iDeal kampaania

«PR oli sõdurite eludest tähtsam»

Kremli administratsiooni juht Sergei Narõškin (vasakul) ja ajakirjanik Vadim Retškalov (paremal).

FOTO: Erakogu

Moskva ajalehe MK korrespondent Vadim Retškalov (44) kajastas 2008. aasta augustisõda Lõuna-Osseetias Vene poolelt. Kogenud ajakirjanik räägib Argo Ideonile, mida ta sõjakoldes nägi ja mis tundeid toimunu tekitas.


Retškalov sai hiljuti president Medvedevilt aukirja Osseetia sõja kajastamise eest. Selle andis isiklikult üle Kremli administratsiooni ülem Sergei Narõškin.



Ometi on tema artiklites olnud teravat kriitikat Vene võimude toonase tegutsemise kohta. Näiteks avaldas just Retškalov selle, et ka Vene sõjavägi tulistas rakettidega Grad Osseetia pealinna Tshinvalit. Ta oli ka üks, kes tõstatas küsimuse, miks kasutas Vene armee selles konfliktis ajateenijaid ning mis põhjusel armeejuhid seda pikalt varjasid.



Miks Kreml teda autasustas? «Nad kas pole mu lugusid lugenud või tegid seda just näitamaks, et Venemaal kehtib demokraatia,» arvab Retškalov. «Ma poleks ehk ise seda aukirja vastu võtnudki, kuid sellega tunnustati ka meie ajalehe toimetust – ning ajalehe jaoks võib see olla oluline.»



Retškalov ei ole mingi «läänemeelne», ta põhjab ühesuguse ägedusega nii Gruusia presidenti Saakašvilit kui ka neid Vene ülemusi, kes saatsid noorukeid konflikti mõttetult surema.



Ajakirjanikuna vaevab teda aga mure, miks ei reageeri Vene ühiskond paljastustele, mis loogiliselt peaksid tormi tekitama. Ning miks üldse toimub nii palju absurdset?



Kuidas te Osseetia sõtta sattusite?


Ma ei tahtnud Osseetiasse sõita, sest minu meelest polnud mingeid eeldusi, et seal võiks midagi tõsist juhtuda. Kui aga 8. augusti hommikul nägin telest, mis toimub, istusin lennukisse ja sõitsin Vladikavkazi, sealt juba edasi Džavasse.



Nägin vähe, kuid piisavalt, et saada ettekujutust toimuvast. Seda just massiteabevahendite üldise propagandistliku meelsuse taustal.



Peate silmas Vene meedia propagandat?


Lääne omi ma ei jälginud. Arvan, et eks sealgi oli propagandat palju. Fakte lihtsalt tõlgendatakse valesti – sel põhjusel, et neid asju võib mõista ainult vene inimene, kes elab Venemaal. See on umbes nii, nagu Hollywoodis tehakse filmi Vene miilitsatest, taipate?



Mis olukord seal valitses?


Sõjas oli väga tähtis olukorra tunnetamine. Faktid üksi on liiga vaesed, võrreldes sellega, mis kõik õhus on ...



Vladikavkazis viis mind hotelli üks taksojuht ning küsis, no ütleme, 200 rubla. Kui hotelli administraator sellest teada sai, hakkas ta karjuma, et need «kudartsõ» tõmbasid mul naha üle kõrvade.



«Kudartsõ» käib Lõuna-Osseetia elanike kohta, arvan, et see on sama, kui öelda eestlaste kohta «tšuhhonets». Tunnetasin, et põhjaosseedid ei sallinud lõunaosseete ja ei pea neid osseetideks.



Miks?


Lõuna elanikud on põhjaosseetidest erinevad – mitte paremad, mitte halvemad, lihtsalt teistsugused. Ja kui öeldakse, et Osseetia on ühtne, siis pole see muud kui propaganda. Need hüüded, et meid on nii kaua aega lahus hoitud, aga nüüd, vennad, oleme jälle koos – mina midagi sellist ei märganud.



Džavas nägin pealt üht kaklust. Küsisin kohaliku käest, mis toimub. Ta ütles, et Vladikavkazist sõideti kohale, toodi relvi. Väidetavalt selleks, et sõdida. Aga tegelikult mingitel bandiitlikel eesmärkidel.



Mulle tundus see tol hetkel täiesti mõeldamatu. Kuidas nii võib! Sellises olukorras veel mingid bandiidid. Kuid seoses suure põgenikehulgaga lõunast põhja oli kvaliteetne kontroll võimatu. Relvad on aga sealkandis väga hinnatud. Meile siin võib tunduda, et kaks automaati, see on tühiasi. Aga konkreetse bandiidi jaoks on see elu küsimus.



Kuidas juhtus, et kirjutasite Vene rakettidest Grad?


Nii Gruusia kui Vene massiteabevahendites viidatakse siiamaani, kuidas kirjutasin, et [Vene] seersandi, Gradi stardiseadeldise operaatori sõnade kohaselt andsid 8.–9. augustil meie raketid lööke Tshinvali pihta.



