USA asepresidendi Dick Cheney täht tõusis eredalt eemal Washingtonist, kus vasakpoolne meedia kritiseerib pidevalt kaost Iraagis ja paljastab ühe skandaali teise järel. Mai algul pidas ta Musta mere ja Balti riikide kõrgetasemelisel konverentsil kõne, milles tümitas osalejate suureks rahuloluks karmilt Venemaad.
Seejuures hoiatas Cheney Venemaal pead tõstva autoritaarsuse eest: «Valitsus on ebaõiglaselt ja ebakorrektselt piiranud oma rahva õigusi. /.../ Venemaal üritavad praegu reformide vastased tagasi pöörata viimase kümnendi saavutusi.»
Pada ja katel
Loomulikult võib teha küünilisi märkusi Cheney enda pühendumuse asjus demokraatlikele väärtustele ja rääkida tema kohtumisest Kasahstani despoodi Nursultan Nazarbajeviga pärast Vilniuse konverentsi, kuid tema kõne motiive ja võimalikke tagajärgi mõista on palju tähtsam. See viitab, et USA on võtmas Venemaa suhtes kriitilisemat seisukohta.
Pahameel Venemaa soolotsemise üle Lähis-Idas, geopoliitiline rivaliteet Kaspia mere piirkonnas, tihendatud sidemed USA rivaali Hiinaga kõik ärritas märkimisväärselt Washingtoni.
Kuid USA mõistab, et suulised rünnakud Kremli aadressil tagavad Balti riikide ja Poola kestva lojaalsuse. Teisisõnu: meelitades nende atlandimeelsust, üritab Bushi valitsus hoida ära ELi välis- ja kaitsepoliitika täielikku teostumist.
Venemaa ei teinud katsetki varjata pahameelt Cheney torgete üle. Oma aastakõnes võrdles president Vladimir Putin USAd hundiga, kes «sööb kuulamata».
Siiski pole Moskval erilist põhjust muretseda. Mitte üksnes USA-l pole õnnestunud Euroopas ellu viia «jaga ja valitse» poliitikat ning koondada enda taha rühm pühendunud jüngreid ka Venemaa on teinud sama.
Putin kasutas Saksa kantslerit Gerhard Schröderit nagu malendit ja julgustas taktitut riigijuhti lahti ütlema Saksamaa traditsioonilisest rollist tasakaalustajana USA, Venemaa, Prantsusmaa ja Ida-Euroopa vahel.
Schröderi mantlipärija Angela Merkel on järk-järgult Saksamaa oma tuttavale positsioonile tagasi manööverdanud, käitudes nagu Otto von Bismarcki, 19. sajandi reaalpoliitika meistri armantne taaskehastus.
Merkel eelistab vahendaja rolli ning on tugevdanud sidemeid USA, Suurbritannia ja mõne Euroopa Liidu väiksema maaga, ilma et oleks Schröderi sõpra Putinit endast eemale tõuganud.
Erich Honeckeri Saksa «Demokraatliku» Vabariigi endine kodanik Merkel ei lase Putinil ilmselt end kunagi isiklikult mõjutada, kuid tema tasakaalukas poliitika välistab igasuguse toetuse Ameerika karmistuvale hoiakule Venemaa suhtes.
Lisaks Merkeli bismarcklikule diplomaatiale hoiavad Saksamaad tagasi Venemaale külma sõda kuulutamast elulised majandushuvid.
Kui Merkel sõitis 26. ja 27. aprillil Venemaale Tomskisse, et kohtuda Putiniga, olid temaga kaasas 20 Saksa tippärijuhti. Tulemuseks oli tulutoovate lepingute saak keemiagigant BASF jõudis Gazpromiga leppele Juno Russkoje gaasivälja ekspluateerimises, samas kui Deutsche Bahn ja Vene raudtee RZD ühendavad jõud logistikakeskuse ehitusel.
Parem sõber kui vastane
Saksa endisele välisministrile Hans-Dietrich Genscherile pole aga Merkeli pragmatism piisav. Päevalehe Der Tagesspiegel kolumnis rõhutas ta Venemaaga strateegilise partnerluse tähtsust ja selle eeliseid ülejäänud Euroopale.
Genscheri arvates näitab 1970. aastate edukas pingete leevendus Nõukogude Liiduga, et dialoog ja koostöö Venemaaga peaks olema eelis, mitte vastuolu.
USA asepresidendi Cheney ja Genscheri lähenemised sümboliseerivad kahte täiesti erinevat nägemust. Kuid niikaua kui USA ja Euroopa pole suutelised formuleerima selget poliitikat Venemaa suhtes, ei tunneta Putin tõsist survet käituda kui demokraatlik ja usaldusväärne partner maailmapoliitikas.
Etteheited
USA süüdistab Venemaad:
demokraatlikest reformidest taganemises;
naabrite hirmutamises;
majanduslikus natsionalismis;
energiaallikate kasutamises poliitilistel eesmärkidel;
isikuvabaduste piiramises.
Allikas: PM