Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Itaalia talumees muudab sõnniku kullaks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Merdacottast valmistatud keraamika ja mööbel näitusel Castelbosco lossis. | FOTO: MIGUEL MEDINA/AFP/Scanpix

See võib küll olla üpris haisev teema, kuid Itaalia «roojamuuseumil» on küljes edu lõhn – Castelboscos teevad talumehed lehmakookidest taldrikuid, millelt võib pruukosti võtta.

Kunagi oli Milanost umbes sada kilomeetrit lõunas talu, mille peremehel ei olnud mitte ainult mitusada lehma, vaid ka arvestatav kogus sõnnikut – millega võiks ju midagi peale hakata.

«Idee sündis vajadusest kasutada loomade väljaheiteid ökoloogiliselt. Meil õnnestus muuta see millekski kasulikuks,» sõnas 61-aastane talupidaja Gianantonio Locatelli.

Tema mitmes talus toodab 3500-pealine kari päevas 55 tonni piima, millest valmistatakse Grana Padanot – kõva juustu, mida võib võrrelda tuntuma parmesaniga. Kuid peale selle toodavad loomad ka 150 tonni sõnnikut.

Sõnnikuhunnikusse uppumise asemel leiutas Locatelli kavala viisi, kuidas seda ära kasutada. Väljaheide kogutakse hiiglaslikesse filtreerimisnõudesse, kus bakterid muudavad orgaanilise massi metaaniks.

Saadud metaani kasutatakse elektri tootmiseks, mida talu omakorda edasi müüb. Päevasest roojakogusest saadakse kolm megavatti tunnis, mida on piisavalt, et varustada elektriga ligi 4000 majapidamisega küla.

Mootorite jahutamiseks kasutatav vesi kuumeneb keemistemperatuurini, mida kasutatakse talu, lautade ja kompostihoidla soojendamiseks, mille temperatuuri tuleb hoida stabiilselt 40 kraadi juures.

Osa bakteritest järele jäänud sõnnikut kasutatakse väetisena – Locatelli sõnul jõuab peagi turule ka nende oma kaubamärk Merdame. Kuid kõige rabavam edulugu on lauanõude ja tarbeesemete sari, mida toodetakse merdacotta'ks nimetatud sõnnikujäätmetest, mis sõna-sõnalt tähendab küpsetatud sitta – analoogia savi baasil valmistatud terrakotaga.

Retsept on salajane: teravalõhnaline sõnnik segatakse Toscana saviga ja seejärel tehakse veel «viimane viimistlus», mille olemust Locatelli kiivalt salajas hoiab. Materjalist tehakse telliseid, kaheksa- ja nelinurkseid plaate, lillepotte, taldrikuid ja purke.

Puhaste joontega ja lihtne merdacotta võib olla tulevane rahvusvaheline hitt, mis on Locatelli sõnul revolutsiooniline, kuna tekstuurilt meenutab see pooleldi plastikut ja pooleldi terrakotat.

Neid esemeid võib näha ka väljapanekul muuseumis, mis loodi 2005. aastal ühe taluhoone juurde. Asutuse logol on väga sobivalt sõnnikumardikas, kes kasutab sõnnikupalle nii toiduallika kui ka paljunemiskohana.

Muuseumis eksponeeritakse ka kunstitöid alates vedela roojaga tehtud maalidest kuni katkeni Luis Buñueli filmist «Vabaduse fantoom». Koostöös arhitekt Luca Cipellettiga loodud muuseum üritab tabada kunstiarmastajast talumehe mõttemaailma, kes õppis Kanadas põllumajandust ning lävis New Yorgis Andy Warholiga, enne kui temast sai kontseptuaalse kunsti koguja.

«Ekskrementi nähakse kui midagi vulgaarset, õõvastavat ja ebasündsat,» sõnas Locatelli, kelle eesmärk on muuta maailma ja inimeste arusaama väärtuslikust materjalist.

Merdacotta kollektsiooni pärjati eelmisel aastal Milano disaininäitusel, mis õigustab Locatelli ettevõtmist muuta sõnnik millekski imeliseks. Ja kuigi talud on viimastel aastatel  piimahinna languse tõttu käibes kaotanud, aitab ebatavaline kõrvalprojekt majapidamisel hinge sees hoida.

Selle eest võib ainult sitta tänada, sõnas Locatelli naerdes.

Tagasi üles