partei sees on lõhed. Seal on uus meeskond, kes on progressiivsem ja liberaalsem ning suudab ületada mõningasi kemalismi vanu tabusid, aga seal on ka inimesi, kes pole muutusteks valmis.

AKP – ja teatud määral oli see vajalik – dekonstrueeris kemalistliku mudeli, seadis küsimuse alla nende tabud. Küsimus on selles, millega AKP vabariikliku ideoloogia asendas. Riik vajab visiooni. ELi astumine oli iseenesest visioon, kui see hakkas hägustuma, vajasid nad uut rahvuslikku ideed. See langes kokku Araabia kevade ajaga, AKP-l olid juba tugevad poliitilise islami tendentsid, mistap religioon, uue Otomani ajastu idee, islam, kui ühendav identiteet on kerkinud järjest enam esile.

Oleks meil tugevam opositsioon, kes suudaks luua alternatiivse visiooni, poleks see nii murettekitav. Riigis võib olla võistlevaid visioone, mida esindavad erinevad parteid. Aga kui ühe erakonna kätte on koondunud nii palju võimu, hakkab see muutuma pisut murettekitavaks. Teatud ususümboleist on saanud valitsusele lojaalne olemise sümbolid, mis tekitavad riigis pingeid.

Kas teie tunnete, et sekularism on löögi all?

Mulle tundub, et pikki aastaid hinnati seda ohtu üle ja sellega põhjendati tugevamalt usuga seotud moslemite diskrimineerimist. Nüüd on pendel liikunud teise otsa. Sekularistidega võrdseks saamine on muutunud selleks, et sekulariste marginaliseeritakse.

Ma ei karda, et šariaat jõuab Türki. Ei jõua. Aga konservatiivsete «heade moslemite» eelistamine on reaalsus, milles me elame. Kui me lisame selle, et riigiametis domineerivad ühe poliitilise jõu esindajad, tekib teatav usu pealesurumise tunne. Teistsuguseid tolereeritakse, kuid nad pole teretulnud poliitiliste protsesside juurde ega türgi identiteeti formuleerima.

Minu arvates pole küsimus mitte niivõrd islamis, kuivõrd võimu liigselt ühe partei kätte koondamises.

Kuivõrd on AKP lõpuks suutnud Türgi sõjaväe tsiviilkontrolli alla võtta?

Selle korrektsiooni tegemine oli tõesti vajalik ja nüüdseks on see toimunud. Tõsi, see on toimunud kaunis inetul moel. Seda pole tehtud mitte veenmise ja reformide, vaid kohtulahingute ja vastasseisude abil. Aga tuleb au anda sellele, et sõjavägi ei kujuta enam valitsusele ohtu.

Samas pole aga riigis paigas kontrolli ja tasakaalustatust erinevate võimuharude vahel. AKP võimu piiraja poleks kunagi pidanud olema sõjavägi, vaid poliitiline kultuur ja institutsioonid. Nende korraldamine pidanuks olema AKP töö, aga milline erakond tahab kehtestada kontrolli iseenda üle? See pole loomulik poliitiline instinkt.

Me tegelesime ELi reformidega, aga valisime neid, mis ei piiranud võimu. Meie ülesannete nimekirjast on ära tehtud enamik neist, mis valitsusele kasulikud on, mitte neid, mis nende võimu piiraksid.

Tagasi üles