Kaarel Kaas: Rogozini lähetamine

Kaarel Kaas Foto: Postimees.ee

Dmitri Rogozini määramist Venemaa uueks esindajaks NATO juures eelmisel nädalal on osalt ületähtsustatud ja osalt väärtõlgendatud.

Rogozini saamine Vene uueks esindajaks NATO juures on pälvinud üsna ohtrat tähelepanu eelkõige seetõttu, nagu oleks ta tulihingeline ja radikaalne natsionalist. Nii tõlgendas seda ka brittide BBC oma uudises, mille pealkirja järgi on uus Vene saadik NATO juures «pistrik».

Rogozini varasemate ametikohtade loetelu ja väljaütlemised tunduvad seda esmapilgul justkui kinnitavat.

Mäletate kuulsat fotot 1991. aasta augustiputši päevadest, millel Boris Jeltsin peab Moskvas Valge Maja ees tankil kõnet? Pärast Jeltsinit esines sellel tankil Aleksandr Rutskoi, seejärel Eduard Ševardnadze ja siis… täiesti «juhuslikult» toona 27-aastane Rogozin, kes kutsus üles NSV Liidu säilitamisele.

1992. aastal asutas Rogozin rahvuslik-patriootilise liikumise Vene Kogukondade Kongress. See kujutas endast baasi Venemaa piiri taha jäänud venekeelsete kogukondade mobiliseerimiseks.

Hiljem oli Rogozin rahvuslik-patriootilise liikumise Rodina esimeheks. 2006. aastal sai tast ka Vene uusnatside korraldatava iga-aastase Vene marsi üks koordinaator. Eelmise aasta aprillis nõudis Rogozin Tallinnasse Vene eriväelaste saatmist. Loetelu võiks jätkata.

Kas see kõik tähendab, et Rogozin on natsionalist? Ei, jumal hoidku! Ta ei kujuta endast mitte midagi enamat, kui lihtsalt ilma igasuguste ilmavaateliste veendumusteta konjunkturisti.

Rogozin pärineb Nõukogude tippeliidi perekonnast: tema isa läks erru kindralleitnandi auastmes NSV Liidu kaitseministeeriumi ühe uurimissuuna juhina. Rogozin ise õppis nomenklatuurivõsukestele mõeldud Moskva eliitkeskkoolis, kus õpetati süvendatult prantsuse keelt.

Ülikooli teisel kursusel – Rogozin õppis Moskva ülikoolis ajakirjandust – abiellus ta filoloogiatudengi Tatjana Serebrjakovaga. Pruudi isaks oli polkovnik Gennadi Serebr­jakov, KGB 1. peavalitsuse mõjukas töötaja.

1. peavalitsus oli KGB eliit ja tegeles välisluurega, Serebrjakov koordineeris seal Ameerika-suunda. Rogozini edasine käekäik lubab väga suure tõenäosusega väita, et ta värvati abiellumise ajal KGB kaastööliseks. See oli karjäärivalik.

Ja kogu edasine Rogozini elu on olnud organitele hetkel vajalike ülesannete täitmine. Edasi on ta jõudnud kõige pealt tänu oma papakese, siis oma äia ja KGB toetavale-abistavale käele. Tema uus ametikoht on kuldne vihmavari, diplomaatilisele asumisele saatmine.

Vaevalt et Rogozin isegi Vene esinduse tööd sisuliselt juhtima hakkab, selle töö teeb tõenäoliselt ära esinduse «number kaks» või «number kolm».

Rogozini määramise tähendus seisneb aga selles, et ka NATO saab väga hästi aru tema sisutühjusest. Ja Kreml teab seda. Sõnum on seega umbkaudu selline: «Me ei võta teid isegi niivõrd tõsiselt, et vaevuksime teie juurde tõsiseltvõetavat inimest saatma.»