Nähtavasti on Venemaa poolt juhitavad ja relvastatud üksused Ukraina territooriumil saanud loa kasutada vabalt kõiki Minski kokkulepetega keelatud relvasüsteeme. Praeguseks on reaktiivraketisüsteemi Grad BM-21, 152-mm ja 122-mm suurtükkide kasutamine Ukraina positsioonide vastu muutunud täiesti rutiinseks ehk igapäevaseks.
Tulelööke ja -kontakte on fikseeritud kümneid iga päev. Pärast juuni algul toimunud ebaõnnestunud rünnakut Marjinkale ei ole sama hoogsat pealetungi venelased üritanud, kuigi regulaarne rinde kompimine jätkub.
Sealsamas Marjinka piirkonnas juhtuvad jalaväelased Ukraina positsioone ikka aeg-ajalt ründama. See käib üldiselt sünkroonis suurtüki- või miinipildujatulega. Marjinka probleem on selles, et juuni algusest terava vastasseisu piirkonnaks muutunud asulates pole vee- ega elektrivarustust. Elekter tuleb Ukraina kontrollitavate alade poolelt, kuid liinid on osaliselt venelaste laskesektoris, kes remondibrigaadide pihta tuld avavad - tavapärane praktika sealmail juba palju kuid. Veevarustus on Donetski suunalt ja see on ka ära lõigatud. Ilmselt, et Ukraina kontrolli all olevate asulate elanike argipäev poleks meelakkumine. Ukraina on samal ajal piiranud liiklust okupeeritud aladele ja sealt välja - see oli ilmselt ka Marjinka ründamise ajendiks.
Terroristide loogikast on raske aru saada, neil oli aasta tagasi suur soov Ukrainast täielikult eralduda ja nüüd, kui ukrainlased hakkasid eraldusmeetmeid kasutama, süüdistatakse neid peaaegu genotsiidis. Venemaalt ollakse neile valmis tarnima ainult vanarauda ja moona sellele, mida tuleks ilmselt muidu utiliseerida. Marjinka-Avdiivka sektor ehk Donetski läänekülg on hetkel ilmselt kõige tulisem, seal sajab kõige enam mürske maha.
Mariupoli kant pole selles suhtes ka päris vaikne. Pavlopili veehoidla ja Tšermalõki kandis episoodilised tulekontaktid jätkuvad. Sealt sektorist tabasid ukrainlased viimastel päevadel koguni kaks väikest luureüksust, kus oli ka Vene kodanikke seas. Uskumatu, kuidas sõjalist sekkumist eitav Venemaa ei suuda oma piiri kontrollida ja sealt voorib igapäevaselt kõike, mida üks separatistihing Ida-Ukrainas ihkab.
Popasna sai sel nädalal (eelmisel nädalal - toim) kaks kogupauku Gradist. Kahest erinevast punktist pandi terve laadung teele. Muist kukkus metsa, muist põllule ja osa eksis ikkagi elumajade kvartalisse. Kuna inimesed on seal keldritesse varjunud, siis suurt kahju ei tekkinud, peale mõnede lõhutud majade ja lehtrite. Samuti on terroristide poolt õhatud Popasna-Troitske sild.
17.-18. juunil tegi Vene uusim luurelennuk Tu-214R vaatluslennu piki Ukraina piiri. Peaaegu Odessa kandist üle Krimmi ja Ukraina-Valgevene-Venemaa piiri kolmikpunktini. See on üks kahest seda tüüpi lennukist, mida Venemaa katsetab ja pole veel täiel määral relvastusse võtnud. Vene poolelt tuli see info väikese uhkusenoodiga, et Ukraina õhutõrjekompleksidel S-300 hoitakse silma peal.
Vaatlejad on fikseerinud küllaltki suuri tehnika koguseid paiknemisaladel Luganski ja Donetski oblastite okupeeritud osades, kus neid ei tohiks olla. Ukraina hinnangul on okupeeritud aladel rakendatud 9000 vene sõjaväelast, 532 ühikut soomustehnikat, 153 suurtükki, 190 tanki, 89 reaktiivraketisüsteemi, 66 õhutõrjekompleksi ja 4 Totška-U raketikompleksi. Lisaks neile 33 000 ebaseaduslike relvarühmituste võitlejat, kelle käsutuses on 368 tanki, 940 soomukit, 375 suurtükki. Need on siis nn. separatistid ehk mingi osa kohalikke, keda täiendavad kõikvõimalikud vabatahtlikud Venemaalt. Huvitava faktina on Vene eriteenistused avaldanud, et ISISe ridades võitleb 5000 Vene Föderatsiooni kodanikku. Kui võrrelda suurusjärkusid, siis ISIS hetkel kiratseb - enamik vabu inimressursse on praegu hõivatud Ida-Ukraina lagastamisega.
Kuivõrd kogu see olukord Ukraina jaoks tuleviku väetis saab olema, sõltub nii nende võimekuse kasvust kui ka Putini valikutest. Ukraina seisukohalt oleks ilmselt mõistlik hoiduda sõjategevuse ägenemisest, samas on konflikti külmutamine suveräänsuse osalise loovutamisega Moskvale ilmselt vastuvõetamatu. Venemaa jätkab relvade ja vabatahtliku inimmaterjali tarnimist, mis muudab tema sujuva väljumise ja distantseerumise järjest keerulisemaks. Okupeeritud alade majanduslik isoleerimine Ukraina poolt on hetkel ilmselt ainus, mis nende oleku seal pisut ebamugavamaks muudab.