Montenegro seisab teelahkmel Venemaa ja NATO vahel

Jure Brankovič
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeleavaldajad tunamullu Montenegro pealinnas Podgoricas. Mitte kõik sealsed elanikud ei poolda NATOt.
Meeleavaldajad tunamullu Montenegro pealinnas Podgoricas. Mitte kõik sealsed elanikud ei poolda NATOt. Foto: SAVO PRELEVIC/AFP/Scanpix

«Veel üks riik ratifitseerib meie NATO liikmesuse. Seekord on see Kanada,» kuulutavad lehepealkirjad Montenegros. Meeleolud on nagu 1990. aastate alguses, kui Nõukogude Liidust ja Jugoslaaviast äsja eraldunud riigid hõiskasid iga uue rahvusvahelise tunnustuse peale. Isegi siis, kui see tuli nii tillukeselt riigilt nagu San Marino.

Rõõmustamine iga säärase toetusavalduse peale pole ainuke sarnasus protsessiga, mis 25 aastat tagasi juba kord läbi elatud. Praegu käivad taustal veel mitmesugused sepitsused, millega kaasneb lausa filmilikke ootamatusi.

Rahvusvaheline arusaam asjade käigust on lihtne. Kui Montenegro ühineb NATOga, saab organisatsioon viimaks kogu Vahemere ranniku värvida siniseks – alates Gibraltarist ja lõpetades Süüriaga. Venemaa laevastik lõigatakse ära Montenegros asuvast Bari sadamast, ühest tema viimastest merebaasidest soojemates vetes. Serbia kui viimane NATOsse mitte kuuluv riik Ida-Euroopas piiratakse ühenduse poolt sisse. Ümberkaudsed riigid on NATO vägedesid täis – näiteks Kosovo ja Bosnia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles