Alustaksime kõigepealt sõnavabadusest. Kuidas te hindate praegust sõnavabaduse olukorda USAs?

Sõnavabaduse ametlik kaitse Ühendriikides on kogu maailmas ainulaadne. Teistes riikides sellist kaitset ei ole – Prantsusmaal võib näiteks inimest süüdistada ajaloo võltsimise kuriteos. Aga Ühendriikides on sõnavabadusel tugev garantii. Teiselt poolt peab siin siiski olema palju ettevaatlikum, ja see puudutab ka ajakirjandusvabadust.

Üks suuremaid ajakirjanduskriitikuid A. J. Liebling märkis juba aastate eest, et ajakirjandusvabadus tähendab sada miljonit dollarit omava isiku vabadust teha oma ajaleht. Kuid on tingimused, mis piiravad nii ajakirjandus- kui ka sõnavabadust – need on varalised tingimused. Ja need piirangud on väga ranged.

Nii et jah, on olemas formaalne sõnavabaduse garantii, mis on väga tähtis. Teiselt poolt on nende õiguste teostamine väga piiratud mitme tingimuse tõttu – majanduslikud, varalised ja muud.

See on õige intrigeeriv, et hoolimata õiguslikust alusest on avalik valdkond ometi piiratud.

See on piiratud samamoodi, nagu on piiratud õigus olla ajalehe omanik. Mul ei ole käepärast sadat miljonit dollarit, sestap ma ei loogi ajalehte. Aga mul on õigus seda teha.

Kui ma ütlen, et Nürnbergi standardite järgi tuleks George Bush ja Condoleezza Rice üles puua, siis ei saa mind selle eest karistada. See on väga tähtis vabadus. Enamikus maailma riikides mul sellist vabadust ei ole.

20. sajandi lõpu üks suuremaid kuritegusid olid Iraagi-vastased sanktsioonid. Tugevad riigid ei uuri kunagi omaenda kuritegusid, seepärast ei tea me iial nende üksikasju. Uuritakse ainult vallutatud ja nõrkade riikide kuritegusid. Aga üsna tõene tundub, et sanktsioonide tõttu võis hukkuda vahest isegi miljon inimest, imikute suremus kasvas sanktsioonide ajal pea kaks korda. See on sadade tuhandete laste massimõrv. Nojah, oli ka inimesi, kes sellest kõnelesid, näiteks kunagine programmi «Nafta toidu vastu» juht Hans von Sponeck. Ta kirjutas raamatu pealkirjaga «Teistsugune sõda» (The Different Kind of War), milles rääkis põhjalikult USA–Briti, see tähendab Clintoni ja Blairi sanktsioonirežiimi genotsiidi aspektist. See raamat ilmus, selle ilmumist ei saanud takistada, aga Ameerika ja Briti ajakirjanduses ei ilmunud selle kohta sõnakestki.

Te kirjutasite kunagi, et ajakirjanduses valitseb anglo-ameerika diskursus. Kas võiksite seletada, mida te sellega mõtlete?

Ma mõtlen seda, et Ühendriigid on nagu iga teine riik läbi ajaloo: poliitika ja doktriin on valdavalt kitsa ringkonna, privilegeeritud inimeste pärusmaa. Neil ei ole vähimatki soovi oma ideid avalikustada. Tegelikult arutas selle üle juba George Orwell, ta ei öelnud küll palju, aga kõik, mida ta ütles, oli täpne.

Ma olen kindel, et te olete lugenud «Loomade farmi», aga pea keegi ei ole lugenud «Loomade farmi» sissejuhatust, sest seda ei ole avaldatud. See leiti hiljem Orwelli avaldamata materjalide seast. Sissejuhatus ütleb, et «Loomade farm» on, loomulikult, satiir totalitaarse stalinistliku koletise pihta, seda teavad ju kõik. Aga ta ütles ka, et vabal Inglismaal ei ole asjad sugugi väga teistmoodi: «Ebapopulaarseid ideid võib lämmatada jõudu kasutamata.»

