Lennukatastroofis hukkunud Rootsi õpetaja käis Iraanis kandmas ihunuhtluskaristust

Uurijad tutvumas Iraani sõjaväe poolt alla tulistatud Ukraina ettevõtte lennuki rusudega.

FOTO: AP/Scanpix

Eelmisel nädalal Teherani lähistel alla tulistatud reisilennuki pardal viibinud 176 inimese seas oli ka Rootsis elanud 46-aastane gümnaasiumiõpetaja Mitra Ahmady, kes oli sõitnud Iraani selleks, et kanda ära talle paar aastat tagasi toimunud režiimivastasel protestil osalemise eest karistusena määratud mitukümmend piitsahoopi.

Stockholmi äärelinnas Jakobsbergis õpetajana töötanud Ahmady, kes kunagi oli kodumaal olnud ka ajakirjanik, otsustas sõita Iraani meeleavaldusel osalemise eest määratud karistust kandma, kuna pelgas, et muidu satuvad tema sugulased võimude piiramisrõngasse.

Iraani reisis ta detsembri lõpus, et veeta ka aega sugulaste seltsis ning pidada oma sünnipäeva. Ühtlasi lootis naine, et ise kohapeal olles õnnestub tal veenda Iraani võime muutma ihunuhtlust tingimis karistuseks või õnnestub tal rahaga päästa end karistuse kandmisest. Ajalehega Afronbaldet vestelnud Ahmady 18-aastase tütre sõnul oli ema valmis karistust ka osaliselt või täielikult kandma.

Kaks aastat tagasi olid Mitra Ahmady ja tema tütar Honamik, keda Rootsis kutsutakse nimega Molly, koos Iraanis, kuid ühel päeval ei õnnestunud tütrel järsku emaga telefoni teel kontakti saada. Alles öösel jõudis ema koju, kuna oli saanud pihta pipragaasiga ning pidi otsima haiglast abi.

«Siis kadus ta päev hiljem jälle,» meenutas Molly ajalehega rääkides. «Mul polnud aimugi, kus ta oli. Kulus kuu aega, enne kui ta tuli tagasi.»

Kogu selle aja nägid lähedased vaeva, et Mitra Ahmady pääseks vabadusse. «Nad pidid välja uurima, millises arestimajas või vanglas ta oli ning kuidas teda sealt välja saada. Minu onu ütles, et me maksame ükskõik kui palju, et teda tagasi saada, et tal on tütar ja töö Rootsis. See oli tehing: «Kui teil on midagi anda, saate ta tagasi.»» meenutas Ahmady tütar.

Lõpuks jõudis naine tagasi Rootsi, kuid tütre keelitamisest hoolimata sõitis ta 2018. aasta suvel uuesti Iraani. Kui ema tagasi jõudis, selgitas ta tütrele, et teda ootab ees kas pikk vangistus või ihunuhtlus. Kui Molly püüdis teda veenda Iraanist eemale hoidma, olla ema vastanud: «Kui ma võtan vastu piitsahoobid, pääsen ma tagasi ja saan olla sinu juures. Siis saan ma maailmale selgitada, milline on Iraan ja kuidas ta kohtleb inimesi.»

Tütrele olla ema öelnud, et karistuseks oli määrtaud viis või kümme piitsahoopi, kuid teistelt inimestelt on Molly kuulnud, et pigem käis jutt 40–50 piitsahoobist.

Mälestusteenistus Iraani lennuõnnetuse ohvritele Stockholmi katedraalis eile.

FOTO: Jonathan Nackstrand / AFP / Scanpix

Detsembris Iraani sõites olevat Mitra Ahmady peljanud, et teda jälgitakse või kuulatakse pealt. Kuigi ta rääkis tütrega igal õhtul telefonis, ei selgitanud ta Mollyle, mis tegelikult toimus.

«Me ei rääkinud sellest, ma küsisin vaid, kuidas ta ennast tunneb ja kuidas tal läheb. Ta ütles, et kõik oli hästi ja et varsti on ta kodus,» jutustas Molly.

18-aastane neiu ei tea seni, mis karistust Mitra Ahmady lõpuks Iraanis kandma pidi. «Ma ei tea, mida ta koges. Ta ei pööranud vestlust sellele ja mina ei teinud ka seda.»

Molly ei tea sedagi, kas ema osales paari aasta eest aktiivselt meeleavaldustes, või sattus nende keskele juhulikult, nagu ta ise väitis.

Kokku oli 8. jaanuaril Iraani armee poolt eksikombel allatulistatud Ukraina lennufirma õhusõiduki pardal 17 Rootsis elanud inimest.

Tagasi üles