Vahendasin vaid seda, mida too Gradi operaator mulle ütles. See oli lehes 11. augustil ning jäi tähelepanuta. Kaks kuud hiljem kirjutasin sellest uuesti, juba põhjalikumalt oma blogis. Sellest siis mu «suure blogija» kuulsus.



Grusiinid võtsid asjast kohe oma propaganda eesmärgil kinni, Vene blogijad samuti. Julia Latõnina Ehho Moskvõst – minu meelest provokaator ja ohtlik inimene – kasutas seda mingites oma huvides. Aga mina polegi kindel, et just Tshinvalit tulistati.



Seal paiknevad asulad justkui malelaud. Siin on Tshinvali, siin aga gruusia küla Tamarašeni. Kui tulistada Tamarašenit, siis seal võis olla vaenlane. Aga Tamarašeni ja Tshinvali olid tegelikult kaardil üks ja sama.



Gradi operaator võis seda näha ühe ja sama paigana ning öelda, et tulistati Tshinvalit. Keegi teine temalt intervjuud ei võtnud, ainult mina. Kohal oli kümmekond inimest. Fakti, et meie jutuajamine leidis aset, on võimatu eitada. Sellest on ka Ogonjoki fotograafi tehtud pildid.



Ma tahtsin nii seda propagandajõge läbi lõigata. Sest kui mina Osseetiasse jõudsin, siis justkui polnudki seal enam miskit teha. Kõigest oli juba teada antud: on hukkunud kaks tuhat rahulikku elanikku ja Tshinvali on maa pealt minema pühitud. Miks siis üldse sinna sõita?



Plats oli nii-öelda tühi?


Džavas olles ma ootasin, et teles näidatakse seda maa pealt minema pühitud linna. Mis oleks lihtsam – ronida künkale ja filmida? Tshinvali on väga kompaktne. Roni mäkke ja võta see Stalingrad üles! Aga selliseid kaadreid polnud…



13. kuupäeval jõudsin ma Tshinvalisse, pildistasin ise linna ja panin fotod blogisse. Jälle olin ma «suur blogija!» See pole ju normaalne. Sa jõuad Tshinvalisse pärast teisi, kui sõjategevus on lõppenud, teed künkalt pilti – ja oled esimene! Olete nõus?



Ilmselt oleks seda saanud juba varem näidata.


Sada korda! Aga miks siis ei näidatud? Mul ei olnud kelleltki küsida ka. Parimad ajakirjanikud, kes oleks võinud sellele vastata, olid sattunud tulejoonele ning juba vihased.


Propagandaks olid loodud suurepärased tingimused. Sest kui inimest tulistatakse ja ta on loll, siis ta läheb pärast seda veel lollimaks. Ja lihtsalt hakkab kindralstaabi laululinnuks. Aga kui ta sattus tule alla ja on tark, siis ta on ikkagi vihane ja hakkab infot filtreerima.



10. augustil edastasin ühe teabe, mida pidasin väga tähtsaks. Tegelikult ka üks Rosbalti ajakirjanik saatis sama info Moskvasse. Kirjutasime, et Lõuna-Osseetias sõdivad ajateenijad.



Ootasin mingit reaktsiooni. Et sellest tekib skandaal. Kaitseministeerium eitas seda infot avalikult ja nahaalselt veel kümme päeva. Mina ootasin, et sõduriemad ja ühiskond tõusevad ja ütlevad: meile ju lubati, et seda ei juhtu! Meid on petetud!



Kuidas te ajateenijatest teada saite?


Juhuslikult. Need olid vist 125. polgu ohvitserid Tshinvali-Džava maanteel. Küsisin ühelt, kas sul on lepingulised sõdurid. Ta vastas, mis lepingulised! Mul pooled üldse siin arvavad, et need on õppused. Umbes nii see oli.



Mis vastukaja sellele oli?


Ei mingit. Venemaal oli rahvas valmis sellega põhimõtteliselt leppima, et Gruusias sõdivad ajateenijad. Ning kui Tšetšeenia puhul oli see skandaalne, siis Gruusia puhul miskipärast normaalne. Tšetšeenia sõda võeti kui rumalust. Aga Gruusia sõda võeti kui õiglast sõda.



Tõstsite üles ka ühe teema sõdurpoisist, kes tankis surma sai?


Need olid kaks ajateenijat, kes hukkusid. Üks Baškiiriast, [Dmitri] Burdenko, teine, [Maksim] Pasko, Moskvast. Kolmas, vaeseke oli minu ühekandimees Tšeljabinskist, samuti alles noormees, 25-aastane.



Seda mõistus lihtsalt ei võta kinni. Nad ei ole medalitki saanud! Minule anti aga aukiri... Terve hulk inimesi said medalid, mõned said lahinguautasud – mõtlen siinkohal ajakirjanikke. Too ekipaaž ei saanud midagi.



