INTERVJUU ⟩ Ukraina NATO esinduse juht: tahame rahu, aga peame olema valmis sõjaks

Ukraina kaitseväelane harjutab laskmist tankitõrjerelvast NLAW. Selle relva käsitlemist õpetavad ukrainlastele Briti instruktorid. Foto: Vadim Ghirda/AP/Scanpix

• Kiievit NATO juures esindava saadiku sõnul nende huvi alliansiga liituda püsib
• Nii NATOsse kui ELi pürgimine seisab Ukraina põhiseaduses
• Lisaks relvadele vajab Ukraina praegu hädasti ka majanduslikku abi
• Ukraina jaoks on sõda ja valmisolek kõigeks juba kaheksa aastat kestev reaalsus

Ukrainlastele kestab sõda juba kaheksa aastat ja riik on valmis igasugusteks stsenaariumiteks, ütleb Ukraina suursaadik NATO juures Natalja Galibarenko.

Natalja Galibarenko

Suursaadik Natalja Galibarenko. Foto: Ukraina esindus NATO juures

• Sündinud 1978. aastal Kiievis
• Lõpetas 2000. aastal Kiievi ülikooli rahvusvaheliste suhete eriala
• Ukraina NATO esinduse juht alates 2021. aasta 30. juulist
• 2015–2020 Ukraina suursaadik Ühendkuningriigis
• 2014–2015 Ukraina esimene asevälisminister
• Varem töötanud eri ametikohtadel Ukraina välisministeeriumis, Ukraina presidendi kantseleis, Ukraina esindajana Viinis asuvates rahvusvahelistes organisatsioonides

Kas teie kolleeg Londonis, suursaadik Vadõm Prõstaiko siis vihjas või ei vihjanud esmaspäeval ilmunud intervjuus BBC-le, et Ukraina on valmis loobuma NATO liikmeks pürgimisest?

Minu jaoks oli see vaid halvasti vormistatud sõnastus. Eurointegratsioon ja euroatlantiline integratsioon on kirjutatud Ukraina põhiseadusesse. Selle on heaks kiitnud Ukraina parlament ja rahvas.

Ka mina sain enne siia tulemist presidendilt juhise minna edasi meie suhete edendamisega, pidades silmas [NATO 2008. aasta] Bukaresti tippkohtumise deklaratsiooni [mis ütleb, et Ukrainast ja Gruusiast saavad NATO liikmed] ja tulevast liikmesust.

Milline atmosfäär valitseb NATO-Ukraina komisjonides, mida ministrite tasemel kokku kutsuda ei saa, sest Ungari on need vetostanud?

Me saame jätkuvalt pidada kohtumisi Põhja-Atlandi Nõukogu suursaadikute tasemel, kahjuks aga mitte ministrite või presidendi tasemel.

Meil on nüüd väga hea tava, et enne ükskõik millist kohtumist näiteks NATO ja Venemaa vahel toimub NATO-Ukraina Komisjoni istung. Viimane kord enne [12. jaanuari] NATO-Vene Nõukogu käis NATO peakorteris ka Ukraina peaminister, kes edastas meie arusaama, kuidas NATO võiks Ukraina küsimuses vastata, ja selgitas meie suhtumist Vene Föderatsiooni pakutud nn julgeolekugarantiidesse.

Venemaa üritab levitada jutte, et Ukraina kavandab rünnakut okupeeritud territooriumitele, kuid see pole tõsi, sest Ukraina on algusest peale otsinud diplomaatilist lahendust, ütleb suursaadik Natalja Galibarenko. Foto: Evelyn Kaldoja

Kuidas te tundsite, kas NATO võttis teid kuulda?

Ausalt öeldes tundsime suurt kergendust. Saime aru, kes meie tegelikud sõbrad on. NATO-Vene Nõukogus valitses pretsedenditu üksmeel ja kõrgel tasemel solidaarsus Ukraina toetuseks.

Et NATO vastus Venemaale lekkis ka ajakirjandusse, siis ehk nägite sealt ise, et NATO ütles väga kindlalt Vene Föderatsioonile, et laienemine ega sellised küsimused nagu Ukraina või Gruusia valik liituda NATOga ei ole läbiräägitavad.

Üritame selgitada riikidele, kes kõhklevad, et kui me saame sõjalist abi või relvi, siis on see vaid meie enda paremaks kaitsmiseks

Selle asemel tegi NATO Vene Föderatsioonile ettepaneku kohtuda ja arutada mitut teemat, mis puudutavad NATO liitlasi. Niipalju kui mina tean, teatas Venemaa alles eile (esmaspäeval – toim), et nad saavad vastata. Näis, mis tolles vastuses sisaldub.

Kui te liigute Ukraina suursaadikuna NATO ringkondades, siis mis on põhilised teemad, millega inimesed teile lähenevad?

Loomulikult on kõigi kohtumiste ja kontaktide peateema julgeolek. Kolleegid üritavad aru saada, kuidas nende kodumaa saaks Ukrainat paremini aidata.

Mõned riigid saavad saata või on juba saatnud Ukrainale sõjalist abi. Mõned on sõjaliselt poolelt vaoshoitumad, näiteks Saksamaa, kuid saavad aidata rahalise paketiga. Mõned aitavad mõlemaga, nii sõjaliselt kui ka rahaliselt – näiteks Ühendkuningriik, Kanada, USA ja mõned teised.

Me oleme selle eest väga tänulikud ja üritame selgitada riikidele, kes kõhklevad, et kui me saame sõjalist abi või relvi, siis on see vaid meie enda paremaks kaitsmiseks, me ei ürita hõivata kellegi teise territooriumi ega korraldada sõjalist rünnakut Vene Föderatsiooni vastu. See on pelgalt meie enda paremaks kaitsmiseks, et olla paremini valmis ükskõik milliseks agressiooniks.

Teatud sõjalise varustuse tarnimine Ukrainale läbi NATO hankeagentuuri (NSPA) sai mullu blokeeritud. Kui palju see Ukrainat mõjutab, et te neid asju läbi NATO ei saa?

Kohe alguses, kui otsustasime liituda NATO süsteemiga, tahtsime anda signaali, et üritame teha oma hankesüsteemi väga läbipaistvaks. Tahtsime näidata, et ostame teatud asju NSPA kaudu, tõestamaks, et teeme seda läbipaistval moel.

Kahjuks pole väga hea ei Ukrainale ega NATO-le, kui on teatud poliitilisi asju, mis juhivad NSPA poliitikat. Kui te tahate näidata, et see süsteem on läbipaistev ja tänapäevane, tuleks kõrvaldada kõik nn poliitilised takistused.

Me pole loobunud mõttest saada tulevikus NATO liikmesuse tegevuskava.

Igal juhul jääb võimalus osta teatud relvi ja varustust otse mõnelt teiselt riigilt. Kuid meie mõte oli algusest peale näidata, et me teeme ausa ja läbipaistva hankesüsteemi, kasutades NSPA rahvusvaheliselt tunnustatud süsteemi.

Mul oli siin kohtumisi, kus arutasime kolleegidega, kuidas vältida mulluse olukorra kordumist (Saksamaa pani teatud ostudele veto – toim). Üritame korrapäraselt infot vahetada, kui meie ostusoovi ette tekivad probleemid või piiranguid.

Kas te näete arenguid, et kehtestatud vetodest pääseda?

Juhtum lepinguga, mis mullu laialdaselt ajakirjandusse jõudis, on juba selja taha jäetud. Me otsustasime valida teise tee, sest ka eelarveaasta sai otsa.

Tänavuseks on meil uus ostunimekiri, mida üritame teha NSPA kaudu. Vaatasime selle siinsete kolleegidega läbi ja seal ei paista mingeid probleeme.

Mida tollest nimekirjast leida võib?

Põhiliselt käib jutt kaitserelvadest ja sellistest asjadest nagu riided meie sõduritele, erivarustus välioperatsioonideks.

Üks poliitiline küsimus on ka NATO liikmesuse tegevuskava, millest Ukraina jäi 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisel ilma, samas kui sealtsamast tuli aga Bukaresti deklaratsioon. Kui tähtis liikmesuse tegevuskava puudumine teile on?

Me pole loobunud mõttest saada tulevikus liikmesuse tegevuskava. Aga see ei tähenda, et oleksime ainult sellele keskendunud ja muu poleks tähtis. On tähtis, et meil on Bukaresti tippkohtumisel välja öeldud avaldus, mille on nii NATO peasekretär kui ka liitlased erinevatel tasemetel üle korranud.

Nüüd on küsimus, kuidas jõuda poliitilisele konsensusele saamaks liikmesuse tegevuskava. See ei seisne ainult teatud standarditele vastamises, vaid lõppude lõpuks liitlaste poliitilises otsuses.

Ma ei taha leiutada Ukrainale mingit uut teed. Tee on juba olemas: tulevane liikmesus liikmesuse tegevuskava kaudu.

Praegu on meil NATOga laiendatud võimalustega partnerlus. Meile tähendab see võimalust varasematest rohkemateks koostöövaldkondadeks. Tähtis oli ka võimalus osaleda NATO õppustel, mis olid meile varem samuti piiratud ligipääsuga.

Mulle on praeguses Ukraina julgeolekuolukorras tähtis ka see, et eripartnerlus avab võimaluse vahetada teatud salastatud informatsiooni. Samuti annab see võimaluse saada mõningaid ametikohti NATO struktuurides – saata sinna Ukraina ohvitsere.

Kui te mõtlete asjadele, mida NATO liikmed Ukrainale iseseisvalt andnud on, siis millistel neist on suurim mõju?

Meile on loomulikult tähtis kõrgtehnoloogiline relvastus. Nagu ma juba ütlesin, siis mitte kellegi ründamiseks, vaid enda kaitsmiseks.

Me tahame rahu, aga peame olema valmis sõjaks, igasugusteks stsenaariumiteks.

Teeb suurt rõõmu, et ka väiksed riigid aitavad meid. Ka väike Eesti näiteks lubas aidata, kus nad saavad. Leedu, Poola – riigid, kes mõistavad, et Ukraina on ilmselge osa Euroopa julgeolekust ja ka nende endi julgeolekust. Ukraina julgeolekusse investeerides investeerivad nad ka enda julgeolekusse.

Rõhutate juba mitmendat korda, et Ukraina tahab relvi enda kaitsmiseks. Kas keegi peale Vene propaganda veel kahtlustab, et Ukraina tahab rünnata?

Ainult Venemaa ja võib-olla mõned nende lähedased liitlased üritavad levitada jutte, et Ukraina kavandab rünnakut okupeeritud territooriumitele, et need tagasi saada. See pole absoluutselt tõsi. Algusest peale oleme otsinud diplomaatilist lahendust.

Ainus probleem on see, et kõik formaadid, mis meil on – Minski ja Normandia kõnelused – olid rohkem kui kaks aastat blokeeritud.

Nüüd toimus hiljuti Normandia formaadis nõunike kohtumine. Kahjuks ei suudetud seal mingiski dokumendis kokkuleppele jõuda, kuid pärast pikka pausi on edu ka see, et kohtumine toimus ja nüüd kaalutakse Normandia formaadi kohtumist presidentide tasemel.

Kui Venemaa on tõepoolest valmis diplomaatiliseks lahenduseks, nagu [välisminister Sergei] Lavrov esmaspäeval mainis, siis nad peaksid toetama Normandia formaadi kohtumist. Kui nad seda ei tee, siis kõik saavad aru, missuguseid teisi võimalusi nad kaaluvad.

Millest Ukraina praegu enim puudust tunneb?

Pole saladus, et meie majandus vajab rahvusvahelist abi.

Erinevatel põhjustel, muuseas ka seetõttu, et juba kuude kaupa räägitakse võimalikust agressioonist. Rahvusvahelised investeeringud Ukraina majandusse on kahanenud. Valem selle taga on väga lihtne: rahale meeldib rahu ja vaikus. Kui inimesed kuulevad iga päev, et tuleb veel üks üks sõjaline agressioon, siis nad loomulikult ei investeeri.

Seetõttu me ka arutame praegu võimalusi saada USA-lt rahalist abi ning just täna (eile – toim) kiitis Euroopa Parlament heaks ELi 1,2 miljardi euro suuruse makromajandusliku abi Ukrainale. See on meile väga sisukas toetus, et me ei langeks majanduslikku katastroofi. See oleks katastroof ka rahvale, kes juba tunneb end ebamugavalt meie põhjanaabri tegevuse pärast.

Kuidas te kirjeldaksite Ukraina julgeolekuolukorda tänahommikuse seisuga?

Iga päev on meile üsna sarnane [eelmisega]. Me saame infot ja ajakirjandus kirjutab, et venelased suurendavad oma vägede arvu, toovad relvi juurde jne.

Kuid meie jaoks kestab see sõda juba kaheksa aastat. See pole midagi uut. Kahjuks oleme harjunud Venemaa häirivate tehnoloogiatega ja praeguseks on meie põhiline loosung olla valmis kõigeks.

Jälgime eri sfääre, sealhulgas küberjulgeolekut, sest hiljuti elasime läbi tohutu küberrünnaku Venemaalt.

Me tahame rahu, aga peame olema valmis sõjaks, igasugusteks stsenaariumiteks. Rahvusvaheline abi on selles kontekstis otsustava tähtsusega.