Haftar läheb Tripolit rünnates välja täispanga peale

Liibüa kindral Khalifa Haftar.

FOTO: Reuters / Scanpix

Neljapäeval andis välimarssal Khalifa Haftar talle alluvale Liibüa Rahvusarmeele käsu alustada pealetungi riigi pealinnale Tripolile, et kukutada sealne ÜRO toetusega ühtsusvalitsus. Haftari väitel on ta ainus mees, kes suudaks tuua rahu kodusõjast räsitud riiki ja alistada määratutel kõrbealadel tegutsevad islamistid.

75-aastane Haftar on pool sajandit kestnud sõjaväekarjääri jooksul vahetanud korduvalt pooli, kuid praegu on tal suure osa Liibüa territooriumi üle kindlam haare kui kellelgi teisel.

Egiptuse ja Araabia Ühendemiraatide (ning võib-olla ka Venemaa) toetusel on Haftar suutnud haarata kontrolli Liibüa idaosas ja strateegiliselt olulistes piirkondades riigi lõunaosas.

Võitlus territooriumi pärast

Pärast aastakümneid USAs eksiilis viibimist naases Haftar 2011. aastal Liibüasse, et osaleda Muammar Gaddafi vastases ülestõusus. Dikataatori kukutamisele järgnenud aastatel võitlesid riigis võimu pärast mitmed erinevad relvarühmitused.

2014. aastal algatas Haftari operatsiooni «Väärikus», millega puhastada riik terroristlikest relvarühmitustest.

Pärast kolm aastat kestnud veriseid lahinguid teatasid Haftari väed 2017. aasta juulis Benghazi tagasivallutamisest islamistide käest.

Eelmisel aastal vallutas Liibüa Rahvusarmee (LRA) Derna linna, mis oli viimaseks Haftari-vastaseks opositsioonikantsiks riigi idaosas.

Selle aasta jaanuaris alustas Haftar pealetungi riigi edelaosas naftarikkas Fezzanis. LRA saavutas kokkuleppe kohalike hõimudega ja suutis haarata piirkonna üle kontrolli ilma suurema verevalamiseta.

Analüütikute hinnangul on Haftari järgmine ja peamine eesmärk aga hõivata Tripoli, kuhu on koondunud kogu riigi rahandus, poliitika ja enamik rahvastikust.

Riskantne strateegia

Praegu on Liibüa jagatud kahe valitsuse vahel. Tripolis valitseb ÜRO toetusega ühtsusvalitsus, idapoolses Tobruki linnas Haftari toetatud nn idavalitsus.

Lisaks neile on riigis veel terve hulk relvajõudusid, mis kontrolli pärast konkureerivad. Seda eriti riigi hõredalt asustatud lõunaosas, kus hõimud võitlevad tulusate piiriüleste smugeldamisteede ja inimkaubanduse eelisõiguse eest, vahendab France 24.

Haftari hiljutist laienemist lõuna poole (olgu märgitud, et Liibüa lõunapiirini on Vahemere äärest ligi 2000 kilomeetrit) on nimetatud strateegiliseks katseks sõlmida erinevate hõimualade relvajõududega kokkuleppeid, mis seisavad tihti üsna savijalgadel.

«LRA toimimise tagamiseks on vaja pidevalt laieneda ja saada sissetulekut, mida suunata operatsiooni tuumikule ja ladvikule. Praegusel hetkel on tema (Haftari) jõud õhukeseks venitatud, tema finantsid hakkavad otsa lõppema ja kui ta on sunnitud võitlema, võib ta olla nõrgem, kui ta arvab,» märkis Euroopa Nõukogu välispoliitika analüütik Tarek Megerisi reedel avalduses.

Megerisi sõnul on riigi edelaosas ja eriti Mişrātahas vägesid, mis on raevukalt Haftari vastu ning isegi kui välimarssalil õnnestub Tripolis sõjaliselt edeneda, jäävad tema vallutatud alad haavatavaks vastulöökidele.

Olud muutuvad?

Lähis-Ida instituudi õpetlase Emad Badi sõnul ei ole Haftari pealetung Tripolile võrreldav tema sõjaliste vallutustega lõunas, sest Tripoli võimude jaoks on tegu eksistentsiaalse küsimusega ning riigi idaosa elanikud ei soosi Hafrati pakutavat autoritaarset valitsemisstiili, kirjutab Al-Jazeera.

Peamist sõjalist abi peab Tripoli lootma Mişrātaha linnast, sest ühtsusvalitsuse enda relvajõud jäävad neli aastat terroristidega võidelnud LRA-le tugevalt alla.

Selles olukorras on võimalik, et praeguse ühtsusvalitsuse vastu suunatud rünnak paisub täiemahuliseks sõjaks Tripoli ja Tobruki vahel, purustades niigi pea olematu võimaluse kriisi poliitiliseks lahendamiseks.

Sisuliselt käib Haftaril Tripolit rünnates mäng täispanga peale, kus nii võidu kui kaotuse korral on tagajärjed etteaimamatud.

Tagasi üles