Pasko isa, ukrainlane, pole mingit kompensatsioonigi saanud. Tal oli ilmselt ebamugav ja lühidalt öeldes, ei küsinudki. Võib ju öelda, et pole küsinud, pole ette nähtud. Aga inimesel hukkus poeg! Leidke isa üles, tooge kättpidi kohale! Miks ta peaks käima ja küsima?



Tallinnas 2007. aasta aprillirahutustes hukkunud poisi emale määras president Medvedev küll pensioni …


Nojah, (veidi irooniliselt) ta ju võitles teie, «tšuhnaadega», sisuliselt fašistidega, kes pronkssõdurit solvasid.



Aga oma sõdurid, need kes ei ole veel pronksist, ükskõik...



Miks need poisid surma said? Miks nad tollesse külla läksid, ilma eelneva luureta? Aga võib-olla nad ei läinud ise, vaid neid aeti sinna? Ja minul oleva info järgi neid tõesti reaalselt aeti.



Esimesena läks dessantpataljon, mida juhtis polkovnik [Gennadi] Anaškin Pihkvast. Tema sai Venemaa kangelaseks. Nad sõitsid dessantmasinatel, mida hüütakse «alumiiniumist tank». Kerged, manööverdamiseks, soomustamata. Kui grusiinid olnuks täpsemad ja osavamad, olnuks seal kaotused.



Need poisid, kel ei vedanud, tulid järgmisena. Kolonn oli viis kilomeetrit pikk. Kolmest üksusest koosnev koondpataljon. Nad olid kolonnis, neid tulistati, tapeti. Ja minu meelest peaks uurima, miks nad niimoodi surma said. Aga aeti neid sinna, et – nagu näib – PR oli sõdurite eludest tähtsam.



Teate, ega see olnudki sõda. See oli justkui presentatsioon, aga inimohvritega.


Mina taipasin selles sõjas, et sõduri vaenlased pole mitte ainult need, kes tema vastas seisavad, vaid ka need, kes istuvad temast kõrgemal. Nii Saakašvili kui Medvedev osutusid oma sõdurite suhtes ühesugusteks lurjusteks. Üks – Saakašvili – jättis nad sõtta, teades, et ei suuda midagi saavutada. Teine, Medvedev jättis nad, nagu mina aru saan, ohvriteks.



Mida Tshinvalis veel nägite?


See oli 13. kuupäeval, kui sõitsin Tshinvali poole koos mingite osseetidega. Kell üheksa hommikul läbisime Kehvi küla.



Läheb seal osseet, veab lehma nööri otsas. Minu teekaaslased hüüdsid talle midagi osseedi keeles, tema vastas, kõik naersid. Mina küsin vene keeles: kas lehm on trofee? Nemad jälle naersid.



Tegu oli marodööriga. Ta oli osseedi sõjaväelane, kes selles külas avalikult varastas lehma ega kartnud mitte midagi.



Kolm-neli tundi hiljem hakkasin Tshinvalist koos teiste inimestega sama teed pidi tagasi sõitma. Jõuame tolle küla juurde, kilomeeter eemal aga seisab tunnimees. «Seis! Ei tohi külasse sõita!» Küsime, miks. «Seal käib spetsoperatsioon. Küla puhastatakse Gruusia võitlejatest.»



Muidugi saime aru, et mingit lahingut pole. Sõda oli juba lõppenud. Ning meil oli ikkagi vaja läbi sõita, muud teed ju polnud.



Üks meist näitas mingit valitsuse dokumenti ja ütles. «Kas näed seda pitsatit? Kas näed seda kotkast? Kas tead, kes ma olen?» Tunnimees hakkas kartma ja lasi meid läbi. Sõitsime külla.



Aga küla ju põleb! Tuli välja nii, et armee saabus, grusiinid lasid jalga, aga osseedid hakkasid kõike põletama ja hävitama.



Ma kuulsin ka laske. Keda tulistati, ei tea. Võib-olla lasti maha koeri, võib-olla inimesi. Ei tea, ei näinud. Aga nägin seda, et kell üheksa hommikul Kehvi küla ei põlenud, kuid kell üks päeval juba põles …



Minu kolleegid ei saanud midagi aru. Nad ei näinud ju seda, mis hommikul oli. Põleb siis põleb – võib-olla juba eile põles, kui sõda veel ju käis. Aga nad põletasid küla, et grusiinid sinna ei naaseks.



Selle eesmärk polnud korda majja lüüa ja vaenlast võita. Eesmärk oli teostada üks väike genotsiidikene (Retškalov kasutab väljendit «небольшой геноцидик» – toim). Väike genotsiidikene, et seal grusiinide haisu ka poleks enam. Ja see kõik toimus meie, Vene armee tiiva all.



Vadim Retškalovi venekeelne blogi asub aadressil http://voinodel.livejournal.com
Tagasi üles