Igori silmaalused on tursunud ja nägu loppis. «Pole kolm ööd korralikult magada saanud,» pomiseb mees. On kolmapäeva hommik, kell on seitse. Seisame Igoriga mäenõlval ja vaatame alla Maidani väljaku poole. Maidan asubki küngastest ümbritsetud orus Kiievi kesklinnas. Seal all on opositsionäärid.
Nõlvad, kus meie viibime, on valitsuse käes. Siitsamast natuke veel mäest üles ja algabki valitsushoonete kvartal. Ümberringi askeldavad eriüksuse Berkut mehed. Tehakse pasteedivõileibu, keegi urgitseb suurest pudelist hapukurki, mõni üritab ennast tekkidesse mässida ja magama jääda. Öösel oli väljakule kolm rünnakut. Opositsiooni poolel öeldakse hukkunute arvuks «üle kahekümne» ja «ligi kolmkümmend». Teeme Igoriga suitsu. Ühe. Teise. Igor viipab uuesti Maidani ja opositsionääride poole ning ohkab: «Minu pool on seal. Hakkan minema.»
Ajakirjanikul on raske poolt valida. Kiievis lisandub ka üks tehniline nüanss. Töökoht, arvuti ja internet on hotellis Ukraina, see asub otse Maidani väljaku kõrval nõlva peal ehk rindejoonelt vaadates valitsusvägede poolel. Opositsionäärid on aga teisel pool. Otse kahe poole vahel liikuda ei saa.
Keskel on barrikaadid, mille opositsionäärid õhtul ja öösel põlema panevad – päeval lasevad niisama suitseda. Siis mõnikümmend meetrit eikellegimaad ja siis militsionääride kilbid. Tuleb kasutada kõrvaltänavaid ja minna ringiga. Ka siin on barrikaadid, aga need on madalamad, annab üle ronida ja siin lihtsalt valvatakse, võitlust ei toimu.
Üks tikk-kontsade ja käekotiga naine hoiab teises käes kirkat ning taob kivi. Tema nägu on vihane.
Päeva jooksul saan kahe poole vahel manööverdamises nii osavaks, et kui opositsionääride pressiesindaja Svjatoslav Juraš sellest kuuleb, palub ta mul lausa giidiks hakata, et ka tema saaks tulla ja vaadata, kuidas paistab perspektiiv vaenlase laagrist. «Väga huvitav kogemus,» ütleb Juraš hiljem.
Tikk-kontsad ja kirka
Maidanil tehakse päev otsa tööd. Opositsionääride peakorter, mis asus väljaku kõrval ametiühingute majas, pandi öösel rünnakute ajal põlema. Nüüd käib suur ümberorganiseerumine. Tuleb leida uued magamiskohad, uued tööruumid. Kõik kohad on täis ka telke.
Igal pool sildid, plakatid ja loomulikult tuhanded Ukraina lipud. Siin nimetatakse ennast maidantsõ, udartsõ, nimetatakse kasakateks, rahva omakaitseks, Maidani omakaitseks ja loomulikult kannavad kümned telgid ja kogunemispunktid Ukraina linnade ja muude piirkondade nimesid. On väga palju erinevaid poliitilisi vaateid, erinevaid taustu ja lugusid. Kokkuvõttes aga ukraina rahvas. Ja teisel pool üleval mäe otsas on Janukovõtš või kui ta ise just füüsiliselt kohal ei viibi, siis vähemalt tema vaim hõljub seal küll.
Kõik ootavad ja valmistuvad. Noored ja vanad, naised ja mehed. Hommikul hakatakse sillutist üles võtma, raiutakse parajateks tükkideks, et oleks mugav visata. Üks tikk-kontsade ja käekotiga naine hoiab teises käes kirkat ning taob kivi. Tema nägu on vihane.
Maidanil on kõike
Tehnika ei ole kiviraiumiseks ehk kõige sobivam, aga viha korvab selle. Võib-olla ta mõtleb, et see on Janukovõtši paks lõust, mida ta parajasti kirkaga taob. Kõrval tehakse samal ajal Molotovi kokteile. Tegijad nimetavad ennast Kiievi farmaatsiatehaseks. «Teeme miilitsale rohtu.» Kui kuuldakse, et olen Eestist, küsitakse hoopiski: «Aga miks Eesti midagi ei tee? Miks Euroopa midagi ei tee? Ainult räägite, lubate sanktsioone, aga kus need sanktsioonid on?»
