Saksa meedia kirjutas «Kullimängu» keelamise puhul tsensuurist, mitte šokist Vaata pahameelt tekitanud videot!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Poola kunstniku Artur Żmijewski videos «Berek» («Kullimäng») näeb seda, kuidas rühm alasti inimesi mängib natside kunagises koonduslaagris kulli. Teos on Saksamaal mõistetavalt palju furoori põhjustanud, kuid üheselt seda ära keelatud samas samuti pole.

2011. aasta septembrist kuni 2012. aasta jaanuarini sai Berliinis Martin-Gropius-Bau muuseumis vaadata näitust «Külg külje kõrval. Poola-Saksamaa. Tuhat aastat kunsti ja ajalugu».  Algselt pidi seal näidatama ka «Kullimängu», kuid muuseumi direktor Gereon Sievernich süüdistas Żmijewskit selles, et too ei austa holokausti ohvrite väärikust ja käskis teose väljapanekust eemaldada. Ärakeelamise eel  kirjutas Saksa pressiagentuur (dpa), et paljud näitusekülastajad, kelle hulgas oli juute, väljendasid filmi üle üllatust. Muuseumipoolne käik tõi kaasa ka ülemaailmse kunstikriitikute assotsiatsiooni (AICA) protestikirja, mille autorid käsitasid toimunut kunstniku sõnavabaduse piiramisena.

Saksa väljaanne Welt kirjutas 2011. aasta novembris, et skandaalis on ainult kaotajad, eriti andis toimunu hoobi huvitavale näitusele. «Kaasaegse kunsti kvaliteedi üle vaielda on mõttetu,» tõdes ajaleht.

«Juhtum on kurb, sest video pole kindlasti õuduse äratamiseks, vaid tegeleb väga drastilisel viisil keha ja kohtade mäletamisega. Selle poolest ongi Zmijewski tuntud,» kirjutas toona väljaanne Tagesspiegel.

«Sievernich ei paista mõistvat, et tsenseerimisaktid kahjustavad alati elusolijate väärikust. Ta teeskleb end tõde teadvat ja kehtestab debati lubamise asemel tõena oma nägemuse asjadest,» kommenteeris Żmijewski toimunut.

Vastuolulist teost sai aga juba 2012. aastal Berliinis uuesti näha, kui seal toimus 7. Berliini biennaal, mille kuraatoriks oli Żmijewski.  «Kullimäng» on tema sõnul teos ajaloo osast, mida koheldakse puutumatuna ning ülemäära valulikest mälestustest, mille puhul selle ajaloosündmuse avalikust mälestamisest ei piisa. «Mõrvatud inimesed on ohvrid, kuid meie, elusolevad, oleme seda samuti. Ja sellistena on meil vaja mingisugust teraapiat, et me saaks luua sümboolse alternatiivi; surnud kehade asemel näha elu ja naeru. «Berek» on sellest, kuidas tegeleda brutaalse ajalooga ja töötada pealesurutud mäletamisviisiga,» kommenteeris Żmijewski 7. Berliini biennaali pressitekstis.

Kunstnikule saatis vastuolude puhkedes omapoolse kommentaari ka antropoloog Joanna Tokarska-Bakir, kelle hinnangul oli huvitav, et vana video niivõrd plahvatuslikke tagajärgesid kaasa toob. «Ma rõhutaks, et see on viis holokaustikitši murdmiseks – seda esitatakse mäletamise kaitsjana, kuigi samal ajal see mäletamine hävitatud, kindlustades selle, et holokaust jääb vaid juudi teemaks,» kirjutas Tokarska-Bakir. Ta lisas, et ohvritel pole avaliku debati pidamise ainuõigust.

«Kullimängu» saab vaadata siit: http://www.welt.de/videos/kultur_original/article13691634/Umstrittenes-Kunstvideo-zeigt-Tanz-in-einer-Gaskammer.html

Tagasi üles