/nginx/o/2013/09/05/2202669t1h3435.jpg)
Kaliningradi oblastis köitis prokuratuuri tähelepanu asjaolu, et juba mullu aprillis avastatud ja välja kaevatud Teises maailmasõjas hukkunud 45 nõukogude sõduri säilmeid pole siiani suudetud maha matta.
Kaliningradis ei suudeta maha matta 45 nõukogude sõduri säilmeid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otsingurühma Südametunnistus liige Andrei Klimenko näitas NTV korrespondendile niiskusest kolletavaid lipikuid nimede ja perekonnanimedega. Juba mitu kuud on Teise maailmasõja lõpul Köningsbergi all hukkunud 45 nõukogude sõduri jäänused hoiul kohalikud garaais.
Otsingurühm leidis maetud nõukogude sõdurid mullu aprillis ja teatas leiust koheselt kohalikele võimudele.
«Kõik selle, mis meist sõltus, ajasime korda. Säilmed kaevasime välja, aga ülejäänu kuulub juba kohaliku omavalitsuse kompetentsi, kuhu hukkunud ümber maetakse. Me pöördusime, andsime üle dokumendid. Aga neil (kohalikel võimuorganitel - toim.) polnud arvatavasti raha, või ei suutnud nad sobivat matmispaika välja valida,» rääkis Klimenko telekanalile.
Otsingurühm pöördus ka informatsiooni saamiseks kohalikku sõjakomissariaati, kuid sõjaväebürokraadid pärimisele ei vastanud.
Peaaegu aasta otsa püüdsid otsingurühma liikmed iseseisvalt hukkunud sõjaväelaste isikuid välja selgitada, nii õnnestus hukkunute isiklike esemete abil teha kindlaks 12 hukkunu isikud.
Otsingurühma Südametunnistus juhi Ruslan Hisamovi sõnul neil vedas, et ühe hukkunud nõukogude sõduri säilmete juurest leiti nimeline lusikas.
«Lusikale graveeritud perekonnanime abil suutsime ka teiste hukkunute isikud kindlaks teha. Lusikatele vermitud vabrikumärk aitas lahkunuid identifitseerida vähemalt sel määral, et sai umbkaudugi selgeks, kust nad pärit olid,» rääkis Hisamov.
Tema sõnul ei saa aga ülejäänud hukkunud punaväelasi nii kiiresti tuvastada, sest kohalikes sõjaväearhiivides olevad dokumendid, mis peaksid kajastama piirkonda maetud sõjaväelaste isiklikke andmeid, on ekslikud.
Hukkunud sõdurite identifitseerimisel avastasid otsingurühmlased, et mitme langenu nimed on juba jäädvustatud sõjamemoriaalil.
Kui kohalikud võimud viisid läbi vennashaudade ühendamise kampaaniat, raiuti obeliski jalamile mitmete hukkunud sõjaväelaste perekonnanimed, aga säilmed unustati uude kohta lihtsalt ümber matta.
Senini polegi otsingurühmlased saanud vastust oma küsimusele, kuhu ja millal säilmed maha maetakse.
Kohalik sõjakomissar aga kinnitab, et kõigepealt tuleks sõjamemoriaal rekonstrueerida, siis saaks korraldada piduliku miitingu ja kutsuda kohale kõrged külalised. «Võib-olla isegi jõuaks, aga siiski alles sügiseks.»
Kohalik prokuratuur aga on asunud selgitama välja süüdlasi, kes pole neile ette nähtud kohustusi täitnud, otsingrühmlased aga omakorda otsivad jätkuvalt identifitseeritud sõdurite võimalikke elusolevaid sugulasi.