Üks tütarlaps torkab kõrvalt kibedalt: «Meie siin sureme, aga teie ainult räägite.» Ei oskagi midagi vastata. Reaalpoliitika ütleks tõenäoliselt selle peale, et Euroopa ongi suur ja aeglane, et Euroopas lähebki aega, aga Maidani emotsioonide seas see seletus ei kõla.
Rahvast on palju. Tuhandeid. Vanemad teevad võitlejatele võileibu. Igal pool pakutakse tasuta puljongit, vett, vorstisaiu. Üks naisterahvas käib ringi kotitäie pirukatega. Letil on piima- ja jogurtitopsid. Kanatükid. Supp. Puder. Kõik võivad võtta. Pakutakse küpsiseid ja šokolaadi. Mehed veavad pinke ja liivaga täidetud kotte. Parandatakse barrikaade. Kõik toimib, siin ei ole kaost.
Maidani ääres ja kõrvaltänavatel on ju ka palju söögikohtasid ja poode Zarast kuni Pradani. Kõik need on küll kinni, aga terved, uksed-aknad ees, keegi ei rüüsta.
Muidugi, kui tuhanded inimesed peavad päevad-ööd üheskoos elama, siis hakkavad tekkima ka muud mured. Porised küünealused ja tahmased näod on tühiasi, aga kehavedelikega tuleb midagi ette võtta. Siin on küll palju välikäimlaid, aga ühel hetkel saavad need täis ja paakautod enam väljakule ei pääse.
Eile õhtul polnudki enam teist valikut, kui tuli hakata lihtsalt käe otsas kanistrite ja tünnidega rooja minema vedama. Räige hais levis üle Maidani. Midagi pole teha, revolutsioonil on palju nägusid ja ka palju lõhnu.
Maidanil on raske teha üldistusi. On nii palju erinevusi. On pisarates silmi. On viha. Aga on ka naeru, mängitakse palli ja lüüakse õlale plaksu. Laval peetakse kõnesid, mängitakse pilli, tantsitakse ja loetakse palvet. Vahel visatakse militsionääride poole ka kivisid ja lastakse ilutulestiku rakette. Need teevad aga rohkem pauku kui kahju.
Ka miilits alustab kaks korda rünnakut, aga needki pole liiga tõsised katsed. Liigutakse kilpide varjus barrikaadidele lähemale ja visatakse ise kive. Paari minuti pärast aga taganetakse uuesti. Siis tulevad tuletõrjeautod ja hakkavad barrikaadide poole vett laskma. Kõik see tundub olevat suur ettevalmistus. Proovilepanek.
Maidanil on kõike ja kõiki. Euroopat kiidetakse, aga ka laidetakse. Klitško on tubli liider, aga mõned heidavad ette, et miks teda väljakul polnud, kui võitlus algas. «Kus on kindralid, kui rahvas võitleb?» küsitakse. Janukovõtšit vihkavad siiski kõik ja ka Berkutit. Ainult üks habetunud vanamees, gaasimask kaelas, Molotovi kokteilide virna kõrval püüab mõista. «Minu nimi on Aleksander. Olen endine sõjaväelane ja varem olin ma ise teisel pool. Olin Karabahhis, olin Thbilisis, olin mitmel pool veel. Nüüd aga olen rahva poolel. Ma olen ka pooleldi venelane, võin öelda, et see pole ka venelaste ja ukrainlaste teema. See on moskoviitide ja kuradi Janukovõtši teema.»
Õhtu poole olen taas hotelli juures, barrikaadidest teisel pool, valitsuse poolel. Järsku näen jälle hommikul kohatud Igorit. Tunnen ta punase salli järgi ära. Hmm, ta lubas ju Maidani poolele minna, miks ta nüüd siin on? Tahan juba tervituseks viibata, aga Igor ei märka, pöördub hoopiski mäest üles ja sammub läbi väravate, mis viivad valitsushoonete juurde. Kuradi uss. Ah see on siis sinu pool? Mina pööran Maidani poole.