Eksperdid: Türgi sekkumine võib tuua Liibüas Süüria stsenaariumi
/nginx/o/2020/01/04/12849653t1hc08f.jpg)
Türgi parlamendi otsus anda luba Liibüasse vägede saatmiseks võib paisata Põhja-Aafrika riigi sügavale Süüria laadis varisõtta piirkonna mõjuvõimsate riikide vahel, kelle hulgas võib olla ka Venemaa, hoiatavad eksperdid.
Liibüas valitseb konfliktiolukord alates 2011. aasta ülestõusust, millega kukutati ja tapeti diktaator Muammar Gaddafi. Peamised ülemvõimu eest võitlejad on riigi ida- ja lääneosa valitsus.
Türgi ja Katar on asunud toetama rahvusvaheliselt tunnustatud ühtsusvalitsust (GNA) eesotsas peaminister Fayez Sarrajiga, mis paikneb pealinnas Tripolis.
Tripolit ründavad aga juba aprillist alates riigi idaosa valitsuse väed, mida juhib kindral Khalifa Haftar.
Haftari, kel on õhujõududes ülekaal, toetavad Türgi piirkondlikud rivaalid Saudi Araabia, Egiptus ja Araabia Ühendemiraadid.
Neljapäeval võttis Türgi parlament vastu eelnõu, mis lubab saata Liibüasse väed GNA toetuseks.
Vägede hulka ega Liibüasse saatmise aega ei ole teatatud, kuid otsus tõmbab Ankara sügavamalt konflikti, milles Haftari väed, kes vastustavad Ankarale lähedasi islamiliikumisi, on praegu tugevam pool.
ÜRO andmetel on Ankara juba toetanud GNA-d droonidega.
Mõnedel andmetel on Ankara saatnud Liibüasse ka osa Süüria mässulistest, kes juhtisid oktoobris sissetungi Kirde-Süüria kurdide aladele.
Haftari armee saab omakorda tuge sadadelt Vene palgasõduritelt erajulgeolekufirmast Wagner, mille taga arvatakse olevat üks president Vladimir Putini liitlane.
Venemaa, kelle sõjaline sekkumine Süürias aitas pöörata 2015. aastal lahinguõnne president Bashar al-Assadi kasuks, eitab Liibüasse palgasõdurite saatmist.
ÜRO Liibüa missiooni juht Ghassan Salamé ütleb aga, et Vene palgasõdurid tegutsevad Liibüas. Ta on süüdistanud ka mitut riiki 2011. aastal Liibüale kehtestatud ÜRO relvaembargo rikkumises.
«Relvi tuleb kõikjalt»
Salamé taunib välisriikide sekkumist konflikti, mis on teinud Liibüast džihadistide ja inimkaubitsejate paradiisi.
«Relvad tulevad kõikjalt,» ütles ta novembri lõpus usutluses AFP-le ja süüdistas välisriike droonirünnakutes, milles hukkuvad tsiviilelanikud.
Nagu Süüria konflikt, nii on ka Liibüa sõda kujunenud väga keeruliseks võimumänguks Ankara ja Moskva vahel, kes ei ole liitlased, kuid kelle huvid aegajalt kattuvad, ütles Hollandi mõttekoja Clingendaeli instituut Liibüa eriteadlane Jalel Harchaoui.
Ka Süüria kodusõjas on Venemaa ja Türgi vastaspoolel, kuid neil õnnestus käivitada koos Iraaniga rahukõnelused, mis suretasid välja ÜRO eestvõttel peetud Genfi kõnelused.
Moskva hoidus sekkumast ka siis, kui Türgi oktoobris Kirde-Süüria kurdi aladele tungis, ja hakkas relvarahu üle läbirääkimisi pidama alles seejärel, kui türklased olid end piirialal kindlustanud.
«Kas midagi sellist võib juhtuda ka Liibüas? Minu vastus on jah,» ütles Salamé hiljutises usutluses Prantsuse ajalehele Le Monde.
Ka Harchaoui juhib tähelepanu seigale, et Süüria pinnal ei ole toimunud ühtki venelaste ja türklaste otsest kokkupõrget. Tema arvates suudaksid nad vahetut vastasseisu vältida ka Liibüas.
Mõlema riigi strateegiat juhib «sama Euroopa-vastane ja postameerikalik loogika», nendib ta.
«Lääs mängu ei juhi»
Euroopa on taandunud pealtvaataja rolli, ehkki Liibüast smugeldatakse üle Vahemere tuhandeid migrante.
Prantsuse president Emmanuel Macron tegi 2017. aastal rahuvahendamise katse, kutsudes Haftari Pariisi kõnelustele GNA-aga, kuid see ei viinud kuhugi. Prantsusmaa loobus vahenduskatsetest, kui teda hakati süüdistama Haftari soosimises.
Tema koha on üle võtnud Saksamaa, kes on kutsunud osalised ja piirkonna mõjuvamad riigid jaanuariks Berliini ÜRO toel korraldatavale konverentsile.
«Lääs ei juhi Liibüas mängu. Venelased ja türklased teevad Liibüaga oma Jaltat,» ennustab Harchaoui.
Washingtoni Lähis-Ida instituudi ekspert Emadeddin Badi arvab, et Türgi eesmärk on läbi suruda poliitiline lahendus, mis tagaks GNA ellujäämise ja kindlustaks tema enda majandushuvid Liibüas.
Ankara allkirjastas novembris Tripoliga merealade leppe, mis jagab Kreekat ja Küprost ärritades Türgi ja Liibüa vahel ära suure osa ressursirikkast Vahemere idaosast.