Päev pärast seda, kui Vene president Vladimir Putin teatas vägede väljaviimisest Süüriast, on juba selge, et see on osutunud Moskvale suureks võiduks. Uudisteagentuur Reuters analüüsis, mida Venemaa käiguga täpsemalt saavutas ja miks see nii edukas oli?
Esiteks: Vene sõjalennukite pommitamised pöörasid olukorra Süüria kodusõjas president Bashar al-Assadi kasuks. Venemaa sekkus Süüria olukorda siis, kui Assad oli tõsises hädas ja paljud analüütikud ennustasid, et võimalik on režiimi peatne kokkukukkumist. Viis kuud hiljem on valitsusväed tagasi vallutanud võtmetähtsusega alasid riigi lõuna- ja põhjaosas ning Assadil on selge sõjaline ülekaal. Isegi Pentagoni kaitseluure agentuuri juht Vincent R. Stewart möönis, et Vene toetus on jõudude vahekorda täielikult muutnud.
Vene pommitamised ei aidanud vaid Assadil kaotatud territooriume tagasi vallutada, vaid Vaba Süüria Armees mõõdukad sunnimässulised–keda toetab ka Washington – said peamise löögi enda kaela, eriti riigi põhjaosas Türgi piiri ääres.
Assandi väed on pea täielikult läbi lõiganud varustusteed Türgist USA sunniliitlasteni, ja nüüd on nad pigistatud ühelt poolt Assadi vägede ja teisalt Islamiriigi vahele. Tulemusena on Venemaa väga lähedal oma peaeesmärgi saavutamisele: muuta Süüria sõda selliseks, et läänel jääb üle valida kahe halva vahel: eelistada jõledat Islamiriiki või brutaalset Assadi režiimi. Kuna seda on raske ette kujutada, et USA kunagi Islamiriiki asuks toetama, loodab Moskva selgelt sellele, et suhtumine Assadi muutub sõbralikumaks.
Teiseks: Putin saavutas hiljuti olulise diplomaatilise võidu, sundides USA-d tunnistama, et Venemaa mängib Süüria tuleviku puhul võtmetähtsusega rolli.
Venemaa sekkumise algul oli Washington seisukohal, et igasugune koostöö Moskvaga on vajalik vaid sel määral, et vältida juhuslikke õnnetuid kokkupõrkeid USA ja Vene vägede vahel.
27. jaanuaril jõustunud relvarahuleppe läbirääkimised peeti aga Genfis juba otse USA ja Venemaa vahel. Mõlemad osapooled nõustusid olema relvarahu võrdsed tagajad ja Obama lõpetas läbirääkimised otse Putiniga kõneldes.
Kirsiks tordi peal oli seegi, et Moskva suutis sundida Washingtoni oma retoorikat muutma ja kui varem oli USA välisministri John Kerry refrääniks Süüria puhul Assad peab lahkuma, siis nüüd teatas ta, et USA ja tema partnerid ei otsi nn režiimimuutust, fookus pole erinevatel arvamustel selle kohta, mida peaks saama Assadist.
Kolmandaks: Putin vastas Vene lennuki allatulistamisele Türgis Ankara - mis on muutunud Lähis-Ida ja Kesk-Aasia puhul üha arvestavamaks jõuks alandamisega - alandamisega. Nüüd domineerib Vene sõjavägi Süüria ja tema otseste naabrite õhuruumis, Türgi lennukitel pole aga enam sinna pääsu.
Putin suutis hoobi anda ka Türgi võtmetähtsusega liitlastele ja lähedasele sugulasrahvale Süüria türkmeenidele. Väidetavalt tapsid just türkmeenid Türgi poolt alla tulistatud Vene lennukipiloodid ning nende järgnev pommitamine võimaldas Putinil lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – maksta Vene pilootide surma eest kätte ja rahuldada sellega avalikku arvamust ning vähendada Assadi vastu olevate türkeemide jõudu.
Neljandaks: Putini Süüria-teemaline tegutsemine on aidanud kaasa Euroopa Liidu nõrgenemisele. NATO Euroopa vägede ülemjuhataja Philip Breedlove’i sõnul aitas Venemaa põgenikevoolu kasvatamisele kaasa, kui pommitas tsiviilsihtmärke ja toetas Assadi vägesid. Ainuüksi Aleppo linnast põgenes Euroopa suunas kuni 100 000 inimest.
Samal ajal tõi Saksamaa avatud uste poliitika kaasa teiste ELi liikmesriikide kasvavat nurinat ja viha.
Vaadates, milliste kasudega Putin Süüriast lahkus, kerkib esile üks küsimus: kuidas Venemaa seda kõike teha suutis?
Venemaa tungis Süüriasse ühe peaeesmärgiga: jätta Assad võimule. Välistamaks teist Afganistani-stiilis soomülkasse vajumist, panustab Venemaa šiiitidest liitlaste võitlejatele, sh Assadile, Hezbollah’le ja Iraanile.
Putin tegutses strateegia valimisel kui õpikunäite kohaselt: võtta üks selge ja saavutatav eesmärk ja siis tagada see, et Moskva ja tema liitlased tegutseksid kõik ühte suunda liikumise nimel.
Washingtoni Süüria-poliitikat ilmestab samal ajal lootusetu segadus. Mingil hetkel teatas Obama administratsioon resoluutselt, et Assad peab lahkuma, siis aga, et Assad võib siiski jääda.
USA eesmärgiks on seni olnud Islamiriigi hävitamine ning Moskvaga laiema koostöö vältimine, kuid siiski koos rahuläbirääkimistel osalemine.
Ka pole USA Süürias valitud liitlased kõige õnnestunumad: Vaba Süüria armee mässulised teevad mõnel juhul koostööd al-Qaeda Süüria haruga, sunniliitlasriigid nagu Türgi, Saudi Araabia ja Katar aga varustavad Süüria mässulisi relvadega, kellelt need võivad jõuda al-Qaeda ja lõpuks Islamiriigi kätte, ning Türgi puhul tuleb veel sedagi välja tuua, et neile meeldib Süürias eelkõige kurde pommitada, keda USA jällegi peab Süüria üheks tõhusamaks väeks ISISe vastu võitlemisel.