Tai koopaoperatsioonis osalenud Soome sukelduja oli üks viimaseid, kes pääses

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Soome sukelduja Mikko Paasi (vasakul mustas) kaaslastega Tham Luangi koopa lähedal.

FOTO: EPA/Scanpix

Tai Tham Luangi koopas lõksus olnud poisid nautisid juba ammu vabadust, kui Soome sukelduja Mikko Paasi kolme kaaslasega veel Kolmandas Kambris Tai mereväelaste eriüksuse naasmist sügavamalt mäesügavikest julgestamas oli.

Paasi meenutas Helsingin Sanomatele antud intervjuus hetke, kui veepumbad töö lõpetasid ja elekter kadus. Tema sõnul oli veetaseme tõusu silmaga näha. Kui eriväelased Kolmandasse Kambrisse jõudsid oli neil viis kuni kümme minutit, et lahkuda. Olukord ei jäänud märkamata ka väljas viibinutele. „Nad kartsid, et me jääme sinna lõksu. Kõik hakkasid tegutsema,“ meenutas Paasi, kellele meenud neli päeva varem hukkunud Tai sukelduja.

Lõpmatuna näivad hetked hiljem jõudsid nad koopasuusse ja oht oli möödanik.

Paasi töötas kolm päeva seitsmendas ja kaheksandas kambris, mis olid lähimad paarisaja meetri kaugusele jäänud poiste asukohale.

„Harjutasime basseinis,“ meenutas Paasi enne operatsiooni algust tehtud ettevalmistusi. „Arstid ja päästesukeldujad korraldasid meile loenguid.“

Loengute käigus õpetati neile, kuidas lapsi varustuse külge rakendada ja neid edasi kanda. „Välja käidi hullumeelseid ideid,“ sõnas Paasi.

Siis saabusid sajud ja kõik mõistsid, et operatsiooniga pole võimalik enam oodata.

Poistega viibis igal hetkel neli Tai sukeldujat ja Austraalia arst käis neid Briti mereväe sukeldujatega sagedasti kontrollimas. „Arst oli kogu protsessi juures väga oluline,“ ütles Paasi.

Paasi töö oli Tai, Briti ja Ameerika sukeldujate abistamine päästetööde läbiviimisel. Kui poisse jõudsid kitsastest, kohati veealustest, koopatunnelitest kambritesse, kandis tema koos teiste abilistega poisse edasi, et eksperdid veidi puhata saaksid. Igal peasukeldujal pidi teine sukelduja abiks olema.

Suurimad riskid olid alajahtumine ja paanika. Selle vältimiseks mõõdeti poiste kehatemperatuuri igas kambris ning nende jalad ja käed tõmmati kanderaami külge rihmadega kinni. „Juhuks kui nad värisema hakanuks või maski soovinuks peast tõmmata,“ märkis Paasi.

Paanikat aga ei tulnud ja Paasi kirjeldas poiste ja treeneri rahulikku olekut kangelaslikuna. Kambrite vaheline tunnel oli tema sõnul kohati nii kitsas, et kanderaamil poisse tuli sealt läbi tirida. „Vesi oli nii mudane, et isegi lambiga poleks midagi näha olnud,“ lisas ta.

Tagasi üles