Kuidas on see võimalik vabal Inglismaal? Tema sõnul peitub üks põhjus selles, et ajakirjandus kuulub jõukatele inimestele, kel on igati põhjust soovida, et teatud ideid ei öeldaks välja. Teine põhjus, mis minu arvates on veel tähtsam, peitub selles, et kui sul on hea haridus, sa lähed Oxfordi või Cambridge’i ja nii edasi, siis sulle süstitakse teadmine, et on teatavad asjad, millest ei räägita, millest õieti isegi ei mõelda. See on osa heast haridusest.

Sind harjutatakse omamoodi instinktiivselt aru saama, et on asju, millest lihtsalt ei mõelda. Et kuritegude puhul sa ei mõtle, mille eest sa vastutust kannad. Neid ei ole olemas.

Mis teie arvates juhtuks, kui see teave kuritegude kohta jõuaks lõpuks siiski ulatuslikult ajakirjandusse? Millise reaktsiooni see kaasa tooks?

Vaadake praegust diskussiooni Iraagi-teemal. On olemas avalik vastuseis sõjale. Aga lugege kriitikat, kuulake kandidaate. Kas Iraagi sõda kritiseeritakse sellepärast, et teisele maale sissetungimine ja selle hävitamine on sõjakuritegu? Ei. Hoopis sellepärast, et see maksab meile liiga palju. Ja pange tähele, et kui Ameerika ohvrid hakkavad vähenema, väheneb ka diskussioon. Sest ainuke kriitika ongi see, et see läheb meile liiga palju maksma.

Milliseid muudatusi oodatakse Barack Obamalt?

Barack Obama ja tema taga seisjad on loonud teatava kuvandi, nagu oleks ta tühi leht. Sinna võib kirjutada, mida hing soovib. Kui vaadata kampaaniat, siis ta on meeldiv mees, vaatab sulle otse silma, tundub olevat aus – ta tähendab muutust, lootust, ühtsust. Nii et võid võtta selle tühja lehe ja kirjutada sinna, mida soovid. See ongi kampaania eesmärk.

See kehtib üldse Ühendriikide valimiste kohta. Valimisi korraldab avalikkussuhete tööstus, seesama, mis müüb televisiooni kaudu hambapastat ja tervendavaid ravimeid, nii et nad turustavad kandidaate samamoodi nagu olmekaupu.

Kõik teavad, et telereklaamist ei saa mingit teavet. Kui näed GMi auto reklaami, ei saa sa midagi teada auto kohta. Põhjus on selles, et ärimaailm põlastab turgu. Turu aluseks peaks põhimõtteliselt olema teadlikud tarbijad, kes langetavad mõistuspäraseid otsuseid. Ja see on nüüd küll viimane asi, mida nad tahavad. Nemad tahavad hoopis üheülbalisi tarbijaid, kes langetavad irratsionaal-seid otsuseid. Nad kulutavad sellele aastas sadu miljardeid. Samamoodi müüakse kandidaate.

Niisiis on valijad tarbijad?

Valijaskond on tarbijad. Avalikkussuhete tööstus ja parteide juhtkonnad püüavad müüa neile toodet. Sellel, et nad ei taha näha mõistuspäraseid otsuseid langetavaid tarbijaid, on oma põhjused. Ameerika avalikku arvamust uuritakse väga põhjalikult ja me teame selle kohta päris palju. Selgub, et mõlemad parteid on põhiteemade osas sootuks teisel arvamusel kui inimesed. Seepärast on mõttekas jätta teemad tagaplaanile ja keskenduda isikutele. Nad nimetavad seda isiksuse loomuseks.

Ta on kena inimene, ega te ei tahaks temaga baari minna jne. Ja need ongi peateemad. Ühendriikide inimeste kõige tähtsam kodumaine probleem on pikka aega olnud tervishoiusüsteem, mis kujutab endast täielikku katastroofi. Tervishoiukulud inimese kohta on kaks korda suuremad kui teistes tööstusriikides. Ühendriikide andmed on kohati kõige hullemad. Imikute suremus on võrreldav Malaisiaga. Kümned miljonid ei kuulu üldse süsteemi. Selle põhjus pole sugugi hämar: tegemist on erastatud süsteemiga.

