Ei rongaema ega kodukana: Euroopa feministist juhi oma Bullerby

Ursula von der Leyen (keskel) küpsetamas 2003. aasta sügisel koos oma lastega küpsiseid: vasakult paremale Victoria Ursula, David Echter, Johanna Gertrud, Egmont Ulrich, Gracia Diotima, Sophie Charlotte ja Maria Donata. Jochen Luebke/DDP/AFP

FOTO: Jochen Luebke/DDP/AFP

Vastsel Euroopa Komisjoni presidendil Ursula von der Leyenil ei tohiks tekkida raskusi tulevaste volinike ohjamisel: lisaks sellele, et rohkem kui tosin aastat on ta hoidnud taktikeppi Saksamaa eri ministeeriumides, teab ta ka, kuidas kontrollida suurt peret. Ta on kasvanud kuue õe-venna keskel ning tal endal on seitse last.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Hiljuti meenutas ajakirja Stern ajakirjanik Tilman Gerwien, kuidas ta 14 aasta eest toona Alam-Saksi liidumaa sotsiaalministri ametis olnud Ursula von der Leyenit tööl saates põikas läbi ka tema kodust: «Kogu päeva vurasime ringi. Olime maanaiste juures Javeris, ühes kliinikus Wittmundis, mitme põlvkonna ühiselamus Leeris (väikelinnad Loode-Saksamaal – B. N.). Korra lasi von der Leyen autojuhil koguni oma kodu juures peatuda. Ta kiirustas punasesse telliskivimajja, mille valgel uksel rippus punutud pärg. Siin elaski ta siis koos oma mehe ja seitsme lapse, kitsede ja ponidega, ümbritsetuna aasadest ja karjamaadest. See nägi välja kui Astrid Lindgreni Bullerby.»

Kui ta oma muljet toona von der Leyenile kirjeldas, olla poliitik uuesti autosse istudes hüüatanud: «See on ju täpselt minu teema! Kuidas me loome maailma, kus Bullerby on perekondadele võimalik, aga seda tänapäevases moodsas vormis.» Ehk siis nobe ja osav pööre isiklikult idüllilt poliitikasse.

Tagasi üles