Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kanada seisab silmitsi fentanüülisurmade kriisiga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Narkomaan on parkinud oma käru Vancouveri mitteametliku süstimispunkti ukse taha, mida hoiavad elus vabatahtlikud. | FOTO: DEBORAH JONES/AFP/Scanpix

Kanadas Vancouveri kesklinnas huilgavad lakkamatult kiirabisireenid, kui meedikud tõttavad appi järjekordsele üledoosi saanud narkosõltlasele. Narkomaane on hakanud surema sellisel määral, et linna surnukuurid on täis saanud.

Vaikse ookeani rannikul paiknev jõukas linn on muutunud tänapäeval ka opioidiepideemia nukraks epitsentriks, kus elu on kaotanud tuhanded inimesed. Naaberriigis USAs pole olukord sugugi parem – õnnetussurmade seas on üledoos jõudnud seal esikohale.

«Siit ei leia ainsatki inimest, kes oleks vabatahtlikult tahtnud narkariks saada,» räägib ise sõltuvuse käes vaevlev, kuid siiski Vancouveris raviasutust juhtiv Martin Stewart.

Narkomaanidele suunatud kliinik asub räpakas Downtown Eastside'i linnajaos, kuhu kriis on ka koondunud. «Midagi juhtus nende elus: emotsionaalsel, vaimsel või füüsilisel tasandil ning see tõi nad siia, kus nad on,» selgitab Stewart.

Downtown Eastside'is asuva Hastingsi tänava majades kees enne elu, nüüd need aga tühjemaks jäänud. «Siia on jäänud üha vähem ja vähem inimesi, keda ma tunnen,» sõnab piirkonnas 25 aastat elanud Mary Mootrey, viidates paarile läheduses jõlkuvale tegelasele. «Nad on kõik üledoosi surnud.»

Briti Columbia ametnike prognoosi järgi peaks mullused opiodide üledoosist tingitud surmad ületama provintsi kõigi aegade rekordi – ainuüksi novembris suri 128 inimest. Odav sünteetiline fentanüül vahetas kõigepealt välja kalli heroiini ning õige pea segati seda enamiku tänavadroogide hulka. Kevadel kuulutasid võimud välja hädaolukorra.

59-aastase Mootrey sõnul maksab tablett vaid kaks Kanada dollarit (1,43 eurot). «Ma tahaks, et nad kõik ravile läheksid,» sõnab naine oma kodukandi paljusid narkomaane silmas pidades. Raviasutused on aga täis ja koha saamiseks tuleb pikalt ootejärjekorras olla.

«Siin on alati olnud probleeme. Kuid nüüd, kui ka surnukuur on täis saanud, on võimud hakanud mõtlema, et peaks midagi tegema,» selgitab Stewart. Asutust hoiab töös tema, kuid seda rahastab ühendus Vancouveri Piirkonna Narkokasutajate Võrgustik.

44-aastasel Stewartil on seljataga pikaaegne isiklik sõltuvuslugu: 12-aastaselt hakkas ta kokaiini tarvitama, lõpuks leidis end elamast Montreali tänavatel. Stewart ei varjagi, et kasutab praegugi kokaiini ja heroiini, kuid aineid ostab ta ainult usaldusväärse diileri käest ning võimaliku üledoosi puhul eluga pääsemiseks ei süsti ta end kunagi üksinda.

Downtown Eastside oli aastakümneid paik, kus lõpetasid Kanada majandusbuumist murtud mehed – neid olid täis sealsed odavad hotellid, baaridega allkorrusel.

Aja möödudes jõudsid sinna ka narkomaanid riigi eri paigust ning kui Briti Columbia sulges vaimuhaiglad ilma selle asukatele varem lubatud munitsipaalkortereid andmata, lisandusid neile vaimsete häiretega kodutuks jäänud inimesed.

«Paljud inimesed siin on hooldatavad ja diilerid üritavad neid oma võrku püüda,» selgitab piirkonnas asuva Põhja-Ameerika ainsa järelevalvega süstimispunkti Insite'i juht Neil Arao. Tema hinnangul elab Downtown Eastside'is vähemalt 1200 inimest, kes on nii vaimselt haiged kui ka narkosõltuvuses, kuid täpsed andmed selle kohta puuduvad.

Välja on pakutud mitmeid lahendusi: näiteks dekriminaliseerida kanged narkootikumid, kirjutada sõltlastele heroiini välja või luua narkomaanidega tegelevaid rehabilitatsioonikeskusi juurde. Eksperdid on ühel nõul, et sõltlaste arvu vähendamiseks peab pikemas plaanis tegelema selle algpõhjustega, enamiku narkomaanide puhul on need pärit juba lapsepõlvest.

Ülesanne pole kergete killast, teiste raskuste kõrval on Briti Columbia provintsi laste vaesusemäär üks Põhja-Ameerika kõrgemaid, ligi 20 protsenti.

Vancouver on muidu särtsakas ja jõukas maailmalinn, kus kodud maksavad keskmiselt miljon Kanada dollarit (0,72 miljonit eurot). Sellisel taustal torkab Downtown Eastside'i masendav vaesus ja meeleheide eriti rängalt silma. «See on nagu lõks, kust on raske põgeneda,» möönab Arao.

Arvud räägivad iseenda eest. Arao sõnul teenindab Insite umbes 700 narkomaani päevas. Kui enne võis päevas olla üks või kaks üledoosi juhtumit, siis viimasel ajal on see arv kerkinud 15ni.

Püha Pauluse haigla erakorralise meditsiini osakond tegeles 2016. aastal kuni 6000 üledoosi saanud patsiendiga, kinnitas arst Nadia Fairbairn. «Vancouver on täpselt kriisi keskel,» lisab ta.

Hiljuti pandi Downtown Eastside'is käima mobiilne üledoosikliinik, kus kiirabimeedikud turgutavad inimesi elule tagasi.

Erinevad ühendused on püstitanud ka otse tänavale telke, kus väljaõppe saanud vabatahtlikud ootavad süstitava naloksooniga varustatult abivajajaid. Võimud on neile välja jaganud 18 000 naloksoonipakikest – tegu on ainega, mis takistab, nõrgendab või kõrvaldab kiirelt kõigi opiodide mõju.

Suur osa eksperte on kindlad, et odavate sünteetiliste opiodide pakkumist on raske peatada. Võimude sõnul saabub enamik ainest laevaga Hiinast, Kanadas segatakse see kokku teiste narkootikumidega ja pressitakse tablettideks. Sünteetilisi opiode saab osta ka internetist, kus müüjad lubavad ostjale diskreetset kohaletoimetamist.

Kui paluda Araol olukorda kirjeldada, siis ütleb ta, et sõna «kriis» justkui viitaks võimalusele, et see saab kunagi lõpu. «Mina juurdlen pigem selle üle, kas see pole järsku uueks normaalsuseks muutunud,» lisab ta.

Tagasi üles