Erastamine on äärmiselt vähetõhus. See toob kaasa bürokraatia, järelevalve, kontrolli ja hiiglaslikud halduskulud. Avalike süsteemide halduskulud moodustavad vaid murdosa erastatud süsteemide omast. Niisiis on meie erastatud süsteem täielik katastroof. See ei meeldi inimestele.

Te siis ütlete, et kes ka ei saaks presidendiks, jätkab korporatiivne süsteem ikka endiselt?

Siin on taas mõttekas vaadata detaile. Vaatame siis tervishoidu. 2004. aastani ei käinud poliitilises süsteemis mingit diskussiooni selle üle, mida avalikkus tahab tervishoiusüsteemis näha. Seda nimetati poliitiliselt võimatuks. Need on esimesed valimised, kus on hakatud tervishoiust kõnelema. Kandidaatidel, vähemalt demokraatide kandidaadil, on ettepanekud, mis ei ole väga kaugel sellest, mida soovib avalikkus. Mis muutus 2004. ja 2008. aasta vahel? Midagi väga olulist.

Ameerika korporatiivse süsteemi keskne osa on hakanud tundma muret ebamõistliku ja kalli tervishoiusüsteemi pärast. Peamiselt just tootev tööstus. GMil maksab näiteks auto tootmine Detroitis 1500 dollarit rohkem kui Kanadas, kus on mõistlikum tervishoiusüsteem. Kui Ameerika korporatiivse süsteemi mõjukas valdkond hakkab muretsema tervishoiu pärast, siis muutub selle käsitlemine poliitiliselt võimalikuks. Niisiis on 2004. ja 2008. aasta vahel väga silmatorkav erinevus: nüüd saab teema üle arutada. Kui Valgesse Majja tuleb uus inimene, võtab ta võib-olla midagi ette, et GMi muresid leevendada, tänu millele muutuks süsteem sarnasemaks avalikkuses soovituga.

Kas teil on kandidaatide seas mingeid eelistusi? Kas te ise lähete valima?

Mul on õnn elada Massachusettsis. See on kindel osariik, kus võidavad demokraadid. Seepärast ei pea ma tõstatama küsimust, kas on mõttekas hääletada John McCaini vastu. Ma arvan, et John McCaini vastu tasub hääletada. Ta võib muutuda veel ohtlikumaks kui Bush.

Miks?

John McCain on ettearvamatu. Pole teada, mida ta kavatseb. Tema retoorika on äärmiselt vägivaldne ja ohtlik. Teda nimetatakse sõjanduse asjatundjaks. Mis muudab ta sõjanduseksperdiks? Ta oli vangis ja pommitas teist riiki.

Ta on sama palju sõjanduse asjatundja nagu Nõukogude piloot, kes pommitas Afganistani ja langes vangi. Aga eks tal on muidugi oma aura.

Ei saa öelda, et ta pole sõjakangelane. Ta on sõjakangelane, ja kui ta ütleb, et me peame pommitama Iraani, siis me ka pommitame Iraani. See on äärmiselt ohtlik.

Kas Obama või McCain - kumb võib võita?

On üks väga tähtis, otsustav element. Vabariiklikul Parteil on väga tõhus laimu- ja mustamismasin. Kui nad selle töhe rakendavad, on sellele väga raske vastu astuda. Me nägime seda 2004. aasta valimistel. Kui algab kampaania Obama vastu, tuleb see võimas. Ja ta peab suutma sellele vastu seista.

Miks on nii suure kõla leidnud mõte, et presidendikandidaat peaks olema sõjakangelane?

Ühendriikide sõjalised kulutused on märgatavalt suuremad kui ülejäänud maailmal kokku. Ka tehniliselt on Ühendriigid palju arenenumad. Seda ka valdkondades, mis võivad teha lõpu inimesele kui liigile, näiteks kosmose militariseerimine. See käib praegu Tšehhis ja Poolas. Seda nimetatakse raketitõrjeks.

Aga raketitõrje on osa kosmose relvastamise süsteemist. Sellel on teatavad kindlad tagajärjed: see sunnib Venemaad suurendama oma sõjalist võimekust, sihtima tuumaraketid Poolale, loobuma tavarelvastuse lepingutest. Kui Venemaa seaks niinimetatud raketitõrjesüsteemi üles Kanadasse ja Mehhikosse, astuks Ühendriigid arvatavasti kohe sõtta. See käib kultuuri juurde. USA-l on ainulaadne julgeolek. Ühelgi teisel maailma riigil ei ole niisugust julgeolekut.

Aga 11. september?

Vaatame seda lähemalt. Kujutame ette, et Al-Qaeda oleks 11. septembril pommitanud Valget Maja, tapnud presidendi, kehtestanud sõjalise diktatuuri, tapnud 150 000 inimest, piinanud 700 000 inimest, loonud hiiglasliku rahvusvahelise terroristliku keskuse, mis kukutab terves piirkonnas valitsusi ja paneb pukki neonatsi stiilis režiime, saadab kohale portsu majandusmehi, kes viivad riigi ajaloo ühte hullemasse majanduskriisi. Kui me kujutame ette, et selline asi juhtub, kas see oleks hullem kui 11. september?

Aga see juhtus. See juhtus 11. septembril. See juhtus päeval, mida ladinaameeriklased nimetavad esimeseks 11. septembriks – 11. september 1973. Allende valitsuse kukutamine, Pinocheti diktatuuri kehtestamine. Kõik, mida ma ütlesin, on täiesti täpne, ainult et ma muutsin proportsionaalselt arve, sest USA on Tšiilist suurem. Aga võrdlus on igati õige.

See 11. september ei kuulu lääne ajalukku. See kuulub Ladina-Ameerika ajalukku. Aga meie valitseme maailma, me loome ise oma ajaloo.

11. september 2001 oli šokk nii USA-le kui ka Euroopale. Oli ka põhjust. Kui vaadata kommentaare Kolmandas Maailmas, siis seal valitses sümpaatia, aga nad lisasid: «Tere tulemast klubisse! Seda olete teie meiega teinud juba sadu aastaid. Meil on kahju, et see juhtus teiega, aga ärge arvake, et see on midagi uut.» See ei olnudki. Võrrelge seda esimese 11. septembriga.

Balti riikides peetakse Venemaad Balti julgeoleku ohuks. Kas see on mõistlik arvamus?

Jah, see on õige. Vaatame ajalugu, alustame Gorbatšoviga. Gorbatšov tegi läänele hämmastava järeleandmise: ta lubas ühinenud Saksamaal liituda vaenuliku sõjalise alliansiga. Mõelge vaid, mida see tähendab.

Saksamaa üksi oli tol sajandil mitu korda sisuliselt Venemaa hävitanud. Saksamaa kuulub vaenulikku sõjalisse allianssi, mida juhib riik, kelle sõjalised kulutused on suuremad kui ülejäänud maailmal kokku. See on Venemaale tohutu oht. Seal oli oma quid pro quo.

Tollane president George Bush lubas, et NATO ei laiene itta. See pidi andma Venemaale vähemalt mingi piiratud julgeoleku. Astus ametisse president Clinton ja üks tema esimesi samme oli taganemine sellest lubadusest ja NATO laiendamine itta. See oli Venemaa julgeolekule tõeline oht. Muidugi, kui ametisse astus George W. Bush, eskaleeris ta seda ohtu tohutult oma agressiivse militarismi, ründerelvastuse suure laiendamise ja muu sellisega. Venemaa reageeris täpselt nii, nagu oli ennustatud: ta suurendas oma kulutusi.

2000. aastal, kui Bush ametisse astus, hakkas Venemaa oma sõjalist võimekust uuesti üles ehitama. Raketitõrjesüsteemi paigaldamisel on oma kindel tagajärg. Mõlemal poolel mõistavad kõik, et niinimetatud raketitõrje kujutab endast ohtu Venemaa heidutusvahenditele. Seda võib lugeda juhtivatest sõjandusajakirjadest, kus juhtivad strateegiaanalüütikud möönavad, et Venemaa ei saa seda sallida. Seepärast vastas Venemaa täpselt nii, nagu ennustati, ähvardades loobuda lepingutest ja arendades uut relvastust. Hiina hakkas samamoodi talitama. Nii et Venemaa on kohe kindlasti oht, mille me ise lõime.

Eestis on väga levinud idee, et NATO on kaitsekilp.

Kaitse kelle eest? Kelle eest kaitseb NATO Eestit? Venemaa eest?

Pigem tabab Eestit mõni asteroid. Kui te tunnete muret kaitse pärast, ehitage parem asteroiditõrjesüsteem. See on palju mõistlikum. Aga muidugi, kui me ise suurendame Venemaa ohtu, siis on Venemaa loomulikult suurem oht.

Kui Clinton oleks täitnud lubadust mitte laiendada NATOt itta, oleks meil palju rahumeelsem Euroopa.

Kas USA kuvand muutub, kui ametisse astub uus president?

USA kuvand Eestis? Endiste Venemaa satelliitide puhul on üks väga huvitav asi. Ida-Euroopas valitseb mentaliteet, et ainukesed kuriteod maailmas on need, mida on toime pannud venelased nende vastu. Aga on olemas ka teised kuriteod. Ma juba mainisin Tšiilit ja Iraaki. Ühendriike kiidetakse liigagi sageli vääralt kui vabaduse kaitsjat.

Ida-Euroopa dissidendid olid ainsad, keda USA toetas – ja seda ainult külma sõja pärast. Aga ülemaailmselt on see erand.

Venemaa türannia oli kohutav. Aga tasub vaid võrrelda Stalini-järgse aja kuritegusid Ameerika kuritegudega. Venemaa on ebatavaline impeerium. Venemaa on ainuke impeerium ajaloos, mis subsideeris oma kolooniaid, nii et nad muutusid rikkamaks kui emamaa. Ida-Euroopa elas paremini kui Venemaa. Nad ei teinud seda sellepärast, et nad on nii toredad, vaid sellepärast, et nad püüdsid hoida neid rahumeelsena. Kas midagi samasugust toimub Kesk-Ameerikas? Kas nad on rikkamad kui Ühendriigid? Kas Haiti on rikkam kui Prantsusmaa? Lääs niimoodi oma kolooniaid ei kohtle.

Jah, see oli koletu mülgas, sovetid panid toime hirmsaid kuritegusid. Aga idaeurooplased ja Balti rahvad saavad väga valesti aru nende õuduste suhtelisest loomusest, mida nad pidid taluma. Nad peavad endalt küsima: kelle eest NATO meid kaitseb?

NATO suurendab ohtu Euroopas just nii, nagu ma kirjeldasin. Külma sõja ajal võis see olla kaitseallianss, selle üle võib veel arutleda. Aga alates 1990. aastast on see lihtsalt ründerelv ülejäänud maailma vastu. Üks selle tagajärgi on ohtude suurenemine Euroopas. Väga selgel ja kindlal viisil.

Seda mõistavad hästi ka planeerijad, nad teavad, et kui nad laiendavad NATOt itta, kui nad tekitavad võimsa sõjalise ohu Venemaale, kui nad liiguvad edasi kosmose relvastamisega, et siis reageerivad sellele ka nende potentsiaalsed vastased. Nad ei ütle ju: «Siin on mu kõri, palun lõigake see läbi.» Reageerida saab kahel viisil: üks on terrorioht, teine on tuumarelvad. Niisiis ohustab NATO tegelikult Euroopat ja ülejäänud maailma.

Kas võimu üleminek Putinilt Medvedevile mõjutab Venemaa välispoliitikat?

Jah. Ühendriigid sundisid Venemaale peale turusüsteemi, mis on kõikjal maailmas osutunud katastroofiks. Just selline näeb välja Kolmas Maailm. See on piirkond, kus imperialistlikud jõud sunnivad peale põhimõtted, mida nad kuulutavad. Nimelt selle, mida nimetatakse tänapäeval neoliberalismiks. Loomulikult nad ise seda ei järgi.
USA majandus sõltub väga tugevasti riigisektorist. Aga see on ainult meile. Mitte neile. Nemad peavad järgima turupõhimõtteid.

Niisiis sundis USA pärast 1990. aastat Venemaale peale karmid turureeglid. Ja kommunistliku partei eliit soovis saada Kolmanda Maailma eliidiks.

Võtke mis tahes Kolmanda Maailma riik, kui vaene ta ka ei oleks. Seal on jõukate inimeste sektor, kes elavad sellises luksuses, mida te suudate vaevalt ette kujutada, samal ajal kui inimeste olukord on armetu. Kommunistliku partei bürokraatia leidis, et just seda nad soovivad. Nii nad siis ütlesid: «Olgu, meist saavad gangsterid, kes juhivad riiki koos läänega ja me saame ülirikkaks.» Ja riik langeb musta auku. Nii juhtuski.

1990. aastatel jõudis üleliigsete, asjatult surnute arv Venemaal arvatavasti päris lähedale Stalini 1930. aastate puhastustele. Lugege nad vaid kokku. See oli uskumatu. Majandus varises täielikult kokku. 1999. aastal hakkas Venemaa katastroofist üle saama suurel määral tänu loodusvaradele. Siis lõi Putin autokraatia, mida katab demokraatia pettekiht.

See on Kolmanda Maailma laadis autokraatlik režiim. Majandus on teataval määral taastumas, aga tekkinud on ka üüratu ebavõrdsus.

Venemaal on energiaressursse ja ta kasutab neid nii, nagu kasutavad kõik, kelle käsutuses need varud on – hirmutamisvahendina.

Sellepärast soovib ka USA kontrollida Lähis-Ida. Sealsed ressursid on hirmutamisvahend. Venemaa teeb sedasama. Nüüd saab sellest aru ka Euroopa. Nad elavad hirmus, et Venemaa keerab gaasi kinni. Nii muutub Venemaa maailmas suureks jõuks. Ta pöördub üsna tugevasti militarismi, aga see on suurel määral reaktsioon NATO ja USA jõule.

Kas Medvedev annab Venemaa poliitikale uue suuna?

Ma ei usu seda. Ta on üsna Putini varjus. Süsteem püsib edasi Putini erakordse populaar-suse tõttu Venemaal. Ta on teatavas mõttes taastanud Venemaa jõu ja majanduse.

•    Keeleteadlane, filosoof ja aktiivne poliitikategelane, Ühendriikide viljakamaid arvamusliidreid, aga ka üks põhimõttelisemaid ja järjekindlamaid lääne, ennekõike Ameerika kriitikuid.

•    Sündis 7. detsembril 1928 Philadelphias.

•    Tema isa oli pärit Odessa lähedalt, ema Leedust.

•    Kaitses doktorikraadi lingvistikas 1955. aastal Pennsylvania ülikoolis.

•    Generatiivse lingvistika rajaja.

•    Tähtsamad teosed: «Lingvistilise teooria loogiline struktuur» (1955), «Süntaktilised struktuurid» (1957), «Süntaksi teooria aspektid» (1965), «Ameerika võim ja uued mandariinid» (1969), «Sõda Aasiaga» (1970), «Keel ja mõtlemine» (1972).

•    5. novembril kell 19 toimub Von Krahli Akadeemias videokonverents, kus Noam Chomsky vastab kuulajate küsimustele. Et oma küsimustele kindlasti vastust kuulda, saab need juba ette esitada Von Krahli foorumis.