Soome majandusteadlase idee: anname migrantidele ajutised tööload (7)
Saksamaal töötav Soome majandusteadlane Panu Poutvaara pakkus välja lahenduse, kuidas vähendada üle Vahemere Euroopasse pürgivate migrantide hulka: lahenduseks on lühiajalised tasulised tööload, mida Euroopa riigid võiksid pakkuda.
Aafrikast ja Aasiast saabuval lihttööjõul ei ole praegu mingit seaduslikku võimalust leida Euroopast tööd. See on põhjustanud selle, et paljud illegaalid üritavad smugeldajaid kasutades jõuda meresõiduks kõlbmatute paatidega ja eluga riskides üle Vahemere Euroopasse. Eelmise aasta 20. novembri seisuga oli Vahemerel elu kaotanud 1091 Euroopasse jõuda lootnud inimest.
Lühiajalised tööload avaksid neile aga seadusliku tee.
Poutvaara idee on väga lihtne. Euroopasse tulla soovija maksaks tööloa eest, kuid ei saaks õigust sotsiaaltagatistele. Selle asemel tuleks tal teha sissemakse, mille ta saab tagasi, kui tööloa lõppedes kodumaale naaseb. Tööloa ostja oleks kohustatud ise hankima ka tervisekindlustuse.
Poutvaara teab, et tema idee võib kõlada karmilt, kuid tulijad maksavad niikuinii ka praegu, ja see raha jõuab kurjategijate kätte. Osa maksab isegi oma eluga.
Ajutised tööload lahendaksid ära veel ühe probleemi – üle Vahemere Euroopasse jõudnud teevad tavaliselt tööd varimajanduses, ilma õiguskaitseta. Poutvaara hinnangul peaksid Euroopa riigid selle probleemiga aktiivselt tegelema.
Euroopa vajab tööjõudu
Poutvaara rõhutab, et Euroopa Liidu riigid vajavad väljastpoolt liikmesriike tulevat tööjõudu, eriti madala palgaga ametitesse. «Tasuline ajutine tööluba parandaks olukorda märgatavalt,» on Poutvaara kindel. «Euroopasse oleks võimalus tulla turvaliselt ja seaduslikult ning tööloa saajatel oleks õiguskaitse, kui tööandja peaks seadusi rikkuma.»
Tasuline ja ajutine tööluba ei asendaks ega kaotaks väljaspoolt Euroopa Liitu tulevatele inimestele antavaid Blue card töölubasid, mida antakse vaid oskustööjõule. «Eesmärk ei ole ka asendada riiklikke töölubade süsteeme, millega juba praegu värvatakse tervishoidu palju tööjõudu Aasiast ja Aafrikast.»
Poutvaara töötab ja elab ise Saksamaal. Ta on Müncheni ülikooli majandusteaduse professor ja Saksamaa hinnatuima majandusinstituudi Ifo immigratsioonikeskuse juhataja. Ta kuulub ka Saksa valitsuse immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika ekspertnõukogusse. Tal on olnud ligipääs varjupaigataotlejate ja migrantide intervjuudele ning ta analüüsis aastatel 2015-2016 Euroopasse tulnud pagulaste ja migrantide valikuid ehk seda, mis alusel ja kuidas on inimesed otsustanud tulla Euroopasse.
Poliitilist reaalsust ei saa unustada
Poutvaara vaatleb immigratsiooni majandusteadlasena, kuid ei unusta ka poliitilist olukorda. «Arutelu immigratsiooni üle on väga polariseerunud. See, mis oleks majanduslikust vaatenurgast mõistlik, on tihti poliitiliselt võimatu.»
Enamik Euroopa maksumaksjatest ehk valijatest ei soovi madala palgaga tööde tarbeks immigratsiooni, kui nad peavad selle eest maksma. Maksumaksja jaoks on mõistlik piirata lihttööliste immigratsiooni. «See päädib sellega, et lihttöölistel ei ole seaduslikku võimalust tulla majandusmigrandina Euroopasse.»
Puht majanduslikult ei ole mõistlik anda lihttöölistele võimalust jääda püsivalt Euroopasse, sest madala kvalifikatsiooniga inimesed vajaksid ühel hetkel sotsiaalkindlustust. Seepärast oleks Poutvaara mudelis tööluba tasuline, ajutine ning selline, et see ei annaks sotsiaalkindlustust ja pensionikindlustust.
«Ajutine tööluba ei piiraks võimalust taotleda elamisluba muul alusel, näiteks õpingud. Aga praegu ei ehita me teed püsivale immigratsioonile.» Ühtlasi vähendaks see varjupaigataotlustega tegeleva süsteemi pinget.
Euroopa immigratsioonipoliitikas ei ole olukord nii üheselt selge. Rahvuskonservatiivsed ning parempoolsed rahvuslikud parteid räägivad pidevalt immigratsioonist kui rahvusriike ja kogu Euroopat ähvardavast ohust. Nende huvides pole ka olukorrale lahenduste pakkumine.
Sellisest poliitilisest õhustikust hoolimata on Poutvaara ettevaatlikult optimistlik selle suhtes, et poliitikud haaravad ühel või teisel viisil kinni tema pakutud lahendusest. «Mõistlikult kontrollitud ning majanduslikult planeeritud immigratsioon aitab üleval pidada Euroopa kõrget elatustaset pika aja jooksul.»
Riigid otsustaksid tööloa olemuse ise
Mitmes riigis suur odava tööjõu vajadus. Näiteks vajavad Hispaania ja Itaalia põllumajanduses hooajatöölisi, neis riikides osaleb saagikoristuses suur hulk mustalt töötavaid inimesi.
«Kuna tööluba on ajutine, siis naasevad migrandid oma kodumaale ja viivad kaasa Euroopas kogutud säästud. Sellega saaks kodumaal rajada ettevõtte, osta maad või ehitada maja ning maksta laste hariduse eest.»
Tööloa hinna ja kestuse üle otsustaks iga riik ise, kuid Poutvaara on selle üle mõelnud. «Näiteks Saksamaal või Soomes võiks tööluba olla 5 aasta pikkune ning maksta 5000 eurot.»
Hooajatööliste olukord oleks teine. «Itaalia ja Hispaania tööluba võiks maksta vähe, näiteks sada eurot, kuid sellega kaasneks kohustuslik tagatisraha,» pakub ta välja.
Tööluba oleks viisa Schengeni riikidesse, kuid annaks õiguse tööd teha vaid tööloa andnud riigis. Ka tööandja võiks osta töölubasid sellisele tööjõule, millist ta mingil ajal vajab. «Iga Euroopa Liidu riik saaks ise otsustada, kas soovib anda selliseid töölubasid. Kuid liikmesriikidel oleks võimalus soovi korral teha koostööd. Näiteks saaksid Beneluxi riigid kasu koostööst, mis puudutaks kõiki riike.»