/nginx/o/2009/01/16/118787t1hab99.jpg)
Kohe, kui Barack Obama teisipäeval, käsi Abraham Lincolni vanal piiblil, oma ametivande annab, hakkab kell tiksuma müütilise esimese saja päeva tähise suunas. Need kolm esimest kuud, mil lisaks ameeriklastele jälgib põnevusega uue presidendi käitumist ka muu maailm, on tänavu veelgi märkimisväärsema tähtsusega, kirjutab Hendrik Vosman.
Komme anda esimene hinnang Ühendriikide uue presidendi tegevus(etus)e kohta just saja esimese päeva alusel algas 1933. aastal Suure Depressiooni ajal presidendiks tõusnud Franklin Rooseveltist, kes oma esimese kolme kuu jooksul ehitas ohtrate seadusalgatustega New Deali vundamendi.
Ka Obama on kuuldavasti uurinud raamatuid Roosevelti esimese ametiaja algusaastate kohta. «Esimesed sada päeva saavad olema tähtsad, aga esimesed tuhat on need, mis muutuse toovad,» ütles Obama oktoobris mõni päev enne oma ajaloolist võitu.
Globaalne majanduskriis, kiirelt kasvav töötus ja rida konflikte maailmas – ilmselt seisab Obama korraga silmitsi suuremate väljakutsetega kui ükski teine uus president pärast Roosevelti.
Esimese saja päeva tooni määrab tema inauguratsioonikõne. Obama ütles lõppeval nädalal, et püüab kõnes rahvale lihtsas ja harilikus keeles selgitada, mis on need väljakutsed, mis riigi ees seisavad.
Uue riigipea prioriteet number üks on ulatusliku majanduse elavdamiskava vastuvõtmine. Parajasti väljatöötatav pakett läheb viimastel andmetel maksma vähemalt 850 miljardit dollarit (üle kümne triljoni krooni) ning keskendub infrastruktuuri arendamisele. Ehitatakse maanteid, sildu, korda tehakse riigiasutused ja koolid, paigaldatakse kiire internetiühendus ning hooned muudetakse keskkonnasäästlikuks. Stiimulipaketi abil usub Obama luua kuni neli miljonit töökohta.
Samal ajal kui uus president Kongressis oma sisepoliitilist agendat ajab, on välisminister Hillary Clinton lubanud kohe esimesest päevast alates Lähis-Ida kriisikoldega tegelema hakata. Peale selle vaatab uus administratsioon üle USA strateegia Afganistanis ning kiidab ilmselt heaks plaani saata sinna 20 000 – 30 000-meheline lisavägi.
Esimese välisvisiidi teeb ta, nagu USA riigipeadel kombeks, Kanadasse. Samuti on teada, et aprilli alguses tuleb ta Euroopasse: esmalt Londonis toimuvale G20 riikide tippkohtumisele majanduskriisi asjus ning seejärel sõidab ta NATO 60. aastapäeva tähistamisele Strasbourgis ja Kehlis. Ilmselt palub Obama ka Euroopa valitsustelt lisavägede saatmist Afganistani.
Enne 30. aprilli on Obama lubanud mõnes moslemiriigi pealinnas esineda olulise kõnega. Vaatlejate hinnangul võiks sääraseks paigaks olla kas Kairo või Jakarta. Indoneesia pealinnas elas Obama lapsepõlves mõne aasta.
Obama on juba teada andnud, et ei suuda arvatavasti täide viia kampaania ajal antud lubadust esimese saja päeva jooksul sulgeda kurikuulus Guantanamo vangla. Küll aga palub ta nõunikel varakult uurima hakata, mida ette võtta seal viibiva 250 arvatava terroristiga.
On ilmselge, et üks mees – isegi kui ta on üliinimesest maailmapäästja nagu Obama – nii suuri probleeme üksi ei lahenda. See aga ei vähenda Bushi lahkumise üle rõõmu tundva maailma optimismi. Washingtoni tuleb ajaloolist hetke oma silmaga vaatama rekordilised kaks miljonit inimest. Rääkimata sadadest miljonitest, kes jälgivad seda teleri vahendusel. Obama pärast saabuvad massidena kohale ka Hollywoodi tähed, kes muul ajal väldivad riigi pealinna kui pidalitõbiste kolooniat.
BBC Washingtoni korrespondendi Matt Frei sõnul on inauguratsioonitseremoonia Ameerika poliitilises kultuuris ülimalt sümboolne hetk, Uue Maailma versioon (ajutise) monarhi kroonimisest, kus kõrgeima võimu kandja rahvas usaldab võimu uuele presidendile.
Et suurpäeval kõik plaani kohaselt laabuks, on Washingtoni lisaks tuhandetele politseinikele toodud 12 500 sõjaväelast ja hulk ametnikke 57 asutusest. USA sisejulgeolekuministeerium on Obama ametissevannutamise nimetanud riikliku tähtsusega ürituseks, mis vajab erakorralisi julgeolekumeetmeid. Potentsiaalse keemilise, bioloogilise ja radioloogilise rünnaku ohu tõrjumiseks on võimud üles seadnud aegade suurima ja üksikasjalikema turvaoperatsiooni, mida sealmail 20. jaanuaril kunagi nähtud.
Oht mustanahalise Obama vastu on suurem kui teiste ametisse asuvate Ameerika riigipeade suhtes. Presidendi turvamisega tegelev salateenistus on saanud Obama kohta rohkem tapmisähvardusi kui ühegi teise ametisse astuva presidendi ajal.
Obama ise oma julgeoleku pärast muret ei tunne. «Mul on parim kaitse maailmas. Nii et lõpetage muretsemine,» ütles ta kampaania ajal.
• Stiimulipakett majanduse elavdamiseks: läheb maksma vähemalt 850 miljardit dollarit (üle kümne triljoni krooni), keskendub infrastruktuuri arendamisele ja töökohtade loomisele. Ehitatakse maanteid, sildu, korda tehakse riigiasutused ja koolid, paigaldatakse kiire internetiühendus, hooned muudetakse keskkonnasäästlikuks. Lisaks maksukärbetele, mis mõjutab Obama sõnul 95 protsenti Ühendriikide tööjõust, loodab uus administratsioon tööd anda kuni neljale miljonile inimesele.
• Konflikt Gazas ja teised Lähis-Ida kriisikolded. Obama on tõotanud Iisraeli ja Palestiina vahelise konfliktiga tegelema hakata esimest päevast alates, olles seni Gaza konflikti kohta jätnud pikemad avaldused tegemata.
• Sõjad Iraagis ja Afganistanis, olukord Pakistanis. Iraagist on hiljemalt 2011. aastaks USA väed plaanis välja tuua, samal ajal kaalub ta 20 000 - 30 000-mehelise lisaväekontingendi saatmist Afganistani. Ilmselt ootab ta vägede arvu suurendamist võitluses Talibani ja Al-Qaedaga ka Euroopa riikidelt.
• Guantanamo vangla sulgemine. Ei teostu ilmselt lähikuudel, kuna praegu pole selge, mida tehakse seal viibiva 250 arvatava terroristiga.