Kuigi ELi uue välisteenistuse rolli kujundajad saavad osaleda üsna loomingulises protsessis, tõuseb sellest siiski ka praktilist kasu, kui eestlased saavad pöörduda ELi diplomaatilise teenistuse poole kohtades, kus kodumaa välisesindust pole, arvab europarlamendi väliskomisjoni liige Tunne Kelam.
Tänane europarlamendi arutelu ELi ühise välisteenistuse üle ei tundunud enam väga kirglik.
Täna oli konsolideerimine. Ainuke asi oli geograafilise tasakaalu põhimõte, mille eest uued riigid võitlevad, aga mis minu arvates on natuke toores ja kunstlik. See on õige koht, kus rõhutada seda, et kõik oleksid võrdsed, mitte mõned võrdsemad kui teised.
Aga Elmar Brok (Kelami sakslasest fraktsioonikaaslane Euroopa Rahvaparteist – toim) ütles mulle pärast, et kõige suurem kaotaja on Saksamaa, järgmine on Inglismaa ja siis Ida-Euroopa riigid.
Kes on siis suurimad võitjad?
Paistab, et Prantsusmaa.
Aga mõte on selles, et kogu see tasakaalustamine on teatud aja perspektiivis. Ei saa olemasolevaid ametnikke vallandada ega välja visata. Praegu on kokku lepitud, et liikmesriikidest tuleb vähemalt 30 protsenti ning komisjonist ja nõukogust vähemalt 60 protsenti esindajaist. Jääb siis kümne protsendi mänguruum.
Ja väga selgelt on rõhutatud seda põhimõtet, et liikmesriikide esindajatel on täpselt samad võimalused ja õigused kui Euroopa struktuuridest tulevatel diplomaatidel.
Parlament on suutnud seda diplomaatilist teenistust tasakaalustada. Ma taas juhin tähelepanu Elmar Broki väga konstruktiivsele tegevusele, kes on suutnud olukorda tasakaalustada ning teinud fraktsioonidega koostööd. Tänane arutelu näitas, et homse hääletuse suhtes probleeme ei paista.
Mida rõhutati, oli parandusettepanek number seitse, mis on komisjoniga nüüd kooskõlastatud, kus öeldakse, et kõik välisteenistusse määramised peavad tuginema kvalifikatsioonil ja rajanema võimalikult laiale geograafilisele baasile ning et välisteenistuse personal peab sisaldama piisava hulga esindajaid liikmesriikidest.
See on suhteliselt üldsõnaline?
See on kompromiss. Ma arvan, et see on praktiliselt kõige parem, mida on võimalik saavutada. Arvestades, et põhiprobleem on – nagu alati – liikmesriikides. Parlament on suutnud tasakaalu märgatavalt kehtestada – ja see pole mitte vana Euroopa tasakaal, vaid laienenud Euroopa tasakaal, nagu parandusettepanek number seitse näitab.
Ja minu jaoks on tähtis see, et parlament on rõhutanud, et diplomaatiliste delegatsioonide töö üks osa peab olema inimõiguste ja pehmete väärtuste jälgimine välismaal. Mina esitan kirjalikult ettepaneku, et nende töö regulaarne osa peaks olema inimõiguste regulaarne jälgimine riikides, kuhu nad on saadetud. Ja ma pakuksin ka, et eriti võtta tähelepanu alla Sahharovi preemia laureaadid ja kandidaadid.
Kuidas teile Catherine Ashtoni tegevus tundub? Alguses kritiseeriti teda päris tugevasti, kas nüüd on näha paranemise märke?
Mingeid paranemismärke on, aga ma ei saaks anda päriselt positiivset hinnangut. Ma ootan veel. Olen valmis üks aasta ootama.
Ta on õppinud palju, aga muidugi ma usun, et see on liikmesriikide mingisugune omavaheline kompromiss leppida kokku kahvatu esindaja suhtes, kel pole kogemusi ja kes ei saa liiga jõuliselt hakata välisteenistust juhtima. Või seda siiamaani väga tugevalt mõjutavad ka kogemustega ametnikud. See pole Ashtoni süü.
Mis saab välisteenistuse esmane roll olema?
See on täiesti loominguline protsess. Muidugi, kogu Lissaboni lepinguga on nii, et koordinatsiooni asemel on siiamaani mõnes aspektis segadust kui enne. Mis teha van Rompuyga? Mida Ashtoniga? Nagu ei saa pihta, mis nende roll tegelikult on ja kas neil on piisavalt volitusi taga. Kui ei ole volitusi, ei ole jõudu taga, siis võib neid kohti välja pakkuda, aga sellest olukord ei parane.
Ma usun, et kui need missioonid saavad paika, on see ikkagi kvalitatiivne samm edasi. See on konkreetne mehhanism, millele ühist välispoliitikat saab toestada. Ja meie saame igal pool, kus meil pole oma esindajaid, pöörduda Euroopa diplomaatilise teenistuse poole ja